Оглавление
Sara Stridsberg. Armastuse gravitatsioon
VIIMANE PATSIENT (OLOF)
I
ESIMENE VESTLUS
ÖÖ
VIIMANE PATSIENT (VEEL VALGUSES)
MEESTE MAJA, MÄRTS 1986
KAART (KURBUSE ARHITEKTUUR)
VIIMANE PATSIENT (VEEL VALGUSES)
MAASTIK
SUURE TAEVA ALL (ÜHE HAIGLA VISAND)
PIME KEVAD
VIIMANE PATSIENT (VEEL VALGUSES)
TELEFONIVESTLUS (STOCKHOLM – CARIÑO)
WINTERSONI MÄNGUASJAD
PÄRNADE ALLEE (MARION)
II
TEINE VESTLUS (ATLANDI OOKEAN)
MUST MERI
IGAVIKU PERSPEKTIIVIST (VITA)
HAIGUS
VIIMANE PATSIENT (VEEL VALGUSES)
INGER VOGEL
GRAVITY THE SEDUCER
IGAVIKU PERSPEKTIIVIST (VITA)
OBSERVATOORIUM
VIIMANE PATSIENT (VEEL VALGUSES)
INGLITE AEG
IGAVIKU PERSPEKTIIVIST (VITA)
ARMASTUSE TÕMBEJÕUD
TALV STOCKHOLMIS
III
VIIMANE VESTLUS (ÜKSINDUSEST)
VIIMANE PATSIENT (VEEL VALGUSES)
ET MISERICORDIA
Отрывок из книги
Spånga raudteejaama raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise tuule käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talvemaastik. Tema keha on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab pilgu kätel, et pea ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, tähed kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma valgus. Tugev helendus musta taeva taga on nagu lubadus millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma pimeduse asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: hall päike, hall krobeline päikesepaiste. Silmapiiril on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba. Mõne kilomeetri kaugusel Beckombergas seisab tema voodi tühjana ja korralikult ülestehtuna teiste voodite kõrval, kus pehmete magavate kaitsetute kehade varjud kord linade vahel puhkasid. Nüüd on kõik läinud.
Ta seisab tükk aega kõige kõrgemal mademel ja vaatab pimedat linna, üksikuid valgeid öötulesid. Seejärel võtab ta ära pintsaku ja paksu kampsuni, musta haiglamütsi ja prillid ning asetab kõik korralikult enda kõrvale hunnikusse. Maailm tema all on nagu laiali laotatud vaip, mis koosneb majadest, tänavatest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inimkops, aga tema jaoks ei ole siin tulevikku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, haiguse märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele tüdrukule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud trellid, tummad näod pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat hallust taga igatsema. Temas pole midagi erilist, mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi alasti olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud ahelad, mis hoiavad teda vangistuses ja üksinduses.
.....
Jim kirjutas mulle kirju, kui ta oli minu ja Lone juurest Observatoriegatani üüritoakesse kolinud, enne Beckombergat.
„Kallis Jackie, mul on sinu abi vaja. Tule pärast kooli natukeseks siia, Jackie. Ainult sina saad mind praegu päästa. Kas sa võiksid siia tulla? Ma olen nii üksi.”
.....
