Читать книгу Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest - Sirje Kiin - Страница 1

Minult on tihti küsitud, kas Marie Under on mu lemmikluuletaja, sest miks muidu oleksin pühendanud oma elust veerandsada aastat tema elu ja loomingu uurimisele, teinud temast dokumentaalfilmi, uurinud arhiive Eestis, Rootsis, USAs jm, kaitsnud doktoritöö Turu ülikoolis 2010. aasta jaanuaris monograafiaga „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” (864 lk), koostanud neljaköitelise Underi loodusluule sarja ning avaldanud tema Euroopa-reisidest postkaardiraamatu. Mu vastus on olnud põiklev mitmel põhjusel. Esiteks pole mul kunagi olnud üht ja ainust lemmikkirjanikku, neid on palju ja nad on vaheldunud sõltuvalt vanusest ja eluperioodist. Underi elus ja luules on samuti erinevad perioodid ja erinev kvaliteet, kuigi tema kujundiandekus jahmatab mind ikka ja jälle ka sajandal ülelugemisel. Mis mind on Underi juures kõige rohkem köitnud ja hoidnud, on pea sajandi kestnud kasvav mõjukus eesti kirjanduses, see kolmekordne ime, millega üks kirjanik meie rahva elus hakkama sai: esmalt vabastas „Sonettide” Under rahvuse aistilise tundejõu esimese ilmasõja surutisest. Teiseks tugevdasid Underi ballaadid ja 1920.–1930. aastate mõtteküpsed, elukogenud tippluulekogud rahvuslikku eneseusku. Underi riiklikult pärjatud luule kaudu kinnitus arusaam eestlastest kui kõrgkultuuriga rahvast. Eesti rahvuslik vaimujõud otsekui inkarneerus Underi luules, vaim sai lihaks: „Ja liha sai sõnaks”, nõrgast naisest sai tugev mees, nagu meeskriitikud teda lõpuks kiitsid. Kolmandaks elas eesti rahvas Underi poliitilises isamaaluules ja traagilises pagulasluules välja oma kaotuste ja kannatuste silmavee, kinnitas oma usku ning jäi julgelt püstipäi. Piisanuks vaid ühest nii jõulisest poeetilisest kõnetusest, et tõusta kirjandusklassikuks. Underil õnnestus see ime vähemalt kolmekordselt.

Mul oli hea kirjandusõpetaja Virgi Jalakas (1929–2017), kes õpetas meile 1960. aastate keskel C. R. Jakobsoni nimelises Viljandi I Keskkoolis julgesti ka siurulaste luulet, ehkki see polnud ametlikes kirjandusõpikutes veel päriselt lubatud. Sain Virgi isiklikust raamatukogust laenuks ka Underi luulekogusid, mis olid Eesti ajal ilmunud ja suured rariteedid. Armastussonetid muidugi meeldisid, aga hilisem ekspressionistlik luule jättis mind teismelisena jahedaks. Noort mind paelus luules hoopis Juhan Liivi lihtsus ja Henrik Visnapuu kirglikkus. Underi maailmaklassi küpsete ballaadideni ma keskkooli ajal õieti ei jõudnudki, neid õppisin hindama hiljem. Underi keelatud pagulasluulega tutvusin alles Tartu Ülikooli filoloogiatudengina. Eesti kirjanduse õppejõud Harald Peep rääkis küll üliõpilastele 1968. aasta paiku Underi pagulasluulest, ent lühidalt, rõhutades pigem nostalgiat ja koduigatsust, mitte tema poliitilist isamaaluulet. Underi pagulasluule levis paljundatud käsikirjadena eesti filoloogide lektüüri hulgas, kuid erinevalt Jaan Kaplinskist meid nende keelatud luuletuste ümberkirjutamise eest enam ei karistatud. Või ei jäänud me lihtsalt vahele?

Marie Underi sünnimaja hävitamine

1970. aastatel, kui elasin Tallinnas Lillekülas, Underi sünnimaja lähistel, hakkasime luuleklassiku sünnipäeval 27. märtsil viima Koidu ja Luise tänava nurgal asuvale hallile, ammu värvimata puumajale lilli, panime märtsikellukesi, nartsisse ja tulpe suletud aknaluukide vahele. See oli vastukarva kommunistlikele võimudele, eriti EKP KK ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele. Lilled koristati kohemaid sünnimajalt ära, Kirjanike Liidu juhid said käreda sõimuga telefonikõnesid. Kui Marie Under 25. septembril suri, siis viisime kodumaja juurde eriti palju lilli.

