Отрывок из книги
Selliseid küsimusi ei esita ameeriklased ju esimest korda. Kuigi me kaldume USA külma sõja aegset välispoliitikat pidama normiks, mille põhjal mõõta USA suhtumist tänapäeva maailma, on see võrdlusalusena siiski eksitav. Külm sõda oli Ameerika ajaloos ebaharilik periood, aeg, mil paljud ameeriklased olid mitmesugustel põhjustel veendunud, et sügav ja ulatuslik sekkumine maailma asjadesse on USA huvide kaitsmiseks oluline. Enne külma sõda ameeriklased nii ei arvanud ega tee seda ka nüüd.
Ameeriklaste praegused küsimused on tegelikult palju sarnasemad nendega, mida esitati 20 aastat pärast I maailmasõda. 1920. ja 1930. aastatel ei arvanud enamik ameeriklasi, nagu tänagi, et nende julgeolek ja eluviis oleks eksistentsiaalses ohus. Ohud olid küll nähtavad, aga ebakindlad, ning ameeriklasi oli hiljutise sõja pärast tabanud tüdimus ja pettumus. USA ei olnud ainus maailma suurriik, isegi kui ta oli rikkaim ja mõnda aega ka tugevaim. Sajand varem oli mingisuguse maailmakorra hoidmise ülesande enda peale võtnud Suurbritannia ning nii näis usutav lasta brittidel ja teistel suurriikidel ka edaspidi maailma probleemidega tegelda, samal ajal kui ameeriklased hoolitsesid „esimesena Ameerika” eest, nagu Warren Harding 1920. aasta presidendivalimiste kampaania ajal lubas. Nagu paljud tänapäeval, kutsus tema juba siis üles „tagasi normaalsusesse pöörduma”.
.....
Ameeriklased piidlesid Euroopas 1914. aastal puhkenud sõda kui mingit kauget plahvatust – see ajas hirmu nahka, tekitas põnevust, oli kaugel ja, nagu enamik arvas, ei puutunud neisse. Ei läinud aga palju aega, kui nad avastasid enda üllatuseks, et isegi kui nende majandus rahvusvahelisest kaubandusest nii sõltuv ei olnud, oli see eurooplaste omaga ikka väga tihedalt läbi põimunud. Nad said sõja arvelt rikkaks, aga muutusid tahtmatult ka selle kriitiliseks jõuks, nii et mõlemad pooled nad lõpuks sellesse kaasa tõmbasid. Nad sattusid sõtta mitte üksnes selleks, et kaitsta oma kaubandust ja neutraalseid õigusi, vaid ka Walter Lippmanni toonaseil sõnul „atlantilist kogukonda” ehk neid liberaalseid ja demokraatlikke riike Atlandi mõlemal kaldal, millega USA-l polnud ainult ühised majandushuvid, vaid ka ühine poliitiline ja moraalne maailmavaade.14
Terved põlvkonnad ajaloolasi ja politolooge on I maailmasõja tähtsaid ideoloogilisi aspekte hägustanud või kõrvale heitnud. Meid on õpetatud muigama Woodrow Wilsoni üleskutse peale „maailm tuleb muuta demokraatiale ohutuks”. Kuid nagu Saksa ajaloolane Wolfgang J. Mommsen kunagi märkis, polnud sõda tegelikult ainult „Euroopa riikide vaheline võimuvõitlus”, vaid ka „poliitiliste süsteemide vaheline võitlus”.15 Ka sakslased leidsid, et sõja ühel kaalukausil on Lääne demokraatlike riikide idee „tsivilisatsioonist” ja teisel nende enda unikaalne kultuur. Nad eitasid „liberalismi ja individualismi” ning pooldasid selle asemel „kohusetunnet, korda ja õiglust”, mis kõik nõudsid kuuletumist tugevale riigile.16 Nad tõstsid au sisse üksikisiku, kes vabatahtlikult allutas oma huvid riigi kollektiivsetele huvidele, ning põlastasid liberalismi isekust ja atomiseerivust, „individualismi kõikvõimast türanniat”.17 Suurbritannia, Prantsusmaa, Hollandi ja Belgia rahvastele ning ka paljudele ameeriklastele oli sõda seepärast võitlus mitte ainult territooriumi, vaid eluviisi pärast. Lippmann nimetas Saksamaa agressiooni rünnakuks „tsivilisatsiooni vastu, kuhu me kuulume,” ning „maailmakorra vastu, milles Ameerika elab”.18 Seda Wilson silmas pidaski, kui ta ütles, et maailm tuleb „demokraatiale ohutuks” muuta. See ei olnud mingi utoopiline üleskutse demokraatia levitamiseks kogu maailmas, vaid praktiline kutse kaitsma „Atlandi kogukonna” habrast demokraatlikku korda, mis oli tõepoolest rünnaku all.
.....
