Vesi elevantidele
Описание книги
Kui äsja orvuks ja saatuse hoolde jäänud Jacob Jankowski suvalisele mööduvale rongile hüppab, satub ta friikide, petiste ja veidrike maailma. See on „Vendade Benzinide kõige imetlusväärseim etendus maailmas“ – teisejärgulise rändtsirkusega, mis Suure Depressiooni tingimustes püüab end vee peal hoida, liikudes lõputult linnast linna ja andes igal õhtul etendusi. Jacob, veterinaariatudeng, kel peaaegu käes akadeemiline kraad, pannakse hoolt kandma tsirkuse loomade eest. Seal kohtab ta Marlenat, hobustega esinevat ilusat noort staari, kes on abielus karismaatilise, ent probleemse loomataltsutaja Augustiga. Ta kohtub ka Rosie’ga, elevandiga, keda tundub olevat võimatu õpetada, kuni Jacob leiab viisi, kuidas talle läheneda. „Vesi elevantidele“ on suurepärase aja- ja kohatunnetusega raamat. See jutustab loo kahe inimese vahel tärkavast armastusest, mis saab jagu uskumatutest raskustest maailmas, kus isegi armastus on vaid vähestele lubatud luksus.
Отрывок из книги
Olen üheksakümne aastane. Või üheksakümmend kolm. Emb-kumb.
Kui te viiene olete, siis teate vanust kuu täpsusega. Isegi kahekümnendates eluaastates teate te oma vanust. Ma olen kakskümmend kolm, te ütlete, või kakskümmend seitse. Kuid kolmekümnendates algavad kummalised muutused. Esialgu te kõigest komistate, kõhklete viivuks. Kui vana te olete? Oh, ma olen – alustate te enesekindlalt, kuid siis peatute. Tahtsite öelda kolmkümmend kolm, kuid see pole ju nii. Te olete kolmkümmend viis. Ning siis hakkate te muretsema, et kas selline ongi lõpu algus. Muidugi, on küll, aga enne kui te seda tunnistate, möödub kümneid aastaid.
.....
Kahman kinni raudkäsipuust ja kargan üles. Esimesena saan peale vasaku jala ja küünarnuki ning seejärel lõua, mis põrutab vastu metalläärist. Liibun kõigi kolmega tihedasti vastu vagunit. Müra on kõrvulukustav ja mu alumine lõualuu põrkab rütmiliselt vastu rauast serva. Tunnen vere või rooste lõhna ja mõtlen, et olen hambad kaotanud, kui äkki taipan, et seisan palju suurema probleemi ees – ripun hukatuslikus asendis ukselävel, parem jalg vaguni all. Parema käega hoian kramplikult kinni käsipuust. Vasaku käega kraabin põrandalaudu nii meeleheitlikult, et puit koorub maha ja koguneb mu küünte alla. Olen minetamas haaret – ma ei saa oma jalgu kuhugi toetada ja vasak päkk libiseb lühikeste jõnksudega ukse poole. Parem jalg on nüüd juba nii kaugel rongi all, et pean seda kaotatuks. Soovides, et see juba juhtuks, pigistan silmad kinni ja surun hambad kokku.
Mõne sekundi pärast taipan, et olen endiselt vigastamata. Teen silmad jälle lahti ja kaalun oma võimalusi. Valikuid on ainult kaks, ja kuna lahtilaskmine ei tähendaks muud kui rongi alla jäämist, loen kolmeni ja tõukan end kogu jõuga ülespoole. Saan vasaku jala üle serva. Kasutades jalga, põlve, lõuga, küünarnukki ja küüsi, sikutan end sisse ja vajun põrandale kokku. Leban hingeldades maas, üleni kurnatud.
.....