Lunni saare elanik Brittany Forrest on terve elu seiklemisest unistanud. Kaheksateistaastasena arvas ta, et on selle seikluse leidnud paha poisi Zachary Flynni näol. Kuid pärast kõigest kümmet tormist ja hõõguvat päeva, haihtus nende keeristormina kulgenud abielu nagu suits ja Brittany otsustas mehe igaveseks unustada.
Zach teab, et vedas Brittanyt alt, ent tagasi Lunni saarele tulemine ja taas Brittany nägemine äratab ammu mahamaetud tunded. See kartmatu piloot pole end kunagi Brittany väärilisena tundnud, ometi ei suuda ta eemale hoida – isegi kui teab, et nendevaheline keemia muudab ta elu vaid keerulisemaks.
Kui pikad kuumad suvepäevad hajuvad sumedateks tähisöödeks, leiavad Brittany ja Zach, et sädemed nende vahel on sama võimsad kui alati. Kas võib olla, et teisel katsel täituvad nende unistused õnnelikust lõpust?
Eelmine raamat:
Esimest korda elus. Esimene raamat
Оглавление
Сара Морган. Tõeliselt imeline
Esimene peatükk
Teine peatükk
Kolmas peatükk
Neljas peatükk
Viies peatükk
Kuues peatükk
Seitsmes peatükk
Kaheksas peatükk
Üheksas peatükk
Kümnes peatükk
Üheteistkümnes peatükk
Kaheteistkümnes peatükk
Kolmeteistkümnes peatükk
Neljateistkümnes peatükk
Viieteistkümnes peatükk
Kuueteistkümnes peatükk
Seitsmeteistkümnes peatükk
Kaheksateistkümnes peatükk
Üheksateistkümnes peatükk
Tunnustused
Отрывок из книги
Dianne Moggyle, kes on minu unistused tõelisuseks muutnud ning kes lubas oma imearmsal koeral Maple’il minu sarjas „Vennad O’Neilid“ peaosa mängida. Aitäh!
Samuel Taylor Coleridge
.....
„Murtud randmega? Ei.“ Nik oli viisakas, ent range. „Ühel minu sõbral on Bar Harboris maja ja tal on piloot, keda ta kasutab oma jahile minemiseks.“
„Muidugi. Sest kuidas sa muidu rannamajast jahile saaksid? Ma olen selle probleemi kallal sageli pead murdnud.“ Brittany pööras selle naljaks ja juurdles selle üle, kas Nik isegi taipas, kui erinev oli tema maailm teiste inimeste omast. „Ma loodan vaid, et sinu piloot ei arva, nagu ta peaks mind minu jahile maha panema. Mul on küll kajak olemas, aga see vist ei loe.“
