Отрывок из книги
Selle raamatu ideed ja mõned esimesed leheküljed sündisid aastatel 1982–84 Pärnus vene kroonus istudes. Minu vanaema täditütrel oli Karusselli tänaval maja ja kuigi selle kelder oli hulga igavam, kui siin jutus, sobis see mu meeliskluste taustaks küll.
Minu emapoolne suguvõsa on pärit Peipsi idakaldalt. Kunagi ehk ma kirjutan ka nende elust Nõukogude võimu all, sellest, kuidas tapeti või viidi kõik mehed, kuidas talud palkideks lõhuti ja keskuse juurde kuhjati (et nüüd elate kolhoosis ja, nagu venelased, lähestikku külatänava ääres), kuidas õnneks algas Teine maailmasõda ja sakslased päästsid sisuliselt lumme jäetud naised ja lapsed... Ma olin kuulnud neid lugusid oma ammu surnud vanaemalt ja kuulsin siis taas tema täditütrelt, kes oli meile üks lähemaid sugulasi – toetudes ka hiljem peale taasiseseisvumist avaldatud materjalidele võin oletada, et mu Peipsitagustest sugulastest hävitasid venelased oma kolm neljandikku.
.....
Oo Ital, mu kauge kodumaa! Kui ma katsun kusagilt alustada sellega, mis oluline, pean kõigepealt lühidalt peatuma oma kodul, mis tundub nii lõpmata ilus ja soe, eriti siit kaugelt põhjast, Raini jõe lumiseilt kallastelt. Oo iidne Romek, linnade isa! Iidsed templid su seitsmel künkal ja puunikerdustega sada tuhat maja oliivisalude varjus. Ka talvel, kui tulid vihmad ja tuuled, oli seal ikkagi soe, soojem veel, kui sügiseste ilmadega siin Germinuses, kui saabusin oma praegusesse elupaika; ja lund ei olnud meil kunagi mujal, kui mägede kõrgeil nõlvadel. Kahekümne kahe aastasena olin selliseisuses lugupeetud professori Rdeonal Cindela juures ja kuna mu õpingud Kapitooliumi Akadeemias hakkasid samuti edukalt lõppema, oli mul valida kas riigiametniku paljutõotava karjääri või õpetaja jälgedes akadeemilise elukäigu vahel. Ei tõmmanud mind eriti ametnikuks saamine, kuigi see õppejõuametist palju paremat sissetulekut tõotas, niisama aga tundus mulle kuiv ja seiklustevaene vaid ülikoolis teadust teha. Sestap olin rõõmuga nõus, kui mu mentor mind ühel õhtul enda juurde kutsus ja tutvustas mehele, kes oli äsja sadamasse tulnud laevalt teda külastama tulnud, kes teadusringkondades hästituntud filosoofiks professor Changiks osutus ning teatas, et ta vana sõber otsivat endale reisikaaslast ja soovitas meil omavahel edasi rääkida. Ma olen end alati väga õnnelikuks pidanud, et mul on olnud võimalus oma mentoriks lugeda professor Cindelat, ning ei ole kindlasti tema süü, et seiklus, millesse ta mu tõukas, hoopis ootamatu tagajärje andis. Mäletan, kuidas ta oma harjumuspärasel viisil pea viltu mind mõõtis, suunurgas kurrud ja tarkades tumedates silmades naer.
„Andrizzi, ma tean, et sa püsid siin paigal nagu rott rästikuid täis korvis – otsid ainult väljapääsu. Chang tahab purjetada ümber Aafrika ja kuna tal on võimalik kaasa võtta keegi, kes tema eest musta töö ära teeks, tulid mulle kohe meelde sina.” Ta vaatas oma kaaslase poole, kes suure heatahtliku merilõvina teispool lauda patjadel lösutas, ning nad vahetasid vandeseltslasliku naeratuse. „Garanteerida saan ma sulle vaid seda, et reis tuleb raske ja ebameeldiv. Kuid just seda tundud sa lähimatel aastatel vajavat, et paremini hinnata seda unist heaolu, milles kogu su jätkuv elu toimuma saab. Ja kui sulle mingil põhjusel taoline elu veel meeldima hakkab – hoidku jumal selle eest! – on sulle samuti kasulik alustada sellel alal väga põhjalikult kogenud mehe juhtimise all.” Ta irvitas nagu saatan.
.....
