Отрывок из книги
Umbes kümme aastat tagasi ärkasin ühel hommikul üles, enesetunne ilgelt halb. Juba kuu aega oli mu tervisega midagi korrast ära olnud ja kehakaalust olin kaotanud selle ajaga umbes kümme kilo. Lisaks tundsin nõrkust, peapööritust ja kõht oli pidevalt lahti. Olin käinud Lasnamäel perearsti juures kaalulanguse ja halva enesetunde üle kurtmas, aga ei leitud, et mul midagi viga oleks, ja öeldi lihtsalt, et söö rohkem. Okei, sõingi, aga ega see midagi ei aidanud.
Tol hommikul oli eriti jube olla. Taarusin kuidagi vannituppa hambaid pesema, aga käed ei tahtnud kuidagi mu käsklustele alluda ja tundus, nagu liigutaksin hambaharja suus vasaku käega. Sain aru, et midagi on tõsiselt viltu, panin autole hääled sisse ja sõitsin Mustamäele EMOsse. Sõit oli parajalt uimane ja pilt kergelt venitatud, nagu oleksin purjus. Kui erakorralise meditsiini osakonda sisse astusin, ei olnud järjekord õnneks kuigi pikk. Selgitasin teenindajale, et ma ei tunne ennast üldse hästi. Ta küsis kohe, mida ma võtnud või süstinud olen. Kui arstid mind lõpuks uurima hakkasid, selgus et mu vererõhk oli 80/40. Normaalne on 130/85, nii et olin lausa kooma ääre peal.
.....
Olen päris palju mõelnud, et kust või mispärast ma sellise tõve sain, ja usun nüüd, et see sai alguse ühest nädalast Egiptuses, paar aastat enne päeva, kui EMOsse sõitsin. Sinna sattusin Rock Hoteli transamehena. Mu ema vend Ülari Kirsipuu mängis bändis saksofoni ja akustilist kitarri. Rock Hotelil on olnud üsna muljetavaldav arv ja seltskond transamehi. Näiteks tegi mu onu Ülari alguses lisaks pilli mängimisele ka transamehe tööd. Samuti on