June’i armudes

Оглавление

Ryan Winfield. June’i armudes

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

24

25

26

27

28

29

30

31

32

33

34

35

36

37

38

Epiloog

Tänuavaldused

Отрывок из книги

Neile, kes on haiget saanud, ent julgevad ikka veel proovida.

Ja kallile Christine’ile – neist kõige vapram oled sa.

.....

Ma ei salli üldse vargaid. Ja ma pole ise kunagi varastanud, välja arvatud kogemata. Minu joodikust naaber tellis lehte, aga pühapäeviti magas ta alati lõunani ja nii oli mul kombeks seda kohvi kõrvale laenata. Ma voltisin selle alati uuesti korralikult kokku ja viisin tagasi talle ukse taha veel enne, kui tema aru saama hakkas, mis päev täna on. Välja arvatud sellel ühel konkreetsel pühapäeval, mil ma unustasin selle tagasi viia. Unustasin sellepärast, et esilehel oli artikkel selle kohta, kuidas laenajad kodulaenudega makseraskustesse satuvad veel enne, kui on paberid korralikult allkirjastanud. See polnud iseenesest mingi uudis. Uudis oli allpool artikli sees, kohaliku ettevõtte kohta, mis suurte pankade eest laenajate hüpoteegi väljaostuõigusi tühistas. Nende palgal olid agendid, kes käisid kodudes ja arutasid omanikega nende võimalusi. Ajalehes nimetati neid mõistagi „raisakotkavisiitideks“, samas kui suurte pankade sõnul olid need „hüpoteegi väljaostuõiguse tühistamise eelsed nõustamised“. Kõik teised nimetasid seda „rahaks võtmete vastu“. Aga mind ei huvitanud, kuidas neid kutsuti. Mind huvitas ainult väide, et hea agent võis teenida kaheksa tuhat kuus. Ja et see firma otsis töökäsi.

Ma ei joonud isegi kohvi lõpuni, vaid tormasin kohe majast välja ning võtsin ajalehe kaasa. Ostsin kaubamajast krediitkaardiga uue ülikonna – neid kaarte jagatakse tõepoolest kõigile, ole sa või töötu –, vahetasin poes riided ning suundusin kesklinna. Siis astusin ma uue ülikonna ja enesekindla naeratusega Foreclosures Solutions Inc. büroohoone uksest sisse ning tulin uue töökohaga välja tagasi. Minu visiitkaardil oli kirjas „Eluasemevahetuse spetsialist“, aga minu töö seisnes põhimõtteliselt lepingut rikkunud koduomanike veenmises, et nad vabatahtlikult kodust loobuksid, saades selle eest uue alguse tarbeks veidike raha. Ma tean, et see ei ole sedasorti karjäär, mille üle uhke olla. Aga palun ärge mõistke mind hukka. Keegi pidi seda tööd tegema. Pealegi oli see tükk maad parem kui veskis saepuru kühveldada.

.....