Kass, kes kõndis omapead

Отрывок из книги

Kuula ja pane tähele, mu lemmik, sest see lugu juhtus siis, kui koduloomad olid alles metsikud. Koer oli metsik, lammas oli metsik ja siga oli metsik — kõik nii metsikud kui üldse võimalik. Metsikult ja omapead luusisid nad ringi niiskeis ürgmetsades. Aga metsikuim kõigi metsloomade hulgas oli kass. Ta kõndis alati omapead, ja kõik kohad olid talle ühesugused.

Muidugi oli ka mees metsik, isegi hirmus metsik. Ta ei hakanud taltuma enne kui kohtas naist, ja see ütles talle, et ta ei taha elada tema metsikul viisil. Selle asemel, et magada niiskel lehehunnikul, otsis naine kena kuiva koopa, puistas põrandale puhast liiva, tegi tagaseina puutükkidest ilusa tule ja riputas kuivatatud metshobuse­naha, saba allapoole, koopa avause ette. Siis ütles ta mehele: „Pühi jalad puhtaks, mu kallis, kui tuled sisse; nüüd hakkame maja pidama.”

.....

Sel õhtul, mu lemmik, sõid nad kuumadel kividel küpsetatud metslamba­liha, vürtsitatud mets­küüslaugu ja metspipraga; metsparti, täidetud metsriisi, metslamba­läätsede ja mets­koriandriga; metshärja üdikonte ja metskirsse ning mets­grenadille. Mees oli väga õnnelik ja heitis tule äärde magama, aga naine jäi veel üles ning kammis oma juukseid. Ta võttis lamba õlakondi — suure, lameda abaluu — ja vaatas kummalisi märke selle peal; siis viskas ta veel puid tulle ning hakkas võluma. Esimesena maailmas võlus ta lauluga.

See pilt kujutab koobast, milles mees ja naine elasid kõige enne. Koobas oli tõepoolest väga kena ning palju soojem kui näib. Mehel oli kanuu; see on pandud jõe ääres vette, et turrutada teda. Riideräbala moodi asi põiki üle jõe on mehe lõhevõrk, millega ta püüdis lõhesid. Jõe äärest viivad koopa suu juurde ilusad puhtad kivid, et mees ja naine võiksid käia seal, ilma et neil läheks liiva varvaste vahele. Prussakate moodi asjad kaugemal jõe ääres on kõdunenud puude tüved, mis vesi on kandnud siia niiskest ürgmetsast teisel kaldal. Mees ja naine tõmbasid nad harilikult välja, kuivatasid ära ning lõhkusid põletispuudeks. Ma ei joonistanud hobusenahka koopasuu ette, sest parajasti oli naine võtnud ta maha, et puhastada teda. Kõik nood väikesed täpid koopa ning jõe vahel liival on mehe ja naise jäljed.

.....