Оглавление
Stefano Massini. Lehman Brothers
Stefano Massini. Lehman Brothers
Esimene osa. Kolm venda. Esimene peatükkLúftmentš1
Teine peatükkHómets8
Kolmas peatükkBúlbe19
Neljas peatükk Hanuka or What happened after the fire
Viies peatükk Špan dem lóšek!26
Kuues peatükkŠíve29
Seitsmes peatükkKiš-kiš34
Kaheksas peatükk. Something about New York
Üheksas peatükkKidúšin40
Kümnes peatükk. A little glass
Üheteistkümnes peatükkReb Lošn43
Kaheteistkümnes peatükkDer bóihreder46
Teine osa. Isad ja pojad. Esimene peatükkDer bánkir brúder51
Teine peatükk. Wall Street
Kolmas peatükkŠvúes55
Neljas peatükk. Bar mítsve
Viies peatükkDer kartjóžnik63
Kuues peatükkTsvántsiker76
Seitsmes peatükkMíle77
Kaheksas peatükk. Šíve
Üheksas peatükk. Horses
Kümnes peatükkNišt trínken bronfn82
Üheteistkümnes peatükkModel T89
Kaheteistkümnes peatükkDer akrobát91
Kolmas osa. Surematud. Proloog Raadio
Esimene peatükk. Rutt
Teine peatükk. Rainbow
Kolmas peatükk. Noa
Neljas peatükk. Koljat
Viies peatükk. Šíve
Kuues peatükk. Joona
Seitsmes peatükkMígdol bóvel118
Kaheksas peatükk. I have a dream
Üheksas peatükkÉigel ho-zóhev141
Kümnes peatükk. Twist
Üheteistkümnes peatükk. Squash
Epiloog. Monday Lunch
Tõlkija märkused
Märkuste koostamisel kasutatud kirjandus
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
32
33
34
35
36
37
38
39
40
41
42
43
44
45
46
47
48
49
50
51
52
53
54
55
56
57
58
59
60
61
62
63
64
65
66
67
68
69
70
71
72
73
74
75
76
77
78
79
80
81
82
83
84
85
86
87
88
89
90
91
92
93
94
95
96
97
98
99
100
101
102
103
104
105
106
107
108
109
110
111
112
113
114
115
116
117
118
119
120
121
122
123
124
125
126
127
128
129
130
131
132
133
134
135
136
137
138
139
140
141
142
143
144
145
146
Отрывок из книги
Kariloomade ülesostja poeg,
ümberlõigatud juut,
.....
nagu telefonipost
New Yorgi sadama kail number four. Jumal tänatud, et ta pärale jõudis: bóruh ha-šém2! Jumal tänatud, et ta tulema pääses: bóruh ha-šém! Jumal tänatud, et ta nüüd lõpuks ometi päral on, siin, Ameerikas: bóruh ha-šém! Bóruh ha-šém! Bóruh ha-šém! Kisakõrid lapsed, pagasi all lookas pakikandjad, krigisev raud ja kriuksuvad talid. Keset kõike seda seisab tema liikumatult, just laevalt maha astunud, esimest korda jalas kõige paremad kingad, mida sai hoitud selleks puhuks, „kui ma Ameerikasse jõuan”. Ja nüüd ongi see aeg käes. Seda aega, „kui ma Ameerikasse jõuan”, näitab suurelt valurauast kell kõrgel New Yorgi sadama torni otsas: kell 7.25 hommikul. Ta võtab taskust paberi ja pliiatsi ja paneb kirja: 7 ja 25. On kohe näha, et tal käsi väriseb – küllap erutusest või võib-olla sellest, et pärast pooltteist kuud meresõitu on naljakas tunne – „mis sa tuigud seal!” – kahe jalaga kindla maa peal seista. Pooleteisekuise meresõiduga kaheksa kilo alla võtnud. Habeme ette kasvatanud, rabihabeme3, sest kõik need nelikümmend viis päeva, mis ta võrkkiigest koile ja koilt tekile ja jälle tekilt koile ja koilt võrkkiike vooris, ei ajanud ta habet kordagi. Le Havre’ist4 asus ta teele karsklasena ja astus New Yorgis laevalt maha väljaõppinud napsisõbrana, kes brändil ja rummil, džinnil ja konjakil, Itaalia veinil ja Iiri õllel juba esimesest sõõmust vahet teeb. Le Havre’ist asus ta teele ühtki kaardimängu oskamata ja astus New Yorgis laevalt maha kihlvedude ja täringumängude meistrina. Ta asus teele, uje, sõnaaher, endassetõmbunud, ja astus laevalt maha kindlas usus, et ta teab maailma asjadest kõike: prantslaste irooniast, hispaanlaste lustist, itaalia jungade sõgedast uhkusest. Ta asus teele Ameerikast unistades, ja astus nüüd laevalt maha Ameerikas ja nägi seda ihusilmaga. Bóruh ha-šém! Kui ta sel külmal septembrihommikul nagu telefonipost New Yorgi sadama kail number four seisis ja Ameerikat lähedalt vaatas, paistis Ameerika kõige rohkem mängutoosi moodi: kui üks aken lahti tehti, pandi teine kohe kinni, kui üks vanker ümber nurga pööras, ilmus nurga tagant kohe välja teine, kui üks kunde lauast püsti tõusis, istus kohe lauda teine. „Nagu oleks kõik ette paika pandud,” mõtles ta ja korraks oli – tema peas, kus ta oli kuude kaupa Ameerikat ette kujutanud – Ameerika, päris Ameerika, mida ta nüüd ihusilmaga nägi, ainult kirbutsirkus, sugugi mitte aukartustäratav, vaid vastupidi, hoopis naljakas. Lõbus. Ja just siis sikutas keegi teda käsivarrest. See oli sadamaametnik, tume vorm seljas, valged vuntsid ees, suur kaabu peas. See sadamaametnik pani kirja iga laevalt maha astuja nime ja numbri ja esitas talle algelises inglise keeles lihtsaid küsimusi: „Where do you come from?” „Rimpar.” „Rimpar? Where is Rimpar?” „Bayern: Germany.”5 „And your name?” „Hajum Lehmann.”6 „I don’t understand. Name?” „Hajum…” „What is Hayum?” „My name is… Haj… Henry!” „Henry, ok! And your surname?” „Lehmann…” „Lehman! Henry Lehman!”7 „Henry Lehman.” „Ok, Henry Lehman: welcome in America. And good luck!” Ja sadamaametnik pani templi: „11. september 1844”, patsutas Henry Lehmanit õlale ja läks kedagi teist kinni pidama. Henry Lehman vaatas ringi: laev, millelt ta maha oli astunud, Burgundy nimeks, nägi välja nagu unne vajunud hiiglane. Aga sadamasse sõitis juba teine laev, mis kohe kai number four ääres sildub ja veel 149 temasugust maha paneb: võib-olla juuti, võib-olla sakslast. Võib-olla olid neil ka kõige paremad kingad jalas ja üksainus kohver käekõrval. Võib-olla olid nemad ise ka üllatunud, et neil värin sees on – natuke erutusest, natuke sellest, et neil jälle kindel maa jalge all on, natuke sellest, et Ameerika, päris Ameerika, on lähedalt vaadatuna nagu hiiglasuur mängutoos ja võtab põlved nõrgaks. Ta hingas sügavalt sisse, haaras kohvri pihku ja kuigi tal polnud veel aimugi, kuhu minna, astus ka tema kiirel sammul mängutoosi, millel nimeks Ameerika.
.....
