Uhke ja veidi hirmuäratav Arethusa Clayton on surnud. Kõiki üllatab tema viimne soov, et ta tuhastataks ja tuhk puistataks Iirimaale Deverilli lossi juurde. Las tuul viib mu kaasa ja leebe vihm uhub mu Iirimaa mulda, kust ma pärinen. Ja antagu andeks mu patud – nii kirjutab ta oma testamendis. Arethusa tütar ja poeg on segaduses. Ema oli küll Iirimaalt pärit, aga ei rääkinud sellest kunagi. Poeg Logan peab tema soovi lihtsalt tujuks ja arvab, et ema tuleks matta isa kõrvale. Tütar Faye otsustab sõita üksi Iirimaale, et ema päritolu kohta rohkem teada saada. Uurida, kes Arethusa oli, milline oli tema perekond, miks ta pärast lahkumist sugulastega ühendust ei hoidnud ja kes on salapärane kolmas pärija, kellele Arethusa on lisaks tütrele ja pojale jätnud kolmandiku oma varast. Fayed ootavad Ballinakellys mitmed üllatused ja saladused. Arethusa päeviku ja sugulaste abil rullub lahti tema lugu, mille avastamise käigus saab Faye teada palju uut ka enda kohta. Kõiges selles on muidugi oma osa ka Faye korduval unenäol.
Оглавление
Santa Montefiore. Salatunnid
Santa Montefiore. Salatunnid
ESIMENE PEATÜKK. Nantucket, 1960
*
*
TEINE PEATÜKK
*
KOLMAS PEATÜKK. Kevad 1961
*
*
NELJAS PEATÜKK
*
*
VIIES PEATÜKK. Deverilli loss, Ballinakelly, Corki krahvkond. Minevik
KUUES PEATÜKK
SEITSMES PEATÜKK. Ballinakelly, 1961
KAHEKSAS PEATÜKK
*
ÜHEKSAS PEATÜKK. Deverilli loss Minevik
*
KÜMNES PEATÜKK
*
*
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK
*
*
*
*
KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK. Ballinakelly, 1961
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK
*
*
NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK
*
*
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK
*
*
KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK. London Minevik
SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK
KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
*
ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK. Ballinakelly, 1961
KAHEKÜMNES PEATÜKK
KAHEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK. London Minevik
KAHEKÜMNE TEINE PEATÜKK
KAHEKÜMNE KOLMAS PEATÜKK
KAHEKÜMNE NELJAS PEATÜKK
KAHEKÜMNE VIIES PEATÜKK
*
KAHEKÜMNE KUUES PEATÜKK. Ballinakelly, 1961
*
*
KAHEKÜMNE SEITSMES PEATÜKK. Deverilli loss. Minevik
KAHEKÜMNE KAHEKSAS PEATÜKK. Ballinakelly, 1961
KAHEKÜMNE ÜHEKSAS PEATÜKK. Deverilli loss. Minevik
KOLMEKÜMNES PEATÜKK
*
*
*
*
KOLMEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK. Ballinakelly, 1961
*
*
*
KOLMEKÜMNE TEINE PEATÜKK
*
*
KOLMEKÜMNE KOLMAS PEATÜKK
*
*
*
KOLMEKÜMNE NELJAS PEATÜKK
*
KOLMEKÜMNE VIIES PEATÜKK
KOLMEKÜMNE KUUES PEATÜKK
*
KOLMEKÜMNE SEITSMES PEATÜKK
*
*
TÄNUSÕNAD
1
2
3
4
5
6
7
Отрывок из книги
Möödunud öösel nägin jälle unes, et olen seal lossis. Tegelikult pole ma kunagi sellises kohas käinud, ometi on unenäos need hallid kivimüürid sama tuttavad kui mu oma nahk. Need ümbritsevad mind innukalt, otsekui oleks neil käed, millega mind kallistada, otsekui tahaksid nad mind sisse tõmmata, nagu oleksin väga kaua ära olnud ja viimaks ometi koju tagasi pöördunud. Ja ma ihaldangi, et mind emmataks. Igatsen mõnuleda selles kuuluvuses, selles kodutundes, nagu oleks kõik varasem ainult uni ja vaid see on tõeline, ainult seal tahan olla, seal on mu süda. Lähen suurde saali, kus on uhke kamin. Leegid praksuvad ja hubisevad, heites seintele tantsivaid varje. Kõik on suursugune, justkui oleksin kuningapalees. Seintel on kuldsetes raamides maalid, kiviplaatidest põrandal Pärsia vaibad, tohutu trepp viib üles pimedatesse koridoridesse, mis meelitavad mind aina sügavamale lossi, ja ma hakkan jooksma, teades, et olen juba lähedal.
Pimedusse heidavad valgust küünlad. Jõuan avauseni seinas ja lähen edasi mööda kitsast treppi. Siin on lossi süda, vanim tiib, ainus osa, mis tulekahju üle elas. Tean seda, nagu oleks see mu oma minevik. Ronin mööda ebaühtlasi puust astmeid, mis on veidi lohku kulunud sajandite jooksul neid mööda astunud jalgadest. Nüüd astun mina neisse lohkudesse ja lähen aeglaselt üles. Süda hakkab kiiremini lööma ja korraga ma kardan. Üleval on tugev vana uks. See on ajast ja suitsust mustunud, raudsed hinged ja ehisnaelad on hoopis teisest ajastust, kui mehed kandsid sulega kübaraid, saapaid ja puusal mõõka. Võtan õrnalt riivist ja tõstan. Uks avaneb tõrkumata. Ta on minu käimistega harjunud.
.....
Noored itsitavad, vaatavad siis ärevalt minu poole, et näha, ega ma solvunud ei ole. Ei ole.
Toast lahkunud, panen ukse korralikult kinni, et otsusekindlad sugulased noori üles ei leiaks. Silmanurgast märkan, et keegi kiirustab minust paremal mööda koridori edasi. Saan aru, et see on Temperance. Valge kraega mustas kleidis, lühikeste hallinevate juuste ja lopsaka kehaga on ta eksimatult äratuntav. Ta jõuab koridori lõppu, keerab vasakule ja kaob sahvrisse.