Mida aasta edasi, seda rohkem lilli me sinna suletud aknaluukidele tõime ja majamademel mälestusküünlaid süütasime. Vahel lugesime ka Underi luulet. Sünnimaja kujunes vaimse protesti paigaks. Fotograaf Jaan Klõšeiko tegi lilledesse ja küünaldesse uppunud Underi sünnimajast kauneid mustvalgeid kunstilisi fotosid.

1983. aastal tähistati Underi sajandat sünniaastapäeva mitte ainult paguluses, vaid ka okupeeritud Eestis, kuid olukord oli ikka veel poliitiliselt skisofreeniline. Ehkki Eesti Kirjanike Liidu saalis lubati nüüd esmakordselt pidada Marie Underi luuleõhtut, ei meeldinud võimudele see, et pärast õhtut mindi jälle Underi sünnimaja juurde Luise tänaval ning kaunistati väike mahajäetud, lagunev puumajake taas lillede ning küünaldega. Et Underi sünnimaja oli nüüdseks kujunenud omamoodi kultuspaigaks Underi austajatele (loe: eesti kultuuri kaitsjatele), häiris selle olemasolu võimu esindajaid niivõrd, et nad otsustasid maja lammutada. Üle saja aasta vanune Underi sünnimaja püsis alles küll tühjana, kuid suhteliselt korras kuni 1984. aasta suveni.

1984. aasta suvel kujunes pretsedendituks poliitiliseks kultuuriskandaaliks Underi sünnimaja kuritahtlik lammutamine. Hoone oli varem võetud kultuuriloolise mälestusmärgina kaitse alla. Juubeli eel oli tellitud mälestustahvel maja seinale ja sellele taotleti ametlikku luba, kuid EKP Keskkomitee keelas mälestustahvli valmistamise ära, ehkki ettevalmistustööd juba käisid. Salamahti teostati südasuvel, puhkuste ajal lammutamine, et see avalikkusele vähem silma torkaks.

Sattusin ise ühel 1984. aasta juulikuu õhtul Luise tänaval jalutades Underi sünnimaja juurde, kus nägin venekeelseid töömehi maja seinast laudu kangutamas. Küsisin töömeestelt, mis toimub, kas teate, mida te teete? Meestel polnud aimugi, mis maja see on või miks nad seda lammutama peavad. Käsk on käsk ja töö on töö. Pöördusin järgmisel päeval küll kohe Kirjanike Liidu ja ka Tallinna linna täitevkomitee poole protestiga, kuid oli juba hilja. Kultuurilooline maja lammutati ära ühe õhtuga. Eriti paradoksaalne oli see, et kultuurimälestisena kaitse all olnud Underi sünnimaja kõrval asus vana tehasehoone, mis oli juba toona ametlikult määratud lammutamisele, kuid see seisis ikka veel püsti ka veerand sajandit hiljem.

Nagu hiljem selgus, olnud lammutamise aluseks EKP KK ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane suuline käsk pesutehase Marat direktorile, kellele majaalune maa toona ametlikult kuulus. Nimetatud nõukogude propagandaametnik oli saanud Nõukogude Eesti kultuuriringkondades kurikuulsaks oma põlgusega Marie Underi suhtes: ühel avalikul esinemisel nimetas ta Marie Underit „ärakaranud sakslaste litsiks”, kelle luulet poleks olnud vaja Nõukogude Eestis välja anda. Selle peale oli ENSV Kirjanike Liidu tollane kommunistist esimees Paul Kuusberg protestiks püsti tõusnud, öelnud „Noor mees, mida te endale lubate” ja saalist lahkunud.

Rahvuslike kultuuriringkondade pahameel paisus nii suureks, et Tallinna toonane täitevkomitee ehk linnavalitsus oli sunnitud vastu võtma silmakirjaliku otsuse taastada Underi sünnimaja. See oli otsus, mida keegi ei kavatsenud kunagi täita.

