Deverilli lossi tütred

Оглавление

Santa Montefiore. Deverilli lossi tütred

Ballinakelly Deverilli lossi Deverillid

Londoni Deverill House’i Deverillid

Barton Deverill. Ballinakelly, Corki krahvkond, 1662

Esimene peatükk. Ballinakelly, 1925

Teine peatükk. London

Kolmas peatükk

Neljas peatükk

Viies peatükk. New York, 1925

Kuues peatükk

Seitsmes peatükk

Kaheksas peatükk. Connecticut, 1926

Üheksas peatükk

Kümnes peatükk. Ballinakelly, 1926

Üheteistkümnes peatükk

Kaheteistkümnes peatükk. New York, sügis 1927

Barton Deverill. London, 1667

Kolmeteistkümnes peatükk. Ballinakelly, 1929

Neljateistkümnes peatükk

Viieteistkümnes peatükk. New York

Kuueteistkümnes peatükk. London, sügis 1929

Seitsmeteistkümnes peatükk

Kaheksateistkümnes peatükk

Üheksateistkümnes peatükk. New York, 1929

Kahekümnes peatükk. Connecticut

Kahekümne esimene peatükk

Kahekümne teine peatükk

Barton Deverill. Ballinakelly, Corki krahvkond, 1667

Kahekümne kolmas peatükk

Kahekümne neljas peatükk

Kahekümne viies peatükk

Kahekümne kuues peatükk

Kahekümne seitsmes peatükk

Kahekümne kaheksas peatükk

Kahekümne üheksas peatükk

Kolmekümnes peatükk

Kolmekümne esimene peatükk

Kolmekümne teine peatükk. New York, 1931

Kolmekümne kolmas peatükk

Kolmekümne neljas peatükk

Kolmekümne viies peatükk. London

Kolmekümne kuues peatükk. Connecticut, 1938

Kolmekümne seitsmes peatükk

Barton Deverill. Ballinakelly, Corki krahvkond, 1667

Kolmekümne kaheksas peatükk

Epiloog. Ballinakelly

Tänusõnad

Отрывок из книги

Soolane tuul puhus üle Ballinakelly Bay valgete randade ja järskude kaljude, kandes endaga kajakate leinalisi hääli ja lainete laksumist. Taevast katsid madalad hallid pilved ja õhk oli õrnast uduvihmast hägune. Suuri rohelisi karjamaid ja kollaseid astelhernelaike vaadates oli raske uskuda Iirimaa ajaloo vägivaldsust, sest isegi selles tuhmis varakevadises valguses oli näha veatut ja süütut ilu. Just siis, kui läbimatuna näiv pilvkate pea kohal õhenes nii palju, et päikesekiir sellest läbi tungis, tõotas Barton Deverill, esimene Ballinakelly lord Deverill, ravida Cromwelli jõhkruse jäljed ning tuua heaolu ja õitsengu inimestele, kelle üle ta nüüd valitses. Ta istus ratsa hobuse seljas, mähkunud tumeda vere värvi sametist ratsutamiskeepi, laiaäärne lehviva sulega kübar uljalt peas, pika sääre ja hõbekannustega saapad jalas ning mõõk vööl, ja vaatas tohutut maaala, mille hiljuti taas troonile saanud kuningas Charles II oli talle tema lojaalsuse eest tänulikult kinkinud. Barton Deverill oli olnud üks tema tähtsamaid väejuhte võitluses Cromwelli katse vastu vallutada Iirimaad. Pärast lüüasaamist Worcesteri all oli ta koos kuningaga põgenenud ja saatnud kuningat kogu tolle pika pagenduse ajal, tiitel ja maad olid rahuldav kompensatsioon perekonnamaade eest, mille Cromwell oli Inglismaal konfiskeerinud, ja aastate eest, mille ta oli kuningavõimule pühendanud. Nüüd polnud Barton enam võitlust ja seiklusi janunev nooruk, vaid keskealine mees, kes tahtis mõõga käest panna ja oma ettevõtmiste vilju nautida. Kus oleks veel parem juurduda kui sellel vapustavalt kaunil maal?

Loss hakkas ilmet võtma. See pidi kõrguma mere kohal tornide ja kõrgete paksude müüridega, mis suudaksid vastase tagasi lüüa, kuigi lord Deverill soovis pigem, et vägivallale tuleks lõpp. Kuigi ta oli protestant ja üdini inglane, ei näinud ta põhjust, miks tema ja iirlastest katoliiklased poleks võinud üksteisest lugu pidada. Minevik elas ju lõppude lõpuks ainult mälestustes, aga tulevik sõltub praegusest suhtumisest – mõistmise ja tunnustamisega on ju kindlasti võimalik luua rahumeelne maa.

.....

„Rist siinses elus, kroon järgmises,” sõnas proua Doyle tõsiselt. „Jumal on pidanud paslikuks aidata meid neil rasketel aegadel ja meie südamed peavad olema täis tänulikkust,” lisas ta, unustades korraga tütre häbiväärse sinise kleidi ja tõsiasja, et Bridie ei kirjutanudki neile oma abielust. „Õnnistagu sind jumal, Bridie. Ma vahetan pesulaua rulli vastu ja tänan jumalat tema headuse eest. Aga nüüd missale. Ärme unusta su venda Michaelit Mount Melleray kloostris, Bridie. Palvetame tema eest püha Juuda poole, et ta päästetaks joomisest ja saadetaks meie juurde tagasi kaine ja kahetsevana. Sean, tee nüüd kiiresti, muidu jääme hiljaks.”

Elegantses rohelises karusnahkse äärisega mantlis Bridie istus kaarikus koos paksudesse villastesse rättidesse mässitud ema ja vanaemaga ning vaese Rosettaga, kes hädavaevu ära mahtus, sest kaarik polnud nii mitmele inimesele mõeldud. Oma parimates pühapäevariietes Sean istus kutsaripukis ja juhtis eeslit, kes pingutas kaarikut vedada, kuni nad jõudsid künkajalamile ning Bridie ja Rosetta hakkasid koos Seaniga kõndima, et eesli koormat kergendada. Merelt puhus külm tuul, mis püüdis haarata Bridie kübarat ja seda minema kanda. Bridie hoidis kübarat kindla käega paigal ja vaatas, kuidas tema uhked nahksaapad vajuvad porri. Ta otsustas osta vennale auto, et nad saaksid missale sõita, aga mingil moel teadis ta, et vanaema on selle vastu, sest tema meelest on see éirí in airde – uhkustamine ja eputamine. Kuni vanaema on elus, ei saa peres olla mingit suurejoonelist rikkuse demonstreerimist.

.....