Unustuse piir
Описание книги
„Unustuse piir“ on väheseid Vene romaane, mis käsitleb Nõukogude Liidu aegse vangilaagrite süsteemi pärandit. Noor geoloog reisib Kaug-Itta saamaks selgust, kes oli tema elu päästnud pime naaber, salapärane Teine taat. Mahajäetud kaevanduste ja hüljatud barakkide vahelt leiab ta unustusse vajunud maailma, kus ohvreid ja timukaid eirata on lihtsam,kui kohutava minevikuga tõtt vaadata. Kummituslik lugu toob esile selle rüüstatud maa ilu, kus inimeste, masinate ja looduse koostöös hävitati miljoneid elusid. Tänapäeva Venemaal püütakse mineviku väärtegusid kollektiivsest mälust jõuliselt kustutada. Seda hinnatavam on Lebedevi meistriteos kui kirjanduslik katse päästa ajalugu unustuse hõlma vajumast. Kaunilt kirjutatud raamat, mida eisaa käest panna ega unustada. Meistriteos, mis seob Venemaa nõukogudeaegsed minevikuõudused oma lapsepõlve mõista püüdva inimese isikliku looga. Edward Lucas, ajakirja The Economist vanemtoimetaja Oluline raamat Venemaa olukorrasttänapäeval, tulvil poeetilisi kirjeldusi ja unustamatuid kujutluspilte, mille kutsuvad esile rahva sageli hoomamatud katsed mõista oma maa tumedat möödanikku. Jack F. Matlock jun, USA saadik Nõukogude Liidus1987-1991 Haarav ja tundeid äratav teos, miskisub tagasi tollesse hiljutisse aega, mida juba kiputakse unustama. Hämmastav, kuidas kahe inimese suhteloost kujundatakse terve epohhi ülevaade viisil, mida on võimatu unustada. Matti Piirimaa, raamatu tõlkija
Отрывок из книги
Seisan Euroopa piiril. Iga ookeani kohal kõrguv järsak paljastab siin kivide kollase luu ning inimihuga sarnaneva ookrikarva ja ergavpunase pinnase; luu mureneb lainelöökide toimel, tõusulaine õgib mulla ihu.
Ookean on aga nii ääretu, et silmad ei suuda seda haarata; näib, nagu langeks ta kohe vaatajale ja suruks pupillid nagu illuminaatorid sisse, paiskuks üha edasi, uputaks mõistuse täielikult. Ning ainult harvad mõtted, nagu Madeira või Kanaari saarte teravad vulkaanilised tipud, kõrguvad veel lainete kohal; need on mõtted eemaloleku ülevast külgetõmbest, silmapiiri tühjusest, mis kutsub seda ületama, kujutlusvõime jõul veest kergitama nagu Atlantist – uut mandrit, kus kõik on tundmatu, kus avarus ei tunne kartograafi kompassi ega sirklit.
.....
Õhumullike, mis küll kõigest hetke võrra, aga siiski on vanem kivist endast – õhk oli juba siis olemas, kui mineraal polnud veel tekkinud. Just see tilluke sõõm vanemat õhku, sõna lahutamatu hing – just see muutis sõna tõeliseks, elu ja surmaga seotuks; nõnda ma nägin ja tundsin tookord lummemattunud külas, kus koolimaja valgele katusele langes raamatutuha laike – õpikud põlesid räpaselt, paksu suitsuga ning tuhk oli paksust trükivärvist metalselt rasvane.
Ma sain teada, et vene keel on minu kodu, minu isamaa; need, kes asustavad vene keelt, on minu kaaskodanikud ja kaaslased. Ja seda, mida ma praegu kirjutan, ei jäädvusta ma mitte mälu, vaid keele õigusega; keel elab sellest, mis peab temas väljenduma. Ma näen ja mäletan; need read on mulle hädavajalikud, nii nagu pianist peab puudutama klahve, kontrollides vaikuse järeleandlikkust, enne kui alustab mängu; nende taga kuulen ma pimedusest saabuvate tähtede häält.
.....