Отрывок из книги
See juhtus ühe pilvise talvepäeva loojangul. Istusin Yokosukast Tōkyōsse suunduva rongi teise klassi vaguni nurka maha ja ootasin uimaselt, midagi mõtlemata ärasõiduvilet. Vagunis, kus elektrivalgustus juba mõnda aega põles, polnud veidral kombel peale minu mitte ühtegi reisijat. Piilusin aknast välja, aga nii imelik, kui see ka pole, polnud täna hämaral perroonil isegi ühtegi rongi saatma tulnud inimest. Vaid üks pisike puuri pistetud koer tõi aeg-ajalt kuuldavale mõne õnnetu haugatuse. Taoline vaatepilt peegeldas lausa hämmastaval moel seda, mis toimus mu hinges. Kurnatus ja tülpimus heitsid mu peale raske tinase varju kui pilvine taevas. Istusin, käed sügavale mantlitaskusse pistetud, suutmata leida endas energiat isegi taskus olevat õhtulehte välja võtta.
Viimaks kostis ärasõiduvile. Pisut kergendust tundes toetasin pea selja taga olevale aknaraamile ning ootasin kannatamatult, et raudteejaam mu silme ees lõpuks ometi tasakesi mööda libisema hakkaks. Aga veel enne, kui see juhtuda jõudis, kostis piletiväravate poolt madalatallaliste puukingade kõrvulukustavat klobinat. Vagunisaatja lükkas vandumise saatel vaguni ukse kolinal lahti ja sisse tormas ähmi täis 13–14-aastane tütarlaps. Samal hetkel nõksatas rong raskelt ja hakkas liikuma. Mõõdetud vahede tagant mu silme eest mööduvad perroonipostid, justkui maha unustatud tsisternvagun, ühele vagunis istujale jootraha eest tänusõnu lausuv pakikandja – kõik see jäi aknasse paiskuva suitsupilve sees järjest kaugemale maha. Tundsin end viimaks ometi paremini, ning läites sigareti, tegin esimest korda rasked silmalaud lahti ja heitsin minu vastas pingil istet võtnud tütarlapsele põgusa pilgu.
.....
Et mu ema hulluks läks, kolisin õige pea pärast sündi kasupere juurde (kasupereks oli mu emapoolse onu pere), ja olin ka oma pärisisa suhtes üsna ükskõikne. Isa pidas piimapoodi ja paistis, et ta oli üks neist, keda saatis edu. Isa oli see, kes mulle toona uudseid puuvilju ja jooke tutvustas. Banaanid, jäätis, ananass, rumm – küllap neid oli veelgi. Mäletan, kuidas ma istusin tollal Shinjukus[9.] laiunud karjamaal tammepuu varjus ja rüüpasin rummi. Rumm oli lahja alkoholisisaldusega kollakas-oranžikas jook.
Kuigi olin alles lapseohtu, pakkus isa mulle neid haruldasi hõrgutisi sellepärast, et ta soovis mind kasuperest tagasi meelitada. Mäletan, kuidas ta ühel õhtul pakkus mulle Ōmori linnaosa Uoei nimelises restoranis jäätist ja üritas mind veenda, et ma kasupere juurest tagasi isakoju põgeneksin. Neil kordadel omandasid ta sõnad erilise mesise noodi ja nägu lipitseva ilme. Kuid kahjuks ei kandnud tema lipitsemine mingit vilja, sest armastasin oma kasuvanemaid, aga eriti oma tädi.
.....
