Milena ja armastuse kirjad

Оглавление

Stefanie Schuster. Milena ja armastuse kirjad

Stefanie Schuster. Milena ja armastuse kirjad

PROLOOG. Viin, 1920

ESIMENE OSA. Praha, 1916–1917

ESIMENE PEATÜKK. Emajuur

TEINE PEATÜKK. Amarüllis

KOLMAS PEATÜKK. Moon

NELJAS PEATÜKK. Ristikhein

VIIES PEATÜKK. Kukekannus

KUUES PEATÜKK. Võõrasema

SEITSMES PEATÜKK. Kummel

KAHEKSAS PEATÜKK. Tulikas

ÜHEKSAS PEATÜKK. Kõrberoos

TEINE OSA. Viin, 1919–1920

ESIMENE PEATÜKK. Päevalill

*

TEINE PEATÜKK. Hüatsint

KOLMAS PEATÜKK. Nartsiss

NELJAS PEATÜKK. Kameelia

VIIES PEATÜKK. Kellukas

KUUES PEATÜKK. Eedelveiss

SEITSMES PEATÜKK. Sirel

KAHEKSAS PEATÜKK. Karikakar

ÜHEKSAS PEATÜKK. Jasmiin

KÜMNES PEATÜKK. Lavendel

ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK. Naistenõges

KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK. Lumeroos

KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK. Mimoos

NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK. Kastan

VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK. Lõhnav madar

KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK. Kannike

SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK. Kohvipuu

*

KOLMAS OSA. Viin, Gmünd, Dresden ja Praha, 1920–1926

ESIMENE PEATÜKK. Daalia

TEINE PEATÜKK. Suvine lumi

KOLMAS PEATÜKK. Nelk

*

NELJAS PEATÜKK. Mürt

VIIES PEATÜKK. Roos

KUUES PEATÜKK. Kirikakar

SEITSMES PEATÜKK. Õnnesulg

KAHEKSAS PEATÜKK. Paberlill

ÜHEKSAS PEATÜKK. Kullerkupp

KÜMNES PEATÜKK. Tuhat lille

JÄRELSÕNA

*

TÄNUAVALDUS

KASUTATUD KIRJANDUS

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

Отрывок из книги

Milena süda kloppis sammude rütmis. Ta tormas, tal oli kiire. Lõpuks ometi oli asi niikaugel, ootamisaeg jõudis lõpule. Kohe-kohe saabub igatsusega oodatud vastus ja ta saab teada, kas Franz Kafka, kellega ta juba mõnda aega väga intiimseid kirju vahetas, teda ka tegelikult tundma tahab õppida. Juba viis kuud punusid nad teineteise ümber võrku, jagasid paberil vastastikku hellusi. Esialgu vahetasid nad üksnes tööalaseid kirju, tegid seda asjalikus toonis ning ootasid teiselt alati vastuse ära. Ent kord, kui Milena ühele kirjale kohe ei reageerinud, muutus Kafka kärsituks ja palus Milenal kas jätkuvalt vaikida või läkitada teele vähemalt mõni rida. Mingi tuju ajel hakkas Milena endast järjest rohkem jutustama, just nii, nagu parajasti pähe tuli, ning see paistis Kafkale meeldivat. Ka tema kirjutas sellest, mis talle mõtlemisainet pakkus. Siis aga algas vastastikune kummitamine, nagu ta seda nimetas. Vaevalt oli üks kiri teele läinud, kui juba järgnes teine, justkui poleks kaugeltki kõik veel öeldud, otsekui oleks võimatu hingata, kui pole saadud veel üht-teist lisada ja vestluskaaslasele edasi saata. See avas uued uksed Milena mälukambrites ja tungis tema hinge kõige sügavamatesse soppidesse. Peagi kirjutasid nad teineteisele kiiremini, kui lugemisega järge suutsid pidada, pühendasid teineteist saladustesse, mida kumbki neist poleks ealeski söandanud valjusti välja öelda. Paljugi sellest võttis kuju alles kirjapaneku käigus. Ehkki Kafka lahkas oma vastustes kohtuarsti kombel Milena elu, sisaldus ta kirjaridades ka hoolimine ja siiras osavõtt. Milena polnud harjunud, et tema tegemised kellelegi korda läheksid. Oma kahekümne kolme eluaasta jooksul oli ta pidanud kõigega ise hakkama saama. Nüüd aga oli korraga olemas keegi, kes omal erilisel moel aitas tal karmis argipäevas toime tulla ja seniseid halbu kogemusi endas läbi seedida. Ning ehkki nad olid enne oma kirjavahetuse algust üksnes põgusalt kokku puutunud, tundus talle nüüd, justkui oleks see mees alati tema kõrval seisnud. Mis inimene see küll oli, kes temasse säärast rahutust süstis? Kas ta oli tõesti temasse armunud? Üksnes kirjade abil ei saaks ta selles kunagi selgusele jõuda. Milena tahtis temaga ometi kord silmast silma kohtuda, tema häält kuulda, teda puudutada. Pealegi huvitas teda, kas mees kehastas tõepoolest seda, mida näis lubavat. Usaldust, lohutust ja lootust paremale, vahest isegi ühisele elule. Sestap oli ta juba mitmendat korda palunud võimalust kohtuda ja täna lootis ta saada oma palvele vastuse.

Ta põikas tee lühendamiseks ühte tagahoovi, turnis üle pooleldi lagunenud kivimüüri ja puges tuulduma riputatud vaiba alt läbi. Peatus korraks, et köhida, lootes endamisi, et süüdi oli üksnes tolm, mitte ägenenud bronhiit, mis pesitses temas sestsaadik, kui ta Viini tuli. Siis ootas hetke, kuni suutis jälle rahulikult hingata. Samal ajal vaatas ta pidevalt ringi, veendumaks, et keegi talle ei järgne. Seda, et ta oma teel kellegagi oma elurajoonist juhtumisi kokku põrkab, polnud võimalik vältida, halvem oleks aga olnud, kui mõnele tema igapäevased kulgemised sel marsruudil eriliselt silma oleks torganud. Kas seal eespool polnud mitte ta naaber? Kingsepp Hirsch, kelle töökoda oli nurgamaja keldris, kust ta läbi ahta akna võis näha ainult kitsast triipu tänavasillutisest kõrgemal. Võimalikud kunded patseerisid tal seega iga päev silme eest läbi. Milena oli mehele veel võlgu oma ainsa paari nöörsaabaste viimase tallutamise eest. Neid saapaid kandis ta aasta ringi ja pidanuks jupp aega tänavapoisi kombel paljajalu jooksma, kui kingseppmeister poleks nii kena olnud ja neile uusi taldu ootetöö korras alla löönud.

.....

„Ahaa, nüüd ma saan aru, preili Jesenská,” hingas Kučera kergendatult. „Te tahate end roomlannadeks maskeerida?”

„Ma loodan tegelikult, et me ei näe just maskeerituna välja,” vastas Milena.

.....