Отрывок из книги
Oli juba peaaegu kesköö, kui Venezuela sõjalennuk tõusis Havanna kohal õhku ja võttis kursi lõunasse, üle kuuvalguses heikleva Kariibi mere, Caracasesse. Pastakas ja märkmik pihus, istus Gabriel García Márquez Hugo Chávezi kõrval. Kaks meest ei sarnanenud eriti üksteisega. Kirjanik oli lühikest kasvu, valgete vuntside ja tumedate kulmudega ning tema kortsulist erksat nägu raamistasid hallid taanduvad juuksesalgud. Chávez polnud kuigivõrd pikk, ent tugeva kehaehitusega, ikka veel sportlik, pöetud mustade juuste, tömbi nina ning sileda tõmmu näoga. Tema kõrval seistes meenutas García Márquez kääbust. Ent rihmadega lennuki istme küljes paistsid nad peaaegu ühesuurused.
Kaks meest olid olnud külas Fidel Castrol. Kuuba vana rebane oli venetsueellase vastu juba varemgi huvi üles näidanud ning nüüd oli Nobeli laureaadi kord. Käes oli 1999. aasta jaanuar ning Chávez oli tagasiteel kodumaale, kus ta vannutataks presidendiks. Mõne nädala eest oli ta võitnud valimised ning nüüd, 44 aasta vanuses, pidi temast saama vabariigi noorim juht. Üks Kolumbia ajakiri oli tellinud García Márquezilt tema kohta artikli. Enne kuulsuse saavutamist oli romaanikirjanik Gabona, nagu sõbrad teda hüüdsid, olnud ajalehereporter ning ta polnud minetanud ajakirjaniku oskusi, kuidas usutleda ning asjade tuumani tungida. „Me olime kohtunud Havannas kolm päeva varem,” kirjutas ta pärastpoole. „Kõige esimesena paistis mulle tema juures silma tema karastatud terasest keha.
.....
See uskumatute koskede ja hiiglaslike taimede maa oli juba ammu sissetungijaid ahvatlenud. Kolumbus nimetas seda jumaliku armu maaks ning kuulutas, et Orinoco jõe vesi on nii hea maitsega, et see peab pärinema maapealsest paradiisist. Kolumbus ei leidnud ei paradiisi ega aaret ning viimaks lasi pettunud Hispaania valitseja ta ahelatesse panna. Ookeani ületas veelgi valgeid mehi. Nad nägid vaiadel seismas lihtsaid rookatusega onne ning leiutasid pilkenime Venezuela. Väike Veneetsia. Halvakspanus nimetatud maa. See maa mängis omakorda vingerpussi. Kui praeguses Mehhikos ja Peruus asetsenud asteekide ja inkade impeeriumid tegid konkistadoorid rikkaks, siis Venezuelas leidus üksnes rändhõime, soid, moskiitosid ning jaaguarihammastest meisterdatud kaelakeid. Ent kõigele vaatamata meelitas ta siiski sissetungijaid ligi. Diego de Ordaz aimas kulla ja päikese vahel olevat seost ning viis kollase taevakeha kannul 600 meest Orinoco jõe deltasse. Putukad hammustasid, kaevusid inimeste naha alla ja panid nende ihu roiskuma. Aardeküttide jalgadest said mustunud köndid ning neis endis pääses valla mõrvarlik raev indiaanlaste vastu. Nende üritus kukkus läbi, ent asemele astusid teised. Vangistatud indiaanlased jutustasid sisemaal paiknevast kuningriigist, kus keset džunglit seisavad püramiidid ning iga päev kaetakse monarhi kullatolmuga: El Doradost. Vallutajad võtsid tuld. Kus, kus? Vastus oli alati sama: pruun sõrm osutas silmapiirile, kusagile kaugemale. Ekspeditsioonid siirdusid soomusrüüde kõlinal džunglisse, raiudes endale läbi väänkasvude noaga teed. Nad hukkusid haigustesse ja nälga, ei aidanud seegi, kui nad üritasid inimsöömisega oma elu veidikegi pikendada. Lope de Aguirre läks hulluks, kuulutas tühermaal välja isikliku kuningriigi ning surmas omaenda mehi, isegi oma lihase tütre. Kui ta oli viimaks nurka surutud, maha lastud ja tükkideks raiutud, siis pandi tema pea El Tocuyos vaatamiseks puuri, et kõik võiksid koletise surmas veenduda.
Kui retked olid lõpetatud, siis tukkus Venezuela kaks sajandit Hispaania Ameerika-impeeriumi ääremaana, mis ekspordib kohvi ja kakaod. XVIII sajandi lõpuks oli ühiskonda Prantsusmaal ja Põhja-Ameerikas toimuvate revolutsioonide mõjul haaranud käärimine. Kreoolidest eliit, Hispaania kolonisaatorite maaomanikest järeltulijad, tahtsid Madridi määrustest ja maksudest vabaneda; mulattidest käsitöölised ja kaupmehed ihkasid paremat maad ja töötingimusi. Püramiidi põhjas nõudsid mustad orjad vabadust ning indiaanlased soovisid, et nad lihtsalt rahule jäetaks. Bolívari sõjad kihutasid hispaanlased välja ning kinkisid vabaduse, ent tema unistus Lõuna-Ameerikast kui terviklikust ja valgustatud riigist kukkus läbi. Tärkasid üksikud vabariigid ning caudillo’d, maakohtade kõige mõjukamad mehed, kiskusid kogu kohapealse võimu varjamatult enda kätte, jätkates koloniaalajastu ebaõiglust. Bolívar suri 1830. aastal murtud mehena, kes oli oma petlikest lootustest vabanenud. „Ameerikat pole võimalik valitseda. Revolutsiooni teenimine tähendab hoopis sõelaga vee kandmist.”
.....