Tõsi küll, vahetult enne lammutamist pakuti kaua tühjalt seisnud ja poollagunenud puumaja Eesti NSV Kirjanike Liidule selleks, et see maja oma hoole alla võetaks, kuid toonase Kirjanike Liidu juhtkonna arvates oli maja liiga halvas seisukorras. Maja kordategemist ning võimaliku Underi-muuseumi rajamist peeti tarbetuks ja kulukaks. Kirjanike Liidu sekretär Arvi Siig käis maja kohapeal uurimas. Igatahes loobusid kirjandusametnikud maja haldamisest ja seda asjaolu ära kasutades anti kiire parteiline käsk maja lammutada.

1980. aastate lõpus, Eesti taasiseseisvumise eel korraldasime sünnimaja tühjal, umbrohtunud krundil mitu protestimeeleavaldust ja korrastamisaktsiooni, et Underi sünnikohale tähelepanu pöörata ja see kultuurselt ära tähistada. Ehkki otsest mõju neil aktsioonidel polnud, hakkas jää siiski pisut liikuma: algul krundile kavandatud Marati tehase elumaja ehitati kaugemale ja Underi sünnimaja krunt jäeti tühjaks.

Eesti Kultuurifondi algatusel ja rahastamisel projekteeriti 1989. aastal Underi sünnimaja kohale mälestusmärk, kuid see on jäänud tänini teostamata. Algatasime korjanduse Underi sünnimaja mälestusmärgi tarvis, kuid 1992. aasta rahareformi ning Eesti krooni taastulekuga kaotas rublades kogutud summa väärtuse. Mälestusmärgi kavandi autor oli Eesti disainer Aleksander Jakovlev. Ehkki luuletaja sünnimaja krunt asub nüüd Tallinna südalinnas, mitte enam äärelinna agulis nagu 19. sajandi lõpul, on see kultuurilooline koht siiski praegu veel täis ehitamata, nii et Marie Underi sünnikoha väärikas tähistamine on hea tahte korral võimalik. Hilisemad katsed Underi sünnimaja platsi korrastada või protestida selle lagastamise vastu jäid hüüdjaks hääleks kõrbes.

Alles nüüd, 2018. aastal, mil tähistame luuletaja 135. sünniaastapäeva, oleme jõudnud nii kaugele, et Underi sünnimaja asukohal avati 8. juunil tagasihoidlik mälestuspink.

Nõukogude Eesti võimude katsed hävitada eesti rahva mälust ning kirjandusloost Marie Underi looming ning isegi sünnimaja jäid viljatuks. Keelatuse märtrioreool võimendas jõuliselt Underi poliitilist ja kirjandusloolist tähendust, mitte ei kahandanud seda.

Underi-uurimuse algus

Konkreetne isiklik tõuge ja idee Underi-uurimuse alustamiseks on pärit 1987. aasta suvest. Mõni kuu enne vanema põlve kirjandusteadlase Erna Siiraku (1911–1987) lahkumist kohtusin temaga Tallinna Kirjanike Majas. Erna Siirak oli just tulnud Moskvast, kus ta sai kokku oma endiste Siberi vangilaagri kaaslastega. Ta oli elevil ja täis energiat, sest talle oli jäänud mulje, et Moskvas puhuvad uued tuuled. Kuid samas kurtis ta, et ei saa oma pooleliolevat Underi monograafiat kuidagi valmis kirjutada, sest teda ei lasta arhiividele ligi ega riigist välja („Endel Sõgel mind Rootsi ei lase.”). Erna Siiraku uurijaeetika ei lubanud tal teadaolevaid põhiarhiive uurimata oma tööd lõpetada. Erna Siirak avaldas ühtlasi lootust, et kui teda enam pole, võiksin ehk mina tema pooleli jäänud tööd jätkata – „tulevikus, kui olud vabamaks muutuvad.” Olin tookord just saanud valmis monograafia luuletaja Kersti Merilaasist, mis ilmus paar aastat hiljem (1989), kui poliitilised olud Eestis ja kogu Ida-Euroopas juba hakkasidki vabamaks muutuma.

Ehkki Erna Siiraku kavandatud Underi-monograafia jäi sündimata, on tema sulest ilmunud mitmeid väärtuslikke uurimuslikke artikleid nii Marie Underi varase eluperioodi kui ka loomingu, eriti tema ballaadide stiili kohta, millele ka minu uurimuses on toetutud, kuid sisuliselt tuli siiski kogu ettevalmistustööd alustada algusest peale.

