Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Sissejuhatus
ESIMENE OSA
I PEATÜKK
II PEATÜKK
III PEATÜKK
IV PEATÜKK
V PEATÜKK
VI PEATÜKK
VII PEATÜKK
VIII PEATÜKK
IX PEATÜKK
X PEATÜKK
TEINE OSA
XI PEATÜKK
XII PEATÜKK
XIII PEATÜKK
XIV PEATÜKK
XV PEATÜKK
XVI PEATÜKK
XVII PEATÜKK
Headest asjadest meie elus saavad head mälestused. Eeldusel muidugi, et need head oma elus ära tuntakse. Nii tihti jalutame nendest lihtsalt mööda. Kas seda mitte näha tahtes, või me ei suuda uskuda, et see hea ongi kohe kõrval. Halbadest asjadest saavad aga õppetunnid. Kuid milleks on õppetunnid? Et õppida. Saada antud asi selgeks, sest siis saab edasi liikuda. Seni, kuni materjal on pooleli või suisa õppimata, tuleb seda korrata. Uued inimesed, sama olukord. Samad inimesed, uued olukorrad. Ikka seni, kuni õpitu saab omandatud…
Oli päevi, mil olin kaotamas lootust ja kartsin, et mees ei tule enam. Ma isegi ei julgenud mõelda, mis siis saab. See oleks olnud minu maise elu lõpp, sest ilma Peebuta ei osanud ma enam elada. Olin ka mehele endale seda öelnud, et ma elan ja hingan vaid tänu temale. Olin nagu vampiir, kes ammutab mehest elamiseks jõudu. Vahel ma küsisin, ega tal halb ei ole? Selle peale vastas Peep alati: “Kas sa ei arva, et ka mina teen sama. Ainult ma ei ütle sulle seda!” Ja mees naeris siis oma muhedat, kelmikat naeru.
.....
Lauda ja suure kivi vahel patseeris karvane karumõõtu koer, kelle nimi oli Kaaru. Tema oligi aastaid minu ainuke mängukaaslane. Lahti teda kunagi ei lastud. Kardeti, et jookseb kaugele metsa ära ja otsi teda siis taga. Tol ajal olid koerad rohkem majavalvurid ja suurt hellitamist nendega ei olnud. Mul on ikka veel meeles, kuidas mõtlesin väiksena: “Kui seda sügavat kraavi ja suurt metsa ees ei oleks. Mis küll on seal paksu metsa taga?” Vahete-vahel käisin vanaemaga teisel pool kraavi. Jooksin heinamaal, pika rohu sees. Piilusin vahel metsa sisse, aga vanaema hoiatas: “Reelika, hoia metsast kaugemale. Metsas magab metsakutsu. Karu koopas puhkab. Neid ei tohi segada.”
Nii ma kasvasin vanaema ja vanaisa hoole all, muretsemata homse pärast. Alati oli kõht täis, puhas riie seljas ja vanaisa, õhtul töölt tulles, puistas mulle pihku alati pisikesi pruune pabulaid, öeldes: “Ma korjasin tee äärest jänesepabulaid, olid teised nõnna ilusad ja süüa sünnivad nad kah!” Need olid šokolaadist ja maitsesid imehästi. Vanaisa käis korstnaid puhastamas. Ta oli pikka kasvu ja hästi kõhna mees. Vanaema oli pisike ja sale naine. Kahjuks aga ei saanud ma kaua vanaisa hellust nautida. Ta lahkus siit ilmast, kui ma olin kümneaastaseks saamas. Silme ees on ikka veel vanaisa viimased eluaastad. Köögi kõrval, väiksemas toas, oli ukse taga pikk voodi, kus vanaisa lebas. Ta oli nagu luu ja nahk, näost lausa tumehall. Vanaisal oli kopsuvähk. Voodi ees maas asetses vana plekkpurk, kuhu vanaisa verist sülge aeg-ajalt sülitas. Ja ühel ilusal suvepäeval teda enam ei olnud meie keskel. Mäletan selgesti seda nukrat suvepäeva, kui vanaisa hauda lasti. Ma sain sellel päeval kümneaastaseks.
.....