Отрывок из книги
Meie elu Peebuga jätkus just nii, nagu ma olin väga soovinud. Ometi oli minu sees miski, mis ei lasknud tunda rõõmu sellest kõigest. Oli see süütunne Peebu endise naise ees? Tema tütarde ees, kes küll kinnitasid, et saavad aru ja mõistavad? Minu sisse oli pugenud rahutus, mis enam asu ei andnud. Teadsin küll, et sellised hetked on tulemas. Aga alati tulid need kuidagi liiga ootamatult. Ma polnud ette valmistunud. Ja kas sellisteks asjadeks üldse saabki ettevalmistusi teha?
Tavaliselt läksin siis ülakorrusele väiksesse kambrikesse, mille Peep oli mulle just sellisteks ootamatuteks olukordadeks ehitanud. Muidugi kasutasin seda tuba kirjutamiseks, kui vajasin ülejäänud majalistest vaikust ja rahu, kui kirjutamise tuhin peale tuli. Ega meil erilist tunglemist enam polnudki. Vahel nädalavahetustel käisid külas Rita ja Taavi. Ka poisid Mait ja Koit hüppasid mõnikord läbi ning jagasid oma muljeid nii koolist kui tööst koertemajas. Nüüd, kus nad juba kevadel gümnaasiumi olid lõpetamas, plaanisid nad edasi minna Tartusse, õppima õigusteadust. Poistel oli nimelt plaan saada juristiks. Mõlemal. Kaksikute asi, mis parata!
.....
Istusin parajasti meie aias pingil, mis oli muidugi Peebu enese kätetöö ja vaatasin kõike seda ilu, mis mind ümbritses. Siis aga kuulsin, kuidas koerad oma kohustusliku”auh-mauh“ ära tegid. Rogert aga lasi lisaks kuuldavale veel päris kurja häält. Sain aru, et tema tulijat ei tundnud. Tõusin ja läksin vaatama, kes meile külla on tulnud. Pille. Olin siiralt rõõmus ja kutsusin sõbrannat edasi tulema. Ei, Rogert ei ole kuri, ta lihtsalt valvab oma kodu. Pille aeda astudes oligi Rogert esimene, kes Reiuga kahekesi võidu püüdsid omamoodi külalist tervitada. Seegi protseduur oli iseenesest vaatamisväärsus. Rogert viskas ennast Pille ette selili ja niutsus rõõmsalt. Kui aga sõbranna kummardas teda kõhu alt sügama, kargas koer uuesti püsti, pani käpad tema õlgadele ja kavatses juba ta nägu pesema hakata. Sõbranna lükkas koera hellalt eemale, ise öeldes:
“Armas Rogert, ma juba pesin hommikul nägu! Aga tänud sulle ikkagi!“
.....