Kui ma 1989. aastal esimese kirjandusuurijana Stockholmi Marie Underi põhiarhiivi allikaile jõudsin, olid luuletaja lähedased (sh ta vanem tütar Hedda, õde Berta ja abikaasa Artur Adson) ja mitmed ta saatuskaaslased (Gustav Suits, August Mälk, Johannes Aavik, Aino Kallas jpt) juba surnud, kuid sellele vaatamata sain siiski olulist teavet ja praktilist abi mitmetelt Stockholmis elavatelt pagulaskirjanikelt, ennekõike Helmi Rajamaalt, kes on kirjutanud väikese raamatu Underist inimesena ja kes usutles teda hilisaastatel. Tänuväärset ainestikku sain Stockholmis ka Karin Saarsenilt, Liidia Tuulselt, Paul Laanelt, Alur Reinansilt, Arvo Mägilt, luuletaja sugulaselt Leida Kuusmalt jpt. Neile kõigile võlgnen tänu lahke teabe eest luuletaja pagulasaastate elu kohta.

Koostöös Tallinnfilmi režissööri Peep Puksiga sündis 1992. aastal meie ühine dokumentaalfilm Marie Underist pealkirjaga „Lauluga ristit”. Film kestab küll vaid ühe tunni, kuid selle tarvis lindistasime Stockholmis, Tallinnas, Kassaris ja Toilas mitukümmend tundi elavat, kultuurilooliselt väärtuslikku, ent nii ohtlikult ruttu kaduvat mälestuslikku materjali inimestega, kes Marie Underit isiklikult ja lähedalt tundsid.

Kõik aastail 1989–1992 minu poolt usutletud inimesed on tänaseks elavate hulgast lahkunud, sh Marie Underi vanem tütar Dagmar Stock Saksamaal, kellega mul ei õnnestunud küll isiklikult kohtuda, kuid kellega sain vestelda vähemalt telefoni teel 1990. aastate alguses. Tänaseks on lahkunud ka kirjanik Helmi Rajamaa, Underi fotograaf, ajakirjanik Juhan Kokla Stockholmis ja kirjaniku vennatütar, ühtlasi tema tütre Dagmari ristitütar Dagmar (Margot) Reiman Tallinnas.

Jõudsin Dagmar Reimani (1922–1992) usutleda kahel korral vahetult enne tema surma 1992. aasta kevadel. Kokkulepitud filmimispäeva maihommikul tuli Underi vennatütre surmateade.

Lahket abi osutasid mulle Marie Underi vennatütre Dagmar Reimani järeltulijad, eriti Mait Reiman perekonnaga, kes elavad Tallinnas ja kelle valduses oli nii Underi-Adsoni kui ka Underi tütarde kirjavahetus Eestisse jäänud lähedastega ning mitmed Marie Underile kuulunud esemed, muuhulgas ka kuulus vanemate piibel, millest inspireerituna Under samanimelise luuletuse kirjutas. Tänu perekond Reimani usaldusele õppisin paremini mõistma Marie Underi isikut, tema argikombeid ja tööharjumusi, üldse kodust õhkkonda.

Marie Underi noorem tütar Hedda Hakker (varem Hacker 1905–1988), kes elas pärast Eestist põgenemist koos emaga Stockholmis, suri vaid aasta enne seda, kui siinsete ridade kirjutaja nõukogude võimu väljasõidukeelu alt vabanes. Pääsesin Stockholmi alles 1989. aasta oktoobris. Underi koduarhiiv oli pärast tütre surma antud hoiule Stockholmi ülikooli juures tegutseva Eesti Instituudi juhataja Paul Laane kätte, kuid see mahukas materjal oli seisnud aastaid korrastamata Stockholmi ülikooli pööninguil, mistõttu ei pääsenud praktiliselt keegi uurijaist sellega tutvuma. 1990. aastate algul sain Stockholmis Eesti Instituudis lugeda vaid valikuliselt mõningaid kirjavahetusi, millel oli Underi uurimise seisukohalt kõrvalisem tähendus. Pagulased ei usaldanud veel mitu aastat pärast taasvabanemist Eesti uurijaid nii palju, et neid Underi-Adsoni jt pagulasarhiividele ligi lasta. Usalduse taastamine võttis oma aja.

