Оглавление
Siri Hustvedt. Lõõmav maailm
Toimetaja eessõna
Harriet Burden. Märkmik C (mälestuskild)
Cynthia Clark (intervjuu Clark Gallery endise omanikuga, New York, 6. aprill 2009)
Maisie Lord (toimetatud ülestähendus)
Harriet Burden. Märkmik C
Oswald Case (kirjalik ülestähendus)
Rachel Briefman (kirjalik ülestähendus)
Kolmeteistkümne teesi kokkuvõte. Tegelased, eksijäreldus, pihtimus, mõistatus ja mälestused. seoses H. B-ga. Ethan Lord
Harriet Burden. Märkmik A
Rosemary Lerner (kirjalik ülestähendus)
Bruno Kleinfeld (kirjalik ülestähendus)
Maisie Lord (toimetatud ümberjutustus)
Sweet Autumn Pinkney (toimetatud ümberjutustus)
Anton Tish (intervjuu „Korraks sisse piiludes” Tutti Fruitys. 24. aprillil 1999)
Rachel Briefman (kirjalik ülestähendus)
Phineas Q. Eldridge (kirjalik ülestähendus)
Kunsti, loomise ja põlvkondade paljude. tähenduste tähestik. Ethan Lord
Harriet Burden. Märkmik B
Bruno Kleinfeld (kirjalik ülestähendus)
Oswald Case (kirjalik ülestähendus)
Baromeeter (väljavõte Phineas Q. Eldridge’i salvestatud vestlusest, 15. oktoobril 2001)
Maisie Lord (toimetatud ümberjutustus)
Patrick Donan („Lämmatavate tubade” arvustus, Art Beats, New York, 27. märts 2002)
Zachary Dortmund („Lämmatavate tubade” arvustus, Art Assembly, 30. märts 2001)
Harriet Burden. Märkmik K
Harriet Burden. Märkmik A
Harriet Burden. Märkmik M
Harriet Burden. Märkmik T
Harriet Burden. Märkmik O. Viies ring (avastanud Maisie Lord, 20. juuni 2012)
Rachel Briefman (kirjalik ülestähendus)
Phineas Q. Eldridge (kirjalik ülestähendus)
Richard Brickman (kiri ajakirja The Open Eye: An Interdisciplinary Journal of. Art and Perception Studies toimetajale, sügis 2003)
William Burridge (intervjuu, 5. detsember 2010)
Läkitus mujalt. Ethan Lord
Harriet Burden, Märkmik D
Harriet Burden, Märkmik O
Maisie Lord (toimetatud ümberjutustus, 13. juuni 2012)
Bruno Kleinfeld (kirjalik ülestähendus)
Timothy Hardwick („Rune egomasin: uue esteetika ettekuulutaja” ajakirjast. Visibility: A Magazine of the Arts, veebruar 2009)
Kirsten Larsen Smith (intervjuu, november 2011)
Harriet Burden. Märkmik U
Harriet Burden, Märkmik O
Harriet Burden. Märkmik D
Harriet Burden. Märkmik T
Sweet Autumn Pinkney (toimetatud ümberjutustus)
Отрывок из книги
„Kõik intellektuaalsed ja kunstipärased püüdlused, isegi anekdoodid, pilked ja paroodiad, on rahvale rohkem meelt mööda, kui rahvas teab, et kuskilt selle suure töö või suure kelmustüki tagant võib leida riista ja paari mune.” Sellise väljakutsuva lause peale sattusin 2003. aastal üht toimetajale saadetud kirja lugedes, mis avaldati ühes The Open Eye numbris – tegemist on valdkondadevahelise ajakirjaga, mille ustav lugeja olin juba mitu aastat olnud. Kirja autor Richard Brickman polnud seda lauset ise kirjutanud. Ta tsiteeris Harriet Burdenit, kunstnikku, kelle nime ma polnud trükimustas varem kohanud. Brickmani väitel oli Burden kirjutanud talle pika kirja ühest projektist ja palunud temal see avalikustada. Kuigi Burden oli oma töid 1970. ja 1980. aastatel eksponeerinud New Yorgis korraldatud näitustel, oli ta selles, kuidas need vastu võeti, pettunud ja kunstimaailmast täiesti eemale tõmbunud. Millalgi 1990. aastate lõpu poole alustas ta eksperimenti, mis kestis viis aastat. Brickmani sõnul palkas Burden kolm meest, kes pidid esinema tema loomingu autoritena. Kolmel New Yorgi galeriides välja pandud isikunäitusel, mille autoriks arvati olevat Anton Tish (1999), Phineas Q. Eldridge (2002) ja kunstnik, keda tunti vaid Rune nime all (2003), näidati tegelikult Burdeni teoseid. Burden nimetas kogu projekti „Maskeeringuteks” ja kuulutas, et sellega ei tahtnud ta paljastada mitte ainult kunstimaailma eelarvamuslikku suhtumist naistesse, vaid tõestada avalikkusele, et inimtaju toimib kompleksselt ning kuidas teadvustamata ideed soost, rassist ja kuulsusest mõjutavad vaataja arusaama konkreetsetest kunstiteostest.
Ent Brickman läks veelgi kaugemale. Tema väitel rõhutas Burden, et pseudonüüm, mille ta oli võtnud, muutis tema loodava kunsti iseloomu. Teisisõnu, mees, keda naine maskina kasutas, mõjutas seda, millist kunsti Burden lõi: „Iga kunstnikumask muutus Burdeni jaoks „poetiseeritud isiksuseks”, „hermafrodiitse iseenda” visuaalseks edasiarenduseks, mida ei saanud pidada osaks ei temast ega tema maskist, vaid „nende vahel loodud läbipõimunud tegelikkuseks”.” Esteetikaprofessorina olin projektist otsekohe lummatud nii selle ambitsioonikuse kui ka filosoofilise komplekssuse ja peenuse tõttu.
.....
Titaanlike ponnistuste kiuste ei suutnud ma ühendust saada Tishiga, kelle selgitused enda ja Burdeni kontaktide kohta oleksid olnud hindamatud. Siiski on kogumikus üks temaga tehtud lühike intervjuu. 2008. aastal kirjutasin Rune õele Kirsten Larsen Smithile ja palusin intervjuud tema venna kokkupuudetest Burdeniga, kuid ta keeldus, öeldes, et kuna ta on venna enneaegsest surmast vapustatud, ei suuda ta Runest rääkida. Ent 2011. aasta märtsis, kui olin raamatu jaoks kõik materjalid kokku kogunud ja toimetanud, helistas Smith mulle ja selgitas, et on otsustanud minu intervjuusoovile vastu tulla. Meie vestlus on raamatule lisatud. Olen talle südamest tänulik söakuse ja aususe eest, millega ta oma vennast rääkis.
Olen lisanud raamatusse ka lühikese essee kunstikriitik Rosemary Lernerilt, kes töötab praegu Burdenit käsitleva raamatu kallal, intervjuud kahe kunstikaupmehega, kes eksponeerisid Burdeni „maske”, ja paar lühiarvustust, mis avaldati pärast „Lämmatavate tubade” avamist – see näitus sai märksa vähem tähelepanu kui teised kaks „Maskeeringute” triloogias. Lisasin valikkogule ka Timothy Hardwicki artikli, mis avaldati pärast Rune surma, sest selles käsitletakse Rune vaateid tehisintellektile – teemale, mis ka Burdenit väga huvitas, kuigi tema selleteemalised märkmed viitavad asjaolule, et nad olid kõnealuses küsimuses eriarvamusel.
.....
