Отрывок из книги
Ma pole iial omistanud enda isikule seevõrra tähtsust, et oleksin sattunud kiusatusse jutustada teistele lugusid oma elust. Palju pidi toimuma, lõpmata palju rohkem, kui tavaliselt ühele põlvkonnale sündmusi, katastroofe ja katsumusi osaks saab, enne kui kogusin julguse alustada raamatut, milles peategelaseks või täpsemalt öeldes keskpunktiks on mu enese isik. Miski pole must kaugem kui enese esiletõst muusse kui äärmisel juhul seletusteandja rolli fotoettekande juures. Aeg pakub pildid, mina räägin üksnes sõnad sinna juurde ja mu jutustus polegi niivõrd minu kui terve põlvkonna saatus – meie ainukordse põlvkonna oma, kelle saatusekoormus oli suurem kui vist küll ühelgi teisel ajaloo põlvkonnal. Igaüks meist, ka armetuim ja pisim, on kogenud sisimani ulatunud vapustusi noist Euroopa mullapinna peaaegu lakkamatuist vulkaanilisist vappeist, ja ma ei mõista omistada endale nonde lugematute seas muud eelist kui ühe: austerlasena, juudina, kirjanikuna, humanistina ja patsifistina on mul tulnud seista iga kord nimelt seal, kus need altmaatõuked olid kõige ägedamad. Kolm korda purustasid need mu kodu ja mu eksistentsi, tegid mu kõigest möödunust ja kunagisest paljaks, ja paiskasid mu oma dramaatilise jõuga tühjusse, tollesse ma-ei-tea-kuhu, mis on mulle juba nii hästi tuttav. Aga ma ei kurda selle üle. Just kodutu saab teatud uuel viisil vabaks ja üksnes ei millegagi enam seotu ei tarvitse enam midagi arvesse võtta. Nii loodan võivat täita õiglase ajastukujutuse peatingimustest vähemalt ühe: olla avameelne ja kammitsemata.
Sest lahti kõigist juurtest ja isegi mullast, mis neid juuri toitnud – seda olen ma tõesti harva esineval määral. Olen sündinud 1881 suures ja vägevas keisririigis, Habsburgide monarhias, aga ärgu hakatagu seda maakaardilt otsima: see on uhutud sealt jäljetumalt. Kasvasin üles Viinis, kahe tuhande aastases rahvusvahelises metropolis, ja pidin lahkuma sealt kurjategija kombel, enne kui linn Saksa provintsilinnaks alandati. Mu kirjanduslik looming on selles keeles, milles ma ta kirjutasin, tuhaks põletatud – selsamal maal, kus mu raamatud olid võitnud endile miljoneid sõpru. Nii ei kuulu ma enam kuskile. Olen igal pool võõras, parimal juhul külaline. Ka mu päriskodu, see, mille mu süda endale valis, Euroopa, on mulle sestast kaotsis, kui ta end teistkordselt endatapulikus vennasõjas veristab. Vastu enese tahtmist olen saanud tunnistajaks mõistuse kõige õudsemale lüüasaamisele ja brutaalsuse kõige metsikumale triumfile aegade kroonikas. Iial – ma ei kirjuta seda sugugi uhkusega, vaid häbiga – pole üks põlvkond kogenud niisugust moraalset langust niisugusest vaimsest kõrgusest kui meie oma. Napis ajavahes, sestast, kui mul habe udet looma hakkas, kuni selleni, kus ta halliks hakkab minema, selle poole sajandi sees on toimunud rohkem radikaalseid muutusi ja teisenemisi kui muidu kümne inimpõlve jooksul ja igaüks meist tunneb: peaaegu et ülemäära! Nii erinev on mu täna kõigist mu eiledest, nii erinevad mu tõusud mu kukkumistest, et mulle aeg-ajalt tundub: ma pole elanud mitte ühtainukest elu, vaid mitmeid täiesti erinevaid elusid. Sest minuga juhtub sageli, et kui ma hajameeli ütlen „minu elu“, küsin endalt tahtmatult: „Missugune elu?