Seikluskirjanduse klassiku Robert Louis Stevensoni kultuuri- ja teadusloolise tähtsusega reisikiri «Reisid Lõunamere saartel» avab eesti lugejatele eelkõige Stevensoni kui rännumehe külge, mis võiks olla märksa rohkem tuntud. Raamat baseerub kirjaniku reisipäevikutel, mida ta pidas koos abikaasa ja kasupojaga sooritatud reisidel Markiisaartele, Gilberti ja Tuamotu saartele aastail 1888–1890. Kuigi Stevenson maalib neis kirjeldustes Vaikse ookeani saartest ja nende asukatest üsna isikliku ja pea ilukirjanduslikus võtmes ning kunstiliselt kõrgel tasemel pildi, on nende kaante vahel ka ääretult palju autentset ning olulist kultuuriloolist, ühiskondlik-poliitilist ja antropoloogilist materjali. Kui siia lisada veel «Aarete saare» autori lummav atmosfääriloome ja kirjanduslik stiil, pole imeks panna, et teost peetakse üheks olulisimaks 19. sajandil kirja pandud reisikirjaks üldse. «Hämmastavalt moodsa tunnetusega reisikirjeldus, justkui reisiblogi, mille oleks võinud kirjutada Anthony Bourdain!» «Erakordselt hästi kirjutatud raamat, lummavate saare- ja ookeanikirjeldustega, mis panevad teid tahtma olla neissamades soojades Prantsuse Polüneesia vetes ja Kiribati rannal!»
Оглавление
Роберт Льюис Стивенсон. Reisid Lõunamere saartel
REISIKIRJAD
I OSA. MARKIISAARED
Esimene peatükk. SILMAPIIRIL ON SAAR
Teine peatükk. UUED SÕBRAD
Kolmas peatükk. MEREHÄDALINE
Neljas peatükk. SURM
Viies peatükk. VÄLJASUREMINE
Kuues peatükk. PEALIKUD JA TABUD
Seitsmes peatükk. HATIHEU
Kaheksas peatükk. REISISADAM
Üheksas peatükk. TEMOANA MAJA
Kümnes peatükk. PORTREE JA LUGU
Üheteistkümnes peatükk. INIMLIHA JA KANNIBALIDE PÜHAPAIK
Kaheteistkümnes peatükk. LUGU ÜHEST ISTANDUSEST
Kolmeteistkümnes peatükk. ISIKSUSED
Neljateistkümnes peatükk. KANNIBALIDE ORUS
Viieteistkümnes peatükk. KAKS ATUONA PEALIKKU
II OSA. PAUMOTU SAARED
Esimene peatükk. OHTLIK ARHIPELAAG – SILMAPIIRIL ON ATOLLID
Teine peatükk. FAKRAVA – ATOLL SILME EES
Kolmas peatükk. KORALLSAAREL ÜÜRITAKSE MAJA
Neljas peatükk. PAUMOTU USULAHUD JA ERIPÄRAD
Viies peatükk. PAUMOTU MATUS
Kuues peatükk. TONDIJUTUD
III OSA. GILBERTI SAARED
Esimene peatükk. BUTARITARI
Teine peatükk. NELI VENDA
Kolmas peatükk. ÜMBRUSKOND
Neljas peatükk. LUGU ÜHEST TABUST
Viies peatükk. LUGU ÜHEST TABUST JÄTKUB
Kuues peatükk. VIIEPÄEVANE PIDU
Seitsmes peatükk. ABIKAASAD
IV OSA. GILBERTI SAARED – APEMAMA
Esimene peatükk. APEMAMA KUNINGAS – KUNINGLIK KAUPMEES
Teine peatükk. APEMAMA KUNINGAS – EQUATORI LINNA RAJAMINE
Kolmas peatükk. APEMAMA KUNINGAS – NAISTE PALEE
Neljas peatükk. APEMAMA KUNINGAS – EQUATORI LINN JA PALEE
Viies peatükk. KUNINGAS JA LIHTRAHVAS
Kuues peatükk. APEMAMA KUNINGAS – PÕRGUVÄRK
Seitsmes peatükk. APEMAMA KUNINGAS
Отрывок из книги
Pea kümme aastat oli mu tervis jäänud nõrgemaks, enne merereisile minekut arvasin mõnda aega, et käimas on elu lõppvaatus, kus ootavad mind veel vaid põetaja ja hauakaevaja. Mul soovitati sõita Lõunamerele ning mõte käia tondina, inimvarena, neis paigus, mis tõmbasid mind siis, kui olin noor ja terve, polnud sugugi vastumeelt. Asusin teele doktor Merrit´ kuunaril Casco, seitsmekümne nelja tonnisel alusel, mis läks San Franciscost teele 1888. aasta juuni lõpu poole ja peatus idapoolsetel saartel, ning astusin järgmise aasta alguses Honolulus maha. Edasine teekond kulges allatuult kaubakuunaril Equator, pisut rohkem kui seitsmekümnetonnisel alusel, sest ma ei söandanud naasta endise elu juurde ega haigepalatisse, ning veetsin neli kuud Gilberti saarestiku atollidel (madalad korallsaared), 1889. aasta lõpuks jõudsin aga Samoale. Selleks ajaks olin saartesse kiinduma hakanud, minu jõuvarud taastusid, leidsin uusi sõpru ja tekkisid uued eesmärgid. Päevad möödusid merereisidel nagu muinasjutumaal ning otsustasingi jääda. Kolmandal kruiisil, kaubaaurikul Janet Nicoll, hakkasin kirjutama neid ridu. Kui mulle on elupäevi veel antud, veedan need seal, kus elu tundub kõige parem ja inimesed kõige huvitavamad. Mustade poiste kirved puhastavad mu tulevase maja ümbrust ja mul tuleb õppida pöörduma lugejate poole kõige kaugemate merede tagant.
