Inimasustus on siin sama hõre nagu Lääne-Saharas, kuid kidura kõrbe asemel laiub elurikas vihmamets. Pealinnast vaevalt tunnise sõidu kaugusel elavad maailma suurimad mao-, putuka- ja ämblikuliigid, ent samas on käibel euro. Kariibi, Euroopa ja saramaka kultuuriruum põimuvad veidraks seguks – põletiku korral otsitakse abi haiglast, kuid metsas ei kaotata valvsust libajaaguaride ja troopiliste lumeinimeste suhtes. Üle piiri hiilivad illegaalsed Brasiilia kullakaevajad ja sugugi mitte seaduskuulekamad lääne suurkorporatsioonid. Tagatipuks on siia juba 13 aastat palgatud eestlasi, et nad öises džunglis putukaid püüaks. See raamat räägib üheteistkümnest kuust, mis ma Prantsuse Guajaanas veetsin. Sattusin väikesesse eraldatud kommuuni, mis koosnes sisserännanud suriname suurperest, ühest brasiillannast ja kohalikust kanepisõbrast. Kollektiivi juhtis Pariisist pärit väikeettevõtja, kes peale putukapüügiga tegelemise majutas ka putukaturistide kirevat seltskonda.
Оглавление
Sergei Põlme. Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes
SISSEJUHATUS
SAABUMINE
ROOSA SEA PRAAD GUAJAANA MOODI
OLIVIERI FANTAASIAMAAILM
ALFAISANE APENTU JA ÕELAD MÖIRAAHVID
VISA HING
TARPOONIDE JÄLIL
ABLAS AIMARAA
KOOPARETK JA VÕLTSSPRINTER
ÜLEDOOSIS OPERAATOR
ARLEKIIN, JEHOOVA JA MUUD LOOMAD
SARAMAKADE ELUKORRALDUS
EKSOOTILISED KODULOOMAD
KULLASÄRA AJAB MAOD LIIKVELE
JAHIME VAHELDUSEKS TAIMI
SUUR TÜLI. EDASI BRASIILIASSE!
PILDIKESI ARGIPÄEVAST
KÜLALISI LAIAST ILMAST
TERAVAD ELAMUSED
TROOPILINE JÕULUTAAT
TITAAN JA NURJATUD PARASIIDID
TITAANIKÜTID LOODUST TROTSIMAS
BBC TELGITAGUSED
VIHM
DOOMINO – SALAJANE TRUMP KOSMILISEKS SUGUELUKS
ÕPIHIMULINE HIIGELKONN JA EKVATORIAALNE LUMEINIMENE
INIMESTEST EEMALE
VOODOO JA GRIMASSID METSAS
ÜKSILDANE SADAMAVAHT
EMILIE JA ELEKTRIANGERJAS
PRUUDILUNA SARAMAKA MOODI
LAHKUMINE
JÄRELSÕNA
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Mu Lõuna-Ameerika sõpradele, kes tegid selle seikluse võimalikuks. Ja mu kannatlikule perele, kes aitas mul selle kirja panna.
Pakuti võimalust elada keset metsikut vihmametsa Prantsuse Guajaanas, mis on Prantsuse asumaa Lõuna-Ameerika kirdenurgas. Tööpakkumine oli üsna ebaharilik: otsiti putukapüüdjat Eesti bioloogiatudengite seast. Võimalus elada keset metsikut vihmametsa kõlas väga intrigeerivalt, võib öelda, et olin sellest passiivselt unistanud kogu oma teadliku elu. Pakkumine, mis tundus liiga hea, et tõsi olla, oli siinsamas käeulatuses! Kirja autor oli tollane bioloogiamagistrant Villu, kes oli Prantsuse Guajaanas veetnud pool aastat tänu samalaadsele internetist leitud töökuulutusele. Sealne tööandja jäi Villuga rahule ja nii otsitigi uut eestlasest putukakütti.
.....
„Kas sa kanepit tahad?” küsib ta.
Olivier süütab suitsu, tõmbab paar mahvi ja saadab sigareti ringile. Ninna tungib iseloomulik kanepi lõhn. Kui kord minu kätte jõuab, tõmban teiste eeskujul paar sügavat mahvi ja annan suitsu edasi. Pea otsekohe valdab mind õnnis lõõgastus. Quentin toob külmkapist õlut ja nii me istume hämarduvas bangalos ümber laua. Mehed räägivad kreooli-prantsuse segu, aeg-ajalt minu käest midagi pärides. Saame paremini tuttavaks. Tuleb välja, et Olivier on meist vanim, 25aastane, ja Quentin noorim – 20aastane. Olivier on töötanud Fredi juures aastaid. Tema hobideks tunduvad olevat kanep, rumm, õlu ja vähesel määral ka jahipidamine. Liigväsimus ja segunevad meelemürgid tekitavad eufoorilise enesetunde. „Üsna meeleolukas vastuvõtt,” mõtlen endamisi, „niimoodi võib siin täitsa ära harjuda!”