“ Kas maailmasõja-eelne? Kas esimese või teise eelne või praegune? Või ma taban enda ütlemast „minu maja“ ega tea silmapilgul, millist nende kunagiste seast ma mõtlen, kas seda, mis asus Bathis, või Salzburgi oma või vanemate maja Viinis. Või et ma ütlen „meie pool“ ja et mulle ehmatusega meenub: inimestele oma kodumaal olen ammu niisama vähe oma kui inglastele või ameeriklastele, sealsega mitte enam orgaaniliselt seotud, siin igavesti täielikult omastumatu. Maailm, milles ma üles kasvasin, ja nüüdismaailm, ja see, mis asub nende vahel, irduvad mu tunde jaoks üksteisest aina enam hoopis erinevaiks maailmuks. Iga kord, kui kõneluses nooremate sõpradega jutustan neile juhtumusi ajast enne esimest sõda, märkan nende imestavaist küsimustest, kui palju sellest, mis minule tähendab veel endastmõistetavat reaalsust, on muutunud neile juba ajalooliseks või kujuteldamatuks. Ja mu salavaist annab neile õiguse: meie tänase, eilse ja üleeilse vahel on kõik sillad purud. Ma isegi ei pääse imeks panemast küllust ja mitmetahksust, mis me oleme pressinud ühteainsasse, olgu küll üpris hubatusse ja ohustatud eksistentsi, eriti kui võrdlen seda oma esiisade eluvormiga. Minu isa, mu vanaisa, paljukest said nad näha? Igaüks neist elas oma elu ühtses vormis. Üks elu algusest lõpuni, tõusudeta, langusteta, vapustusteta ja ohuta, väikeste pingetega ja märkamatute üleminekutega; ühtlases rütmis, mõnusalt ja vaikselt kandis aja laine neid hällist hauani. Nad elasid ühel ja samal maal, sessamas linnas ja peaaegu alati isegi sessamas majas. Mis väljas maailmas juhtus, see toimus õieti üksnes ajalehes ega koputanud nende uksele. Mõni sõda leidis ju nende päevil küll aset, aga see oli mingi pisisõda, kui võrrelda seda tänaste mõõtmetega, ja see toimus kuskil kaugel piiril, suurtükimürinat polnud üldsegi kuulda, ja poole aasta pärast oli see vaibunud ning unustatud, kuivanud ajalooleht, ning vana endine elu algas taas. Meie aga elasime kõike naasutult, midagi ei jäänud varasemast alles, miski ei pöördunud tagasi. Meie osaks oli maksimaalselt kaasa teha asju, mille jaotamisega maade ja põlvkondade vahel oli ajalugu muidu palju kitsim. Mõni põlvkond oli ju küll teinud kaasa revolutsiooni, teine putši, kolmas sõja, neljas näljahäda, viies riigipankroti – aga mõned õnnistatud maad, õnnistatud põlvkonnad üldse mitte midagi niisugust. Kuid meie, kes me oleme praegu kuuekümnesed ja kel de jure peaks olema veel omajagu aega ees, mida pole meie näinud, kannatanud, kaasa elanud? Oleme kündnud läbi kõikmõeldavate katastroofide kataloogi ühest otsast teise (ega ole ikka veel viimasel lehel). Minagi olen olnud inimsoo mõlema suurima sõja kaasaegne ja koguni teinud mõlemad läbi eri rindel, ühe saksa ja teise antisaksa poolel. Olen tundnud enne sõda individuaalse vabaduse kõrgeimat astet ja vormi, ja pärast selle sügavaimat madalseisu läbi sajandite, olen olnud ülistatu ja põlastatu, vaba ja kütkeis, rikas ja vaene. Kõik Ilmutusraamatu tuhkrud hobused on tormanud läbi mu elu, revolutsioon ja näljahäda, inflatsioon ja terror, taudid