Pean ümber lükkama arvamuse, et lord Tennysoni kangelane1 on vähem pentsik kui ta välja paistab. Vähesed, kes jõuavad nendele saartele, lahkuvad siit – seal, kus nad maale astuvad, lähevad nad ka halliks ning heidavad palmipuude vilus ja passaattuulte puhangute käes hinge, võib-olla hellitades mõtet kojuminekust, mida juhtub harva, nauditakse harvem ning korratakse veelgi harvem. Ükski teine paik kogu maal ei mõju seiklejatele nii ahvatlevalt ning mul seisab ees ülesanne tuua selle paiga sarmi pisut tugitooliränduriteni, kirjeldada, kuidas kulgeb merel ja kaldal nende mitmesaja tuhande inimese elu, kellest mõne soontes voolab meiega ühine veri ja huultel kõlab sama keel, kes kõik on meie kaasaegsed, kuid eluviiside ja mõtete poolest ometi samavõrra erinevad nagu Rob Roy või Barbarossa, apostlid või Rooma keisrid.
.....
Pärastlõunal, enne kui jõudsime purjed heisata, tuli pardale hüvastijätudelegatsioon – meie üheksa erakordset sõpra ühes kingitustega ja rõivastatud, nagu algaksid pidustused. Hokat – juhttantsijat ja -lauljat, Anaho suurimat dändit ja üht nägusaimat noormeest, toretsevat, eputavat, teatraalset, kerget kui sulg ja tugevat kui härg – oli sel hetkel raske ära tunda, ta istus paigal: küürus ja vaikne, näost sünge ja hall. Kummaline oli näha, kui mõjutatav ta oli; veelgi kummalisem märgata, et tema viimane kingitus oli üks nendest haruldustest, millest olime esimesel päeval keeldunud, ning tunda oma sõbras, kes erksalt rõivastatuna tuli meid siiralt saatma, ära üht sellest poolalasti kambast, mis oli meid saabudes sisse piiranud ja solvangutega üle külvanud; vahest kõige kummalisem oli aga näha, et lehviku nikerdatud käepide oli viimane nendest esimese päeva haruldastest esemetest, mille omanikud olid praeguseks kõik meile andnud, mille nad surusid meile pihku eimillegi eest niipea, kui olime saanud sõpradeks. Viimane kohtumine ei kestnud kaua. Üksteise järel andsid nad meile kätt ja ronisid alla kanuusse, Hoka keeras laevale viivitamata selja ning me näinud rohkem tema nägu. Taipi seevastu jäi seisma näoga meie poole ja jättis uhkete viibetega jumalaga ning kui kapten Otis andis ahtrilipuga märku, andis kogu meeskond mütsidega au. Nii jäeti jumalaga, meie Anaho-külaskäik sai läbi ning kuigi Casco jäi ankrusse veel peaaegu neljakümneks tunniks, ei tulnud pardale enam mitte keegi ning ma kaldun arvama, et nad püüdsid vältida ka rannal väljailmumist. Selline vaoshoitus ja väärikus kuuluvad markiilaste parimate iseloomujoonte hulka.
Anaho võludest võiks kirjutada raamatuid. Meenub, kuidas ärkasin ükskord kella kolme paiku, õhk oli soe ja lõhnas. Võimsad lained uhtusid randa, tundus, et nad ujutavad selle koguni üle, et siis tagasi tõmbuda. Casco õõtsus tasakesi, suursuguselt ja hääletult, vaid vintsid laulsid mõnikord nagu linnud. Taevas ookeani kohal oli täis tähti, mis veepinnal vastu peegeldusid. Oleksin võinud seda silmitsedes laulda Hawaii lüüriku kombel:
