Õun ja vihm
Описание книги
Kui Apple’i ema pärast üheteistaastast äraolekut naaseb, tunneb Apple end jälle terviklikuna. Lõpuks ometi saab ta vastuse teda aastaid vaevanud küsimusele, miks ema üldse ära läks. Ja nüüd on tal ka keegi, kes teismelist mõistab, mitte nii nagu Memm. Kuid täpselt nagu ema lahkumisel tormisel jõuluõhtul, on ka tema tagasitulekul mõru mekk juures ja peagi ei saa Apple enam arugi, kes tegelikult kelle eest hoolitseb. Alles siis, kui Apple kohtub inimesega, kes on veel suuremas segaduses kui ta ise, hakkab ta nägema asju nii, nagu need päriselt on.See on lugu kurbadest lõppudest ja õnnelikest algustest. Lugu, mis aitab mõista, kes on tegelikult tõeliselt olulised.Sarah Crossan on iiri kirjanik, kelle noorteromaanid on pälvinud suurt tunnustust. Kirjastuselt Varrak on varem ilmunud romaan „Üks“ (tlk Kristina Uluots), mis võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna, Carnegie medali.
Отрывок из книги
Ma ei teagi, kas see, mis mul meeles on, juhtuski päriselt, või ma lihtsalt kujutlen seda niiviisi juhtunud olevat nüüd, mil olen lugude jutustamiseks piisavalt vana. Olen lugenud nähtusest, mida nimetatakse lapsepõlve amneesiaks. See tähendab, et me ei saa päriselt midagi oma varasest lapsepõlvest mäletada, sest enne kolmandat eluaastat pole me veel meeldejätmist piisavalt harjutanud, et see hästi võiks õnnestuda. Niiviisi igatahes räägitakse, ehkki ma pole selle õigsuses päriselt veendunud. Mul on tollest ajast üks mälestus. See ei muutu kunagi ja kui ma tahaksin mälestusi välja mõelda, siis mõtleksin ju häid mälestusi? Kas kõigil mu lapsepõlvelugudel poleks siis õnnelik lõpp?
Ärkasin nuttes üles. Kuulsin allkorruselt tigedaid hääli ja väljast kõuekõminat. Tõusin üles ja tatsasin trepimademele. Otsaposti külge oli kinnitatud valge värav, et ma trepist alla ei kukuks. Ma ei osanud seda avada, kui väga ka ei pingutanud. Mul polnud sokke. Jalad külmetasid. Olin endale valge teki ümber mähkinud ja selle ots lohises mööda põrandat järele.
.....
„Mis tore uudis,” ütleb Memm. Ta ruttab isa juurde ja suudleb teda nagu oma poega, kusjuures inimesed peavadki neid koos nähes isa Memme pojaks. Kuid tegelikult ta pole seda. Isal lihtsalt ei vedanud, sest ta käis mu emaga, kuni too rasedaks jäi, ja Memmel on temast alati kahju olnud, just nagu isal oleks lapsukese tekkimise juures vähem süüd kui emal. Nõnda ei saanudki ema ülikooli minna, kuid isa istus kuu enne minu sündi Liverpooli rongile ning veetis järgmised kolm aastat majandust õppides ja purjutades. Ema jäi Brampton-on-Sea’sse, aga selleks ajaks, kui isa ülikoolist tagasi jõudis, oli ema siit sääred teinud. Emal sai kõrini mähkmete vahetamisest ja ootamisest, et isast talle mingit abi oleks.
Ja küllap oli tal ka minust kõrini, mõtlen.
.....