Süütute veri

Оглавление

Silja Vaher. Süütute veri

Silja Vaher. Süütute veri

1 peatükk

2 peatükk

3 peatükk

4 peatükk

5 peatükk

6 peatükk

7 peatükk

8 peatükk

9 peatükk

10 peatükk

11 peatükk

12 peatükk

13 peatükk

14 peatükk

15 peatükk

16 peatükk

17 peatükk

18 peatükk

19 peatükk

20 peatükk

21 peatükk

22 peatükk

23 peatükk

24 peatükk

25 peatükk

26 peatükk

27 peatükk

28 peatükk

29 peatükk

30 peatükk

Отрывок из книги

Rosalie – milline nõme vanaaegne nimi! Sõbrad kutsuvad teda Roosiks, aga tööl, pangas, ütlevad kõik tema nime täielikult välja, tähthaaval – Rosalie Langenbaum.

„Issand, sa näed, ja ei mürista,” mõtles noor naine omaette.

.....

Naine viskas käekoti hooletult kõrvalistmele ja sõitis parkimisplatsilt välja liiklusvoolu. Nüüd võttis ta suuna Raplamaa poole. Just seal ootas maja, mis varsti kohe tema omaks pidi saama. Praegu elas naine Tallinnas, ühes mitmekorruselise maja üürikorteris. Sihtkohta sõites mõtles ta oma lapsepõlvekodu peale – pisike ja madalate lagedega talumaja. Maja taga oli peaaegu kinnikasvanud tiik, kus nad palavatel päevadel ennast märjaks kasta said. Ega seal palju ujumisruumi enam polnud. Kõik oli kinni kasvanud tihedatest kõrkjatest, mis sinna kunagi ilu jaoks istutatud said. Talvel, aga, sai seal uisutada küll. Naabritädi kinkis neile oma tütrele väikeseks jäänud uisupaari. Neid sai siis jagatud oma õdedega. Õed toppisid talle neli-viis paari sokke järjestikku saabaste sisse, et tüdrukule saapad ikka parajad saaksid ning temagi uisutamise lõbust ilma ei peaks jääma.

Tüdrukute isa Arni töötas kolhoosis sepa ametis. Tal oli oma sepikoda.

.....