Valge laam
Описание книги
On aasta 1944, sakslased okupeerivad endiselt kogu Norrat, kuid juba paistab sõja paratamatu lõpp. Ingrid on taas oma isakodus, Barrøy kaljusaarel, paraku täiesti üksi. Ta püüab korraldada oma elu talve künnisel, käib merel kala nõudmas, heitleb iseenda ja oma mälestustega. Ühel päeval saadab meri saareranda mitu ohvrit, kes on pärit merel põhja lastud Saksa laevalt, aga ka pooloimetu mehe, kelle Ingrid elule toibutab. Mõne intensiivse nädala jooksul elab ta läbi eriskummalise armuloo. Mees lahkub peagi, ent Ingridile jääb temast laps, mis mõjub naisele algul ootamatuna, kuid hiljem tõelise õnnistusena. Seda enam, et üheaegselt lapse sünniga lõpeb sõda ja saarele tulevad tagasi need, kes sinna on varem kuulunud – ning elu võib edasi minna. Romaan on põhjamaiselt karge, sündmusterohke, seda iseloomustab omapärane keelekasutus, kujundirikkus. See on loetav ka iseseisvana, kuid mõnede sündmuste ja Ingridi mõttekäikude mõistmiseks on hea taas kätte võtta „Nähtamatud”. ROY JACOBSEN (snd 1954) on tunnustatud Norra kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde, seejuures on temalt eesti keeles ilmunud romaanid „Imelaps” (2010) ja „Nähtamatud” (2014). Käesolev romaan „Valge laam”, mis valmis 2015. aastal, sai autori kodumaal sooja vastuvõtu osaliseks ja tõusis raamatumüügi edetabelite tippu. „Valge laam” on otsene järg romaanile „Nähtamatud”.
Отрывок из книги
Kõige tähtsam oli kala. Inimene on mere ääres vaid visa hingega külaline. Töödejuhataja astus sisse ja päris, kas keegi tüdrukutest oskab kala fileerida, neile oli toodud ootamatult suur laar turska. Ingrid tõstis pilgu heeringatünnilt ja suunas selle kai poole, kus tantsisklevad lumeräitsakad musta puitsõrestiku pinnal haihtusid, kuivatas käed põlle külge ja järgnes mehele soolalattu ning seadis end fileerimispingi äärde, mille kõrval oli vann roogitud kalaga. Nad vaatasid teineteisele otsa. Mees noogutas laual lebava noa poole, mis meenutas väikest kirvest.
Ingrid tiris loputusvannist välja küünrapikkuse tursa ja pani selle pingile, lõikas pea otsast, keeras lõpusekaaned välja ja eemaldas roideluud kaelast kuni kõhuni, tegi sirge lõike alla välja, raius selgroo otse keskelt päraku kohalt pooleks, lõikas ka paremal fileepoolel kõik roideluud välja ja rebis vasaku käega selgroo lahti nagu roostes tõmbluku; kala lebas verisel pingil ja meenutas valget tiiba, see ootas loputamist ja virna panemist, ootas soolamist ja ümber pööramist ja kuivatamist ja pesemist ja riita ladumist ja maha müümist otsekui elevandiluuvalge kuld, mis on sellel kidural rannikul hinge sees hoidnud juba kaheksasada aastat, sestpeale, kui seda kanti esimest korda ühes käsikirjas mainiti.
.....
Sellesama aurulaevaga saabus kiri, Ingridi tädilt Barbrolt, kes oli haiglas, kirja oli kirjutanud hooldusõde, kelle käekiri oli nagu arstil, Ingrid suutis seda küll lugeda, ent ei saanud sisust aru. Tädi ei saanud varem koju tulla, kuna reieluukaela murd ei kasvanud kokku, kuna laeva ei käinud … aga ta jõuab kindlasti tagasi tükk aega enne jõule, oli kahes kohas kirjas, Barbro oli viiskümmend üheksa ja Ingrid kolmkümmend viis aastat vana, sel õhtul uinus ta varakult ega näinud und.
Ingrid tõusis ja pesi end plekkpanges ja pakkis kohvri, ei söönud ega keetnud kohvi, võttis lehkavad tööriided ja viis need alla konservitehase taha, kus sakslased prügi põletasid, viskas need tünni ja vahtis üksisilmi leekidesse, kuni kai peale tuli rahvast, sadas kerget lund.
.....