„Igikelts ja tuli” on Roger Zelazny üks hilisemaid kogumikke, mis sisaldab nii puhast teadusfantastikat (kosmos, tehisintellekt) kui ka fantasy’t, lisaks veel autori kommentaare ja esseelaadis tekste ulmežanri arengust ja autori loomemeetoditest. Kaks kogumiku lugu on võitnud Hugo („Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele” ja „Igikelts“). Lugu „Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele”, räägib tagasihoidlikust palverändurist, kes rändab Fuji mäe läheduses, otsides Hokusai kujutatud vaateid, ja võitleb samal ajal nii virtuaalsete kui pärisdeemonitega.
22. Päikeseloojang Ryōgoku silla taustal Sumida jõe kaldalt
23. Sundai, Edo
24. Torm allpool mäetippu. Fantasy ja teadusulme kirjaniku pilgu läbi
Roger Zelazny varem Sündmuste horisondi sarjas ilmunud raamatud
Отрывок из книги
Märkasin just, et see on mu esimene jutukogu pärast 1983. aastal ilmunud „Unicorn Variationsi”. Vahepeal olen ma saanud musta kassi nimega Amber, musta vöö aikidos, veel kaks Hugot, umbes kuue riiulimeetri jagu raamatuid ja omanimelise karpvähi (Sclerocypris zelaznyi – suur tänu, doktor Martens). Oli siiski viga sellega Jack C. Haldeman II ees kiidelda, sest temal, nagu selgus on omanimeline paeluss (Hymenapolis haldemanii – alati tuleb olla ettevaatlik, keda oma kangelaste prototüüpideks valida). Nii palju siis vastuseks neile, kes on küsinud, kuidas ma olen elanud. Üldiselt olen ma aga elanud sama New Mexico künka otsas koos sama paljukannatanud leedi Judyga, kellest nüüd on saanud advokaat.
Olen hakanud teatud rahuloluga ootama uue kogumiku jaoks juttude valimist ja nende kokku seadmist, kuna tänapäeval tahetakse, et autor lisaks ka tutvustuse – seda kommet ma varem lausa vihkasin, kuid olen avastanud, et see paneb mind kirjandusest ja eriti oma lugudest mõtlema nii, nagu ma tavaliselt ei tee. Olen avastanud, et hakkan nautima ähmaselt filosoofilist tunnet, mis iga mõne aasta järel selle tegevuse käigus mitme tunni ja lehekülje ulatuses tekib.
.....
Mul on üks, mis ei lähe ära, ja mulle tuli pähe, et kui ma räägin loost, mida ma ei saa kirja panna, on see ehk lõbusamgi, kui selle kirja panemine. Ma tahan selle hävitada, need ässitavad kummitused välja ajada.
Mitte väga ammu lugesin ma uuest maakera sisemuse seismilise tomograafi abil kaardistamisest, mis tõi esile sissepoole suunatud, maakoore pinnal olevate ebatasasustega analoogilised antikontinendid, antiookeanid, antimägede ahelikud. Kui ma selle üle mõtisklesin, tuli mulle pähe, et kui mäeahelikud on maakoores märgatavad, siis miks ei võiks seda olla ka tehislikud vormid? Suurlinn on niisama suure massiga kui mäeahelik. Oletame, et kusagil seal all on anti-Manhattan? Või anti-Pariis? Või anti-London? Kuidas saaks seda kirjanduslikult ära kasutada? Võtsin ette Gerald Feinbergi ja Rupert Shapiro teose „Life Beyond Earth”, see on lõbus raamat täis hüpoteetilisi elukaid, kes saaksid hakkama väga erinevates keskkondades. Leidsin isegi ühe, kelle oleksin saanud laenata: „magmööb”, tõenäoliselt termofaag või siis radiatsioonitaskutest elatuv. Mitte just kõige kergemini õigustatav eluvorm, aga lugu keskenduks ju maakoore antigeograafiale, mis oli lisaks ideele hakanud tekitama suurejoonelisi kujutisi.