ja maapagu; olen näinud oma silma all tekkimas ja levimas suuri massiideoloogiaid, Itaalias fašismi, Saksamaal rahvussotsialismi, Venemaal enamlust, aga ennekõike natsionalismi kurikatku, mis on mürgitanud meie euroopa kultuuri õitsengu. Inimkond langes tagasi ammu ununuks mõeldud barbaarsusse ja selle teadliku ning programmilise antihumaansusdogma kütkesse – ja mina olin sunnitud olema kogu tagasilanguse kaitsetu ja võimetu tunnistaja. Meile oli antud osaks näha uuesti, sajandite järel, sõjakuulutuseta alustatud sõdu, koonduslaagreid, piinamisi, massirööve ja pommirünnakuid kaitsetuile linnadele, kõiki noid elajalikkusi, mida viimased viiskümmend inimpõlve polnud enam näinud ja mida tulevased loodetavasti ei koge. Kuid paradoksaalsel moel olen selsamal ajal, kui inimkond moraalses mõttes aastatuhande võrra sügavusse kukkus, näinud sedasama inimkonda tõusvat tehnilises ja vaimses mõttes enneolematute tegudeni ning ületavat ainsa tiivalöögiga aastamiljonite jooksul saavutatu: õhu vallutamine lennuki läbi, maise sõna edasikandmine sekundiga üle maailma ja sellega maailmaruumi alistamine, aatomi lõhestamine, võit kõige kurjemate tõbede üle, pea igapäine eile võimatuks osutunu võimalikuksmuut. Iial pole inimkond tervikuna toiminud kuratlikumalt ega saavutanud jumalikumat kui meie eluajal.
.....
Viinlaste „teatromaania“ üle, mis oma nuuskimisega oma lemmikute elu pisiasjus mõnikord tõesti groteskseks mandus, polnud muidugi raske nalja heita, ja meie austria ükskõiksuse poliitilisis asjus ning meie majandusliku mahajäämuse, võrreldes resoluutse Saksa naaberriigiga, võib ehk osalt tõesti selle meie nauturliku ülehinnangu arvele kirjutada. Aga kultuuriliselt sünnitas see kunstiprotsessi ülehindamine millegi täiesti ainulaadse – kõigepealt erakordse aukartuse iga kunstilise saavutuse ees, ja siis, tänu sajanditevanusele harjumusele, võrratu asjatundlikkuse ning, tänu omakorda sellele asjatundlikkusele, lõpptulemusena üleolevalt kõrge taseme kõigil kultuurialadel. Alati tunneb kunstnik end kõige paremini ja kõige innustatumalt seal, kus teda hinnatakse ja hinnatakse isegi üle. Ikka saavutab kunst oma kõrgseisu seal, kus ta muutub terve rahva eluküsimuseks. Ja nõnda nagu Firenze ja Rooma tõmbasid renessansi ajal maalijaid ligi ja kasvatasid neid suureks, kuna igaüks tundis, et ta pidi kogu kodanikkonna ees lakkamatus võidujooksus järjest ületama teisi ja iseennast, nii olid ka Viini muusikud ja näitlejad teadlikud oma tähtsusest linnas. Viini ooperis, Viini Burgtheateris ei jäänud miski kahe silma vahele. Iga võlts noot kuuldi silmapilk ära, iga vale sisseast, iga kärbe pälvis laituse, ja seda kontrolli ei teostatud mitte üksnes esietendustel ja mitte üksnes kutselise kriitika poolt, vaid seda harrastas kogu teatripubliku erk ja lakkamatust võrdlemisest teritunud kõrv päevast päeva. Samal ajal kui poliitikas, halduses ja kombluses valitses küllalt mugav vaim ning kui igasugu „lompsakuste“ suhtes oldi heatahtlikult ükskõiksed ja üleastumiste suhtes leebed, polnud kunstilistes asjades andeksandmist: siin oli linna au mängus. Iga laulja, iga näitleja, iga muusik pidi lakkamatult andma