Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
RABUKA ESIMENE
RABUKA TEINE
RABUKA KOLMANDA
RABUKA NELI
RABUKA VIIES
RABUKA LÕPP
Kaugel – endise NSVL (nüüd Kasahstan) ja Hiina piiril, Semipalatinski oblasti kagus, Ayaguzi linna lähedal, tõlgituna «Oh härg», oli tuumakatsetuste maa-ala nakatunud radioaktiivse atmosfääriga, mis saadi purjus töötavate teadlaste hooletusest. Kogu keskkonnas hakkasid sageli tekkima erinevad mutatsioonid, erinevad mutatsioonid: siis sünnib ühel lambakehal kaks pead; siis kaks saba – sisaliku või madu juures; siis kolm jalga ja üks käsi kohaliku elaniku Temujini (Tšingis-khaan) järeltulijalt. Ja juhtus nii, et sündisid normaalsed, näiteks Sparrow Stasyan.
Tema kehal polnud kehalisi defekte, kõik oli nagu pidi: saba, nokk, silmad ja muu… Kõik oli nagu varblane, kuid tal oli probleem sulestikuga. Täpsemalt, sulgi polnud üldse ja ta oli täiesti kiilakas. Ja seetõttu oli ta alates oma sünnist sunnitud oma raske elu veetma maa peal, hullem kui kana, mis vähemalt pisut lehvitab. Kuid mitte halvem kui mõni koertekoor või sisalik, kodutu või hiir… Ühesõnaga, ärge kunagi asuge taevasse, nagu nende sulelised sugulased, kes teda pahatahtlikult pilkavad, kutsudes ja alandades, karjudes pesadest, juba põgenenud tibud. Ja isegi Stasyan tühjendas teda isegi otse – kiilasvarblane laskis leinavalt pead ja sokutas hinges, voogades ümber kellegi teise linnu väljaheidete. Ja nii iga päev. Kuid ta tahtis tõesti lennata, et ta oli unes kõndija, üritas isegi rohkem kui üks kord startida, siis pole reaalsus unistus ja ta, hüpates Java sisse ja olles uneskäija unes, vehkis veel kord oma kiilasid tiibu, hüppas ja plätserdus maapinnale…ja isegi juhtus, pekstes otsmikust, siis sabakonnast. Mida ta lihtsalt ei proovinud, kuid miski ei asendanud tema sulgi.
.....
Kes seda meloodiat plagistas: Galupsi või slaavlast, pole teada, ainult nad nimetasid seda «hüvastijätuks Kazuliga» ja jäljendasid populaarse Galupsky orkestripillide osi ning kapelli, kohaliku riigi Tap-tantsu ja -tantsukoori sama Semisraki juhtimisel, kes peksid korraga metsosopranit ja kontrabassi. Üldiselt mõned laulsid niiöelda, teised sulgesid augu. Ja ärireisijad üritasid tagasi ronida, need on vabatahtlikud, kuid nad visati välja ja kui viimane vahe kinni pandi, siis unustasid kõik ärireisi liikmed kohe koha, kust nad eskortida, eriti kuna nad olid täielikus vaikuses ja hämaras päikeseloojangus. Öö langes ning taevasse ilmusid kuu ja tähed. Meeskond polnud keskkonnast teadlik ja hirm kadus järk-järgult ümberringi nähes. Ilu pole nagu neis aukutes. Ja miks nad ei olnud kohe nõus? Mdddddaaaa!!! Ilu!!! Vähemalt oleksid nad rõõmsad, kuid laeng pani ennast paremini tundma, öeldes inimlikult: soolestik valutas ja hummus. Ja toiduenergia jõudis neile kildude mikropooride kaudu, kus see imendus, takistades luude kuivamist nagu määrdeõli. Kuid kõik juhtus nii kiiresti, et meeskonna liikmed isegi ei söönud ega võtnud enne Galupiast lahkumist Kazuli jaoks kiiritatud graanuleid. Ümbritseva ilu nauding kasvas järk-järgult jälle süngelt kurjaks seisundiks. Ja õliühendid hakkasid pragunema.
– - Che sööb? – Tšerevitš Chmoreko ei suutnud seda taluda.
.....