Отрывок из книги
Anita kuulis läbi une tugevat kolkimist välisuksele. Pahuralt ajas ta ennast voodist üles, tõmbas selga kulunud välimusega hommikumantli, läks trepist alla ning avas ukse. Seal seisis ta ema, kes ägedalt puhisedes majja tormas. Anita järgnes talle. Silmanurgast elutoa seinal rippuvat kella kiigates märkas ta, et see näitas alles seitsmendat hommikutundi.
“Kas Villem läks päriselt sinu juurest ära? Mida sa ometi mõtlesid, et sellisel toredal mehel lasid minna? Mida sa üksinda peale hakkad? Kolme lapsega naine. Sul pole mõistuse raasugi enam pähe jäänud,” pahvatas ema.
.....
Anita mõttelõnga katkestas ema tänitamine: “ … ja seda ma sulle ütlen, sa kahetsed veel valusasti, et mehe välja viskasid! Paremat sa endale enam ei leia! Kes sinusugust enam tahab. Vaata, milline sa välja näed – juuksed sorakil, silmad punased. Millal sa viimati juuksuris käisid? Ime, et su mees sind enam ei imetlenud. Naine peab ka laste kõrvalt ilus ja hoolitsetud välja nägema, mitte nii nagu sina.”
“Ilus ja hoolitsetud,” mõtles Anita kibedasti ohates. Kui sa pead mitmeid öid haige lapse kõrval üleval olema ja ka päeval puhata ei saa, sest teised lapsed ja mees vajavad samuti su hoolitsust, kõhutäit ja tähelepanu, siis ei ole mingil moel võimalik olla ilus ja hoolitsetud. Emal oli vaid üks laps ja mees, kelle eest hoolitseda. Anita mäletas seniajani, kui ta oli raske gripihaigusega voodis, käis ema teda väga harva vaatamas. Tuli vaid siis, kui oli aeg rohtu võtta. Isegi veeklaasi ei toonud ta oma tütrele tuppa. Seda pidi tollal kaheteistkümneaastane tüdruk minema ise köögist enesele tooma. Kui aga isa haigeks jäi, istus ema ööd ja päevad oma mehe voodi ääres ja poputas teda. Vahel isa käratas talle, et mingu ja ajagu omi asju, naine tüütavat teda juba surmani ära. Aga ema ei läinud, vaid ütles, et haige mees ongi nagu laps. Tol korral olid tüdrukul pisarad kurgus. Ta sai aru, et ema hoolitses isa eest palju rohkem kui tema eest eales hoolitsenud oli.
.....
