Автор книги: Ruth Wareid книги: 698294Оценка: 0.0Голосов: 0Отзывы, комментарии: 01272,78 руб.(12,41$)Читать книгуКупить и читать книгуЭлектронная книгаЖанр: ТриллерыПравообладатель и/или издательство: Eesti digiraamatute keskus OUДата публикации, год издания: 2015Дата добавления в каталог КнигаЛит: ISBN: 9789949554591, 978-9949-554-58-4Возрастное ограничение: 0+ОглавлениеОтрывок из книги
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Описание книги
Nora pole Clare’i kümme aastat näinud. Sellest ajast, kui ta koolist ära läks ja iialgi tagasi ei pöördunud. Kuni täiesti ootamatult saabub kutse Clare’i tüdrukute õhtule. On see Nora jaoks võimalus minevik lõplikult seljataha jätta? Aga asjad lähevad käest ära. Isegi väga. On asju, mis ei saa igaveseks saladuseks jääda. RUTH WARE kasvas üles Lewes’is Sussexis. Pärast Manchesteri ülikooli lõpetamist kolis Pariisi, sealt Põhja-Londonisse, kuhu rajas kodu. Nüüdseks abielus kahe lapse ema on töötanud ettekandja, raamatumüüja, inglise keele võõrkeelena õpetaja ja pressiesindajana. Pimedas, pimedas metsas on tema esimene põnevik. Haarava põneviku "Pimedas pimedas metsas" keskmes on noor naine, keda painab keerukas suhe isiklikku minapilti ja oma endisesse parimasse sõbrannasse. Kired löövad lõkkele, kui selgub, et peategelanna endine parim sõbranna kavatseb abielluda tema eksmehega, kellest ta ei ole siiamaani päriselt üle saanud. See on teos, mida on raske käest ära panna. Salapärane pime mets loob täiusliku tausta kiirelt arenevatele sündmustele, mis sunnivad lugejat hinge kinni hoidma. Täiuslik öökapiraamat, kui Sul on plaanis rahuliku norskamise asemel terve öö põnevusest värisedes üleval olla. Birk Rohelend, kirjanik ja stsenarist
Оглавление
Ruth Ware. Pimedas pimedas metsas
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
32
33
34
35
36
Отрывок из книги
MA JOOKSEN.
Ma jooksen läbi kuuvalge metsa, oksad rebivad mu riideid ja jalad takerduvad lumemütsi alla kooldunud sõnajalgadesse. Põõsaste teravad ogad kriibivad mu käsi. Hingamine kraabib kurku. See teeb haiget. Kõik teeb haiget. Aga ma teen seda ikkagi. Ma jooksen. Seda ma oskan. Joostes mõlgub mul alati meeles mõni mantra. Aeg, mida tahan saavutada, või ärritus, millest asfalti põntsutades vabaneda püüan. Seekord taob mu sisemuses vaid üks sõna, üks mõte. James. James. James. Ma pean sinna jõudma. Pean jõudma maanteele enne kui – must asfaltmadu lookleb kuuvalguses ja ma kuulen läheneva automootori müra ning tulede valgusvihud hiilgavad nii eredalt, et teevad mu silmadele haiget. Mustad puutüved on valguse taustal nagu rebitud haavad. Kas ma jään hiljaks? Murdunud puude otsa komistades sunnin end läbima viimast kolmekümmend meetrit, süda trummina rinnus pekslemas. James. Ja ma jään hiljaks – auto on liiga lähedal, ma ei jõua seda peatada. Käed laiali, viskun asfaldile. „Stopp!”
.....
Aga nüüd vaatas Clare mulle otsa, kelmikalt punase paruka tagant piiludes, ja mulle tundus, et nägin ta pilgus midagi anuvat, midagi etteheitvat.
Leidsin end mälestusi heietamast. Meenutasin, et Clare suutis sind rahvast täis ruumist niimoodi välja valida, et tundsid end kui miljon dollarit. Meenutasin tema madalat kurisevat naeru, kirjakesi, mis ta klassi ringlema lasi, ja tema õelat huumorit.