Alles 1996. aasta lõpus tegi Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise Arhiivi teadlane Rutt Hinrikus võimatu võimalikuks ning suutis saavutada selle, et aastaid uurijatele praktiliselt suletuna püsinud Underi-Adsoni arhiiv lõpuks ometi, kuusteist aastat pärast Marie Underi surma ja viis aastat pärast Eesti taasiseseisvumist, Rootsist Eestisse Tartusse jõudis.

Stockholmist Tartusse saabunud mahukas põhiarhiiv sisaldab peamiselt isikuloolist, biograafiliselt keskset materjali: päevikuid, märkmikke, perekonna külalisteraamatut, isiklikke kirjavahetusi sugulaste ja hingelähedastega (isa, tütred, õde, Eduard Vilde, Ants Laikmaa, Artur Adson, Friedebert Tuglas, väimees Hermann Stock jpt), Underi kohta ilmunud artiklite kogusid, auaadresse, lugejate kirju, leidub ka mõningaid Underi mälestusi, mida abikaasa Artur Adson on kirja pannud „Eluraamatu” kirjutamise tarvis, kuid mida ta seal suhteliselt vähe on kasutanud jne.

Ilma selle põhiarhiivita, mida Marie Underi andunud abikaasa ja pühendunud arhivaar Artur Adson aastate jooksul pidas, täiendas ja korraldas, polnuks mul Underi monograafiat võimalik kirjutada. Marie Under ja Artur Adson olid 1944. aasta sügisel Rootsi põgenedes kaasa viinud ka sõjaeelsed olulisemad materjalid. Niisiis oli Stockholmist Eestisse toodud Underi-arhiiv mitte ainult pagulasperioodi keskne, vaid kogu underiaana arhiivi süda.

Nii said Marie Underi kaheks rebitud elust mahajäänud paberid 1996. aasta detsembris taas Tartus kokku (KM EKLA, fond 180), sest Kirjandusmuuseumis oli juba varem hoiule võetud tema Eestisse jäänud sõjaeelse arhiivi osa. Tallinna-koju mahajäänud Marie Underi ja Artur Adsoni arhiiv on samuti mahukas. Selles arhiivis on enam kui 400 ilmunud ja ilmumata luuletuste käsikirjad, sh kaks Underi noorpõlve saksakeelsete luuletuste kaustikut ning hulgaliselt ilmunud luulekogude erinevate variantide käsikirju, arvukalt luule- ja näidenditõlgete käsikirju. Selle arhiivi toimetas 1940. aastate keskel Tartu Kirjandusmuuseumi filoloogiadoktor August Annist, kes elas koos perekonnaga pärast sõda lühikest aega Underi-Adsoni tühjaks jäänud ning riigistatud majas Nõmmel.

Sõjaeelne arhiiv sisaldab peamiselt kirjanduslikku, loomeloolist materjali, käsikirju, rohkesti fotosid ning kirjavahetusi (Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Johannes Barbarus, Johannes Semper, Henrik Visnapuu jpt), aga ka mõnede kaasaegsete mälestusi Underi kohta.

Lisaks Tartus ja Stockholmis säilitatud, nüüdsest Tartus koos hoiul olevale kahele põhiarhiivile, on Marie Underiga seotud materjale leidunud Tallinnas asuvas Riigiarhiivis, Tartus asuvas Ajalooarhiivis, Tartu Kunstimuuseumis, Teatri- ja Muusikamuuseumis; Stockholmis Balti Arhiivis, Eesti Kultuuri Koondise arhiivis, ajalehe Teataja ja Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe arhiivis; Helsingis Soome Kirjanduse Seltsi arhiivis ja Eeva Niinivaara koduarhiivis, USA eestlaste Paul Reetsi, Olaf Millerti, Juta ja Lauri Vaska ning perekond Esopi koduarhiivides, Yale’i ja Iowa ülikooli arhiivides, USA immigratsiooni ajaloo uurimiskeskuse arhiivis Minnesota ülikoolis jm.

