Отрывок из книги
Kord elas Delaini kuningriigis kuningas, kellel oli kaks poega. See kuningriik oli väga vana ja sellel oli olnud sadu, ehk isegi tuhandeid kuningaid. Nii pika aja möödumisel ei suuda enam isegi ajaloolased kõike meeles pidada. Roland Hea polnud ei parim ega halvim kuningas, kes sellel maal valitsenud oli. Ta püüdis väga, et ta ei teeks midagi eriti kurja, ja enamasti tal see õnnestus. Ta püüdis teha häid asju, kuid kahjuks see tal eriti ei õnnestunud. Tulemuseks oli keskpärane kuningas, kes ei arvanud, et teda mäletataks kaua pärast seda, kui ta sureb. Ja ta surm polnud enam kaugel, sest ta oli vanaks saanud ja ta süda oli üles ütlemas. Ehk oli tal elada üks aasta, ehk kolm. Tema kodakondsed, kes nägid ta halli nägu ja värisevaid käsi, kui ta riigiasju ajas, arvasid samuti, et õige pea, kõige rohkem viie aasta pärast kroonitakse suurel väljakul Nõelatorni ees uus kuningas… ja viie aasta pärast sel juhul, kui ta tervis vastu peab. Nii et kõik kuningriigis, alustades kõige rikkamast parunist ja kõige keigarlikumalt riides õukondlasest kuni kõige vaesema pärisorja ja tema räbalais naiseni välja, mõtlesid ja rääkisid juba troonipärijast, Rolandi vanemast pojast Peterist.
Kuid üks mees mõtles ja planeeris ja sepitses midagi muud: kuidas selle asemel kindlustada, et troonile pääseb Rolandi noorem poeg Thomas. See mees oli Flagg, kuninga võlur.
.....
«Ära muretse, Peter,» ütles ta. «See on väike asi, kuid siiski tähtis – sest sinust saab omal ajal kuningas. Nüüd mine ja too oma tahvel.»
«Kuid on aeg magama minna…»
.....