oma ülima, muidu oli ta kadunud. Oivaline oli olla Viini lemmik, aga polnud kerge sellena püsida, lõtvumist ei andestatud. Teadmine, et ta viibib pideva ja kaastundetu kontrolli all, pigistas igast Viini kunstnikust ta parima välja ning andis asjale selle imeväärse nivoo. Igaüks meist on neist noorusaastaist saadik saanud iga kunstiesituse tarvis ellu kaasa karmi ja leppimatu mõõdupuu. Kes ooperis, Gustav Mahleri all, on tajunud raudset distsipliini pisimate üksikasjadeni ja filharmoonikuil hoogsuse ja ülipretsisiooni endastmõistetavat ühtsust, see on ju tänapäeval teatraalse või muusikalise esitusega harva täiesti rahul. Aga sellega õppisime rangust ka meie eneste kunstiesituste suhtes. Meile jäi ideaaliks niisugune tase, nagu seda kasvatati kujunevale kunstnikule omaks küll ainult vähestes maailma linnades. Kuid see õige hoo ja rütmi tundmine ulatus ka sügavale rahvasse enesesse. Sest väikseimgi pürjer, kes istus oma „Heurigeni“ juures, nõudis kapellilt niisama head muusikat nagu peremehelt head veini. Prateris jällegi teadis rahvas täpipealt, missugusel sõjaväekapellil on kõige rohkem särtsu, kas „Saksameistril“ või ungarlastel. Kes Viinis elas, omandas rütmitunde õhust enesest. Ja nõnda nagu too musikaalsus väljendus meil, kirjanikel, eriti hoolikas proosas, nõnda tungis taktitaju teistel seltskondlikku hoiakusse ja igapäevasesse ellu. Kunstimeele ja vormirõõmuta viinlane oli nõndanimetatud „heas“ seltskonnas mõeldamatu, aga ka madalamais seisustes omandas kehvimgi juba maastikust, juba inimlikust lustakusest endast mingi iluinstinkti ellu kaasa. Poldud tõeline viinlane, kui ei armastatud kultuuri ega evitud toda ühtaegu nautivat ja mõõtu võtvat meelt suhtumises sesse elu pühimasse vajadusetusse.
Mugandumine selle maa ja rahvaga, kelle keskel nad elavad, pole juutidele ainult väline kaitsevahend, vaid sügav sisemine vajadus. Nende igatsus kodu, rahu, hingme, turva ja omasuse järele kihutab neid kirglikult ümbritsuse kultuuriga seonduma. Ja vaevalt on selline seondumine – välja arvatud viieteistkümnenda sajandi Hispaanias – kuskil soodsamalt ja viljakamalt teoks saanud kui Austrias. Üle kahesaja aasta keisrilinnas kodunenud, kohtasid juudid siin laheda loomuga ja vastutulelikkusele kalduvat rahvast, kelles tema näiliselt lõdva vormi all elas seesama sügav vaimsete ja esteetiliste väärtuste vaist, mis oli juutidele nii tähtis. Ja nad leidsid Viinis õieti veel enam kui seda, nad leidsid siin isikliku ülesande. Viimase sajandi jooksul oli kunstihooldus kaotanud Austrias oma traditsioonilised protektorid ja hoidjad: keisriõue ja aristokraatia. Kui kaheksateistkümnendal sajandil oli Maria Theresia lasknud Gluckil oma tütardele muusikat õpetada, kui Joseph II oli arutanud Mozartiga asjatundja tasemel tema oopereid ja Leopold III oli ise komponeerinud, polnud hilisemail keisreil, Franz II-l ega Ferdinandil enam kunstiasjade vastu huvi, ja meie keiser Franz Joseph, kes ei lugenud ega võtnud oma kaheksakümnel aastal kättegi muud raamatut kui „Sõjaväe auastmete tabel“, osutas muusika vastu koguni ilmset antipaatiat. Samuti oli kõrgaadel oma kunagisest metseeni rollist loobunud. Möödas