Läti pagulasluuletaja Astrid Ivaski kutsel viibisin 1998. aasta märtsis Lõuna-Iirimaal, Corki lähistel Ivaskite kodus, kust leidsin eest ühe kõige sisukama loomingulise kirjavahetuse Marie Underi ja Ivar Ivaski vahel, mis andis palju teavet Marie Underi kirjanduslike, filosoofiliste ja usuliste vaadete mõistmiseks. Underi-Ivaski kirjavahetus tuleks kindlasti tervikuna avaldada, sest see kujutab endast nii Underi kui ka Ivaski elu ja loomingu taustu vaimselt kõige enam valgustavat ainest. Olulist taustateavet leidsin ka Ivar Ivaski käsikirjalistest mitmes keeles kirjutatud päevikutest, mis asuvad nüüd Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolises Arhiivis, kuid mida mina lugesin esmakordselt Iirimaal ja hiljem kopeerisin endale digitaalselt Riias, kui Astrid Ivask oli kodumaale elama naasnud.

Marie Under hoidus eluaeg intervjuudest (leidub vaid paar põgusat erandit): „Elus olen õppinud vaikima – enesekaitseks.” Ta ei kirjutanud ise mälestusi, neid on nappide märkmetena „Eluraamatu” tarvis üles tähendanud Artur Adson; Underi päevikupidamine oli harv ja juhuslik, kokku vaid paarkümmend lehekülge, sedagi tegi tema eest rohkem abikaasa Artur Adson.

Kuid nappi päevikut asendavad arvukad ja sisukad kirjavahetused. Underil-Adsonil olid lisaks Ivar Ivaskile kirjavahetused ka kirjandusprofessorite Ants Orase, Aleksander Aspeli, Aleksis Ranniti ja paljude teiste kaasaegsetega (ühtekokku enam kui paarsada korrespondenti). Kõnekad on Marie Underi kirjavahetused tema luule teistesse keeltesse tõlkijate ja tõlgendajatega, aga ka pereliikmete ja sõpradega nii paguluses kui okupeeritud Kodu-Eestis.

Mõned teadaolevad lüngad rikkalike kirjavahetuste hulgas peab siiski ära märkima.

Üks neist valgetest laikudest on Marie Underi noorpõlvesõbratari Anette (Jeanette) Pärnamäe kirjavahetus Marie Underiga aastail 1909–1919. On küll olemas Anette kirjad Mariele, kuid puuduvad Marie kirjad temale. Anette kirjad on Underile saadetud New Yorgist, kuhu Anette koos oma mehe Albert Pärnamäega välja rändas. Kirjavahetuse toon ja sisu on olnud usalduslik, isegi intiimne ja käsitleb üsna avameelselt noorte abielunaiste tundmusi. Näiteks kirjutab Anette Mariele 17. aprillil 1911: „Su kiri on täis ülevoolavaid tundmusi, täis kaasakiskuvat tuld! Elada, elada! – Ja kuidas ma seda tahaks!” Kahjuks võime vaid kujutleda ja Anette vähestest vihjetest kaudselt välja lugeda, mida 28-aastane Marie Under võis toona sõbratarile kirjutada ja mida tunda. Ehkki olen püüdnud neid kadunud kirju USA eestlaste arhiividest mitu aastat otsida, pole otsingud seni kahjuks vilja kandnud.

USAst leidsin siiski aastail 2005–2006 mitmeid teisi huvitavaid Underi kirjavahetusi, mida saatsid mulle USA eestlased: professor Olaf Millert Minnesotast, Paul Reets Bostonist ja Lauri Vaska New Jerseyst. 2006. aasta juunis kohtusin ja usutlesin Iowa Citys Prantsuse kirjanduse professori Aleksander Aspeli leske Pauline Aspelit, kelle valduses on suur Estica-arhiiv. Siin selgus, kui väga oli Under unistanud, et tema luule ilmuks ka prantsuse keeles ja kui palju ta nägi selleks tõesti isiklikult vaeva, et see lõpuks UNESCO egiidi all ka sündis.

Veel üks kadunud kirjavahetus oli Marie Underi ja Õie Fleigi vahel, mis toimus pagulusperioodil. Eestlanna Õie Fleig põgenes koos tuhandete teiste eestlastega 1944. aasta sügisel Läände, sattus Saksamaa põgenikelaagreisse. Õie Fleig oli üks Henrik Visnapuu muusadest, ta abiellus šveitslasega ja elas elu lõpuni Šveitsis. Ta tutvus pärast sõda Marie Underiga ning pälvis tema poolehoiu. Õie Fleig oli ainus deklameerija, keda Marie Under täielikult usaldas oma luulet avalikult ette kandma ja kellele ta kirjutas avameelselt oma loomingu tõlgendustest, nagu võis aru saada Fleigi kirjadest Underile. Pärast pikki otsinguid õnnestus mul 2008. aasta lõpus leida kontakt Õie Fleigi tütre Irja Cilluffoga, kes on üks Eesti Vabariigi aukonsulitest USAs Portsmouth’is. Ta oli äsja naasnud Šveitsist, kust oli toonud kaasa kadunud ema Õie Fleigi arhiivi, sh Marie Underi ja Artur Adsoni kirjad temale, ühtekokku 195 kirja ja kaarti (ligi 400 lk) ajavahemikust 1948–1974. Pärast kopeerimist peaks seegi väärtuslik kirjavahetus jõudma lõpuks Rootsi-Šveitsi-USA kaudu Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumi.

Kõige mõistatuslikum ja suurim lünk Marie Underi arhiivis on aga see, et praktiliselt puuduvad Marie Underi kirjad tema teisele abikaasale, Artur Adsonile, ehkki Artur Adsoni kirju Underile on säilinud hulgaliselt (aastaist 1914–1944 enam kui 140 kirja ja teist nii palju sedeleid, teateid, kirjakesi). Abikaasale kirjutatud kirjade puudumine on seda kummalisem, et üldiselt on just Artur Adson kõik Underiga seotud paberid, ka argipäeva sedelikesed erilise hoolega talletanud ja alles hoidnud. On säilinud vaid paar juhuslikku Underi praktilist kirja Adsonile, needki leiduvad varasemas, sõjaeelses arhiivis. Ometi teame Adsoni poolt Underile kirjutatud arvukate armastuskirjade põhjal, et Under on talle palju kirju kirjutanud, eriti tihti nende ebatavalise suhte algusperioodil (1915–1920), mil Marie oli veel ametlikult Karl (Carl) Hackeri naine ja nad ei elanud veel koos. Marie Underi kirjad oma kauaaegsele armukesele, hilisemale abikaasale on niisiis vaieldamatult olemas olnud. On raske uskuda, et oma naist armastav andunud arhivaar, nagu Artur Adson oli, oleks ise need talle kallid kirjad hävitanud. Kui see oli kellegi teise tahe neid kirju mitte säilitada, siis pidi see olema kas Marie Underi enda tahe või äärmisel juhul tema tütre Hedda oma. Pean kaduvväikeseks võimalust, et just need kirjad oleksid ajakeerises või põgenemislaagrites kuidagi kaduma läinud, sest kogu muu arhiiv on nii hästi hoitud ja säilitatud. Kas võis see olla ehk Marie Under ise? Ehk polnud Under tagantjärele rahul oma tujuka ja hellitatud rolliga selles algusest peale ebavõrdses Printsessi ja Paaži suhtes? Adsoni armastuskirjade püsivalt alandlik, anuv ja paluv põhitoon näib kinnitavat seda oletust. Või oli see keegi teine?

Ent mõned puuduvad või teelolevad kirjavahetused ei tee olematuks fakti, et kokkuvõttes on Marie Underi arhiivimaterjalide saatus olnud õnnelik. Söandan väita, et eesti kultuuriloos on vähe neid, kelle kohta on alles niivõrd rikkalikult materjali, hoolimata kahest sõjast ja okupatsioonist, üle mere põgenemisest ning pagulaslaagrite keeristest: sadu käsikirju, sadu kirjavahetusi, sadu fotosid, Adsoni koostatud ajaleheväljalõigete kogud ja Underi elu kohta peetud üksikasjalikud päevikud ning märkmikud, kus kirjas loetud kirjandus, reisidel nähtu ning kogetu.

Vastava tahtmise korral saaks Marie Underi elust kirjutada näiteks üsna üksikasjaliku meditsiinilise eluloo, niivõrd põhjalikult on ta elukaaslane üles tähendanud Underit aastaid piinanud unetuse, peavalude, närvinõrkuste tunnid, arstid ja rohud.

Minu 2009. aastal ilmunud monograafia „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” käsitleb küll ka Marie Underi eraelulist tausta, luuletaja sõprus- ja armastuslugusid, kuid ikka silmas pidades põhimõtet, kuivõrd on need lood ja seigad seotud tema isiku vaimse kujunemise ning loomingulise minaga. Missugune oli luuletaja perekondlik elu, millised olid Marie Underi intensiivsed suhted põlvkond vanemate Eduard Vilde ja Ants Laikmaaga, eakaaslaste Karl Hackeri, Artur Adsoni, Friedebert Tuglase, aga ka põlvkond nooremate Hermann Stocki, Ivar Ivaski ja Ants Orasega – seda kõike on vältimatult vajalik teada, kui tahame paremini mõista Marie Underi luule sünnitausta, tema kirjandusliku kujunemise lugu.

