Aurelia tee
Описание книги
„Aurelia tee“ on peagi viiekümneseks saava naise lugu, kellele teeb haiget tema minevik. Ta on pidepunkti leidmata ummikteel tammunud, kolides linnas ühest üürikorterist teise. Kui avaneb võimalus naasta alevisse tühjaks jäänud vanematekoju, otsustab ta minna. Kohanemine eluga alevis pole kerge, kuid keerulise saatusega inimestega kohtudes avastab Aurelia endas uusi iseloomutahke. Peagi lubavad muutunud olud tal elule värskema pilguga vaadata. Naine sõlmib minevikuga rahu, jõudes tõdemuseni, et viiekümneselt elu alles algab – nii kulunult kui see ka ei kõlaks. Selles kohati nukra alatooniga loos on helgeid noote ja elutervet huumorit, sõprust, armastust ja andestamist.
Siiri Laidla alustas oma kirjanikuteed 2006. aastal. Ta on avaldanud laste- ja noorteraamatuid („Apteegitont Aavi“, „Raamatukogunõid Rosaalie“, „Pärnaõietee“ I–III“), aga kirjutanud ka täiskasvanutele („Nõgesnurme“, „Lavastaja“). Tema teostes on sageli juttu keerulistest suhetest, armastusest ja vihkamiseks, suurest valust ja väikestest rõõmudest.
Отрывок из книги
Mitmes kord see tal juba kolida oli? Aureliale ei meenunud. Õieti polnud ta neid kordi kunagi kokku arvanud. Pärast kooli lõpetamist, siis tudengina, edasi noore perena sobiliku töökoha ja eluruumi otsinguil, hiljem tütre seltsis, viimaks üksipäini. Vaid lapsepõlvekodu püsis Aurelial meeles kui „üks kindel linn ja varjupaik“. Ta vanemad leidsid tolles vaikses alevis töö ja korteri. Lapsena oli seal kena kasvada, kuid hiljem muutus alevi sumbunud õhustik neiule ahtaks. Ta ihkas sealt pääseda, niipea kui kool seljataga. Pääseski, lausa mitmekümneks aastaks.
Nüüd tuli jälle minna. Sinna, vaiksesse alevisse. Koju. Ring oli täis saanud.
.....
„Mamps rääkis jah, et pöördute lapsepõlvekoju tagasi,“ teadis noormees. „Täitsa vahva ju. Ma mõtlen, et see on ju ikka positiivne asi, mida taga igatseda. Enamasti. Väga paljudel pole enam paika, kuhu tagasi minna. Nii käivad nad kas või mõttes kodukotuse maalapikest suudlemas. Mnjah.“
Siim Sirge uudistas enda vastas seisvat naist, kes ei kostnud lapsepõlvekodu teemal silpigi. Mingi heitlikkus kumas sellest nurgeliste õlgadega kogust. Energiat, elevust ja minekuõhinat, mis elukohavahetuse kui uue algusega ju kaasnema pidanuks, polnud sugugi märgata. Pigem piidles naise kõrgevõitu põsesarnade ja tugeva lõuaga kahvatust näost põrkuv rohekashallide silmade pilk tulijat umbusklikult, isegi tõrjuvalt, otsekui kavatseks Siim teda vägisi minema viia.
.....