olid kuulsusrikkad ajad, kus Esterházyd olid pakkunud Haydnile kodu ja kus Lobkowitzid ja Kinskyd ja Waldsteinid olid võistelnud omavahel Beethoveni esmaesituse pärast nende paleedes, ja kus krahvinna Thun oh heitnud põlvili suure deemoni ette, et see ei võtaks „Fideliot“ ooperist tagasi. Juba Wagner, Brahms, Johann Strauss ega Hugo Wolff ei leidnud nendelt vähimatki toetust; et säilitada filharmoonia kontserte endisel tasemel ning võimaldada äraelamist maalijaile ja kujureile, pidi kodanlus appi tõttama, ning oli nimelt juudisoost kodanluse auahnus ja uhkus, et nad just Viini kultuuri vana hiilguse säilitamises said esimeste seas õla alla panna. Nad armastasid ammu seda linna ja olid siin sisimani kodunenud, kuid alles armastuse kaudu Viini kunsti vastu tundsid nad end olevat omandanud täieliku koduõiguse ja saanud päriselt viinlasteks. Muus avalikus elus oli nende mõju üldiselt väike. Keisrikoja hiilguses jäi iga erarikkus varju, riigijuhtimise kõrged ametikohad olid pärilikes kätes, diplomaatia oli reserveeritud aristokraatiale, sõjavägi ja kõrgametkond vanadele perekondadele, ja juudid ei püüdnudki neisse privilegeeritud ringidesse auahnelt sisse tungida. Taktitundlikult respekteerisid nad neid traditsionaalseid eesõigusi kui endastmõistetavust. Mäletan näiteks, et minu isa vältis eluaeg Sacheri juures lõunatamist, ja seda sugugi mitte kitsidusest – sest hinnavahe teiste suurte hotellidega võrreldes oli naeruväärselt väike – , vaid loomulikust distantsitundest: talle oleks tundunud piinlik või sobimatu istuda lauas kõrvuti mõne prints Schwarzenbergi või Lobkowitziga. Üksnes kunsti suhtes tundsid Viinis kõik võrdseid õigusi, sest armastus kunsti vastu kehtis seal kui ühine kohustus, ja määratu suur on juudi kodanluse kaasaaitav ja soodustav osavõtt Viini kultuurielu edendamisest. Nemad olid põhiline publik, nemad täitsid teatri- ja kontserdisaalid, nemad ostsid raamatuid ja pilte, nemad külastasid näitusi ja kujunesid oma liikuvama ja vähem traditsioonikoormatud arusaamisega igal pool kõige uue toetajaiks ja eestvõitlejaiks. Peaaegu kõik suured üheksateistkümnenda sajandi kunstikogud olid nende kujundatud, peaaegu kõik kunstilised eksperimendid üksnes nende poolt võimalikuks tehtud; juudi kodanluse lakkamatu stimuleeriva huvita oleks Viin keisrikoja, aristokraatia ja kristlastest miljonäride ükskõiksuse tõttu, kes eelistasid pidada kunsti toetamise asemel ratsatalle ja jahte, jäänud kunstiliselt Berliinist niisama palju maha, nagu Austria jäi poliitiliselt Saksa riigist. Kes tahtis Viinis midagi uut läbi viia, kes külalisena väljastpoolt otsis Viinis mõistmist ja publikut, see pidi pöörduma juudi kodanluse poole; kui juudivastasel ajal ühelainsal puhul katset tehti rajada nõndanimetatud natsionaalset teatrit, ei ilmunud ei autoreid, ei näitlejaid, ei publikut, mõne kuu pärast vajus „natsionaalne teater“ haledasti kokku, ja just selle näite varal ilmnes esmakordselt: üheksa kümnendikku sellest, millele maailm kui üheksateistkümnenda sajandi Viini kultuurile aplodeeris, oli Viini juutkonna poolt toetatud, toidetud ja osalt juba tema enese poolt loodud kultuur.
.....