Marie Under inimesena

Milline oli Marie Under inimesena – naisena, emana –, see teema ei mahtunud mõistetavalt niigi mahukasse kirjandusteaduslikku monograafiasse. Olgu see mitmetele kaasaegsete mälestustele toetuv lugu siis siin, kirjanike mälestustele pühendatud raamatus avaldatud.

Marie Under oli andekas, ilus, kuid igapäevases elus väga tagasihoidlik inimene. Ometi oli peamine joon, mis teda eristas ning teistest kaasaegsetest naistest ning meestest esile tõstis, tema erakordne julgus ja iseseisvus: julgus väljendada oma tundeid esimestes eestikeelsetes erootilistes luuletustes, julgus teha eluvalikuid, mida ümbritsev seltskond ega isegi ta oma perekond heaks ei kiitnud. Under oli üks esimesi naisi 20. sajandi alguse Eestis, kes lahutas kahe teismelise tütre emana oma esimesest mehest Karl Hackerist, kui selgus, et see abielu ei toeta piisavalt tema vaimseid pürgimusi, tema loovust, tema kirglikku soovi luuletada. Ei tsaariaegne kohus ega kirik nõustunud naise lahutussooviga, Under sai lahutuse alles kuus aastat hiljem, kui Eesti Vabariik oli juba sündinud, kui seadused olid muutunud ja tsiviillahutus osutus võimalikuks.

Marie Under oli poliitiliselt äärmiselt julge naine, ta oli ainus eesti luuletaja, kes söandas avaldada Teise maailmasõja ajal poliitiliselt kaastundlikku isamaaluulet kogus „Mureliku suuga”, samal ajal kui teised (mees)poeedid vaikisid ning ootasid aegu, mil poliitilised olud selginevad ja sõja võitja on teada. Marie Under tegi väga julge valiku ka siis, kui ta 61-aastaselt otsustas koos kogu perekonnaga põgeneda 1944 Rootsi, kui Eestit ootas ees uus Nõukogude okupatsiooniaeg. Tema kaastundlik poliitiline isamaaluule oli moraalseks toeks ja taskupiibliks paljudele rindemeestele ja vangilaagrites vaevlejaile.

Under söandas tunda oma luules sügavalt kaasa Soome Talvesõjas hukkunud, lumme külmunud sõjameestele ning Siberisse küüditatud eestlastele. Ta julges seda teha ajal, mil keegi teine seda avalikult teha ei julgenud. Selle julguse eest kuulus talle tuhandete lugejate eluaegne tänu. Raskel sõjaajal, kui toit oli linnas praktiliselt otsas ning selle hankimine üliraske, hakkas armastatud luuletaja saama ootamatult toidupakke oma anonüümsetelt lugejatelt, kes avaldasid sellega oma tänu tema kaastunde ja julguse eest. Underi sünnipäevadel külvati ta üle sadade roosidega, mis tulid tema luule austajatelt ja mida tema teine abikaasa, kirjanik Artur Adson suure hoolega kokku luges. Underil oli sada lemmiklille, kuid tema sünnipäevaks kingiti talle ikka roose. Ka tema tammepuust kirst kaunistati 1980. aasta septembris tütarde soovil roosade roosidega.

Päikesenaine

Kõik, kes Underit isiklikult kohtasid ja tundsid, pidasid teda erakordselt säravaks vestlejaks ja sensuaalseks, tundlikuks naiseks. Isegi väga kõrges eas oli ta elegantne ja hoolitses oma välimuse eest; ka surivoodil, ligi 99-aastaselt sättinud ta ikka oma juukseid, et pilt tuleks kena. Underi mälu oli väga hea, ta laulis kõrges vanuses Stockholmi pikaravihaiglas peast Goethe saksakeelseid laule ning mäletas paljude sõprade pereliikmeid ning lapsi nimepidi. Ta oli väga tähelepanelik oma külaliste vastu ja tegi tihti komplimente.