Terrori käest vabadusse
Описание книги
Kes on see Eesti kodakondsuse saanud maailmakuulus näitlejanna, kellel perekond ei lubanud lavakarjääri alustada, aga kes teenis ära nii Stanislavski kui ka Meierholdi kiidusõnad ja kes on mänginud Murnau lavastatud filmis? Kes käis läbi Vene keisririigi koorekihiga ja kelle suguvõsa on saanud alguse William Vallutaja ajal? Kelle abikaasa perele kuulus Kumna mõis, mille Eesti riik neilt ilma kompensatsioonita ära võttis? See oli paruness Stella Meyendorff (1884–1976), Peterburis sündinud inglanna, kelle neiupõlvenimi oli Whishaw ja lavanimi Arbenina, intelligentne ja emotsionaalne naine, kes mängis 1920. aastate algul Revali lavalaudadel üle 100 peaosa. Ta laulis Vene revolutsioonikaoses oma Peterburi kodus „Madama Butterfly“ aariaid, et mitte hulluda, kui akna all käis tulistamine. Sõda lahutas ta oma lastest, nii et ta ei teadnud midagi nende saatusest, saates Paul Pinna neid otsima. 1929. aastal avaldatud mälestustes kirjeldab ta privilegeeritud elu Peterburis, sõja- ja revolutsioonikeerist Venemaal, mis ta endasse tõmbas, kui Nõukogude komissar neljateistkümne püssimehe valve all ta vanglasse sõidutas, nii et inimesed tänaval teda vaadates risti ette lõid ja pead paljastasid. See on emotsionaalne lugu võitlusest lähedaste ellujäämise nimel, armastusest teatri vastu, põgenemisest ja endale näitlejana nime tegemisest nii Eestis kui ka mujal Euroopas. E-raamat ei sisalda fotosid.
Отрывок из книги
„Miks te oma lugu kirja ei pane?”
Seda on mult tihti küsitud. Mulle on kinnitatud, et mu Venemaa-läbielamistest jätkuks mitmeks köiteks ja et neist saab teada nii palju, et mul lasub kohustus need avalikuks teha.
.....
Õhtul pidi korraldatama lahkumisbankett Riiast paari miili kaugusel asuvas mereäärses kuurordis Majorenhofis[3.]. Suurvürst tahtis, et see toimuks päris vabas õhkkonnas; ta ütles, et tal on küllalt sellest, et uhked vanadaamid on teda terve nädala enamiku einete ajal enda vahele surunud, ja ta tegi mulle seeläbi komplimendi, et kutsus mind õhtusöögi ajaks enda kõrvale istuma. Suurvürstinna lasi mu abikaasal samasuguse soosingu osaliseks saada.
Jõudsime linna tagasi hilisel pärastlõunal. Ringlesid murettekitavad kuulujutud üldisest mobilisatsioonist, aga mingeid konkreetseid uudiseid ei olnud. Mu abikaasa, kes sugugi ei tahtnud oma polgu juurde minekuga hilineda, arutas asja vürst Lieveniga ja palus tal küsida suurvürstilt, millised on tolle korraldused: kas Nende Keiserlikul Kõrgusel on kavas Majorenhoffi minna või bankett ära jätta ja kas tema arvates on mu abikaasal soovitatav öise rongiga Peterburi sõita? Suurvürst saatis sõna, et lõpetagu ta pabistamine. Nende Keiserlik Kõrgus ei soovinud Majorenhofi pidustuste korraldajatele pettumust valmistada. Veel ei olnud muretsemiseks põhjust; miski polnud kindel; ja isegi kui üldine mobilisatsioon välja kuulutatakse, erineb see suuresti veel sõjast – ja pealegi oli meil kavas järgmisel päeval niikuinii Peterburi naasta.
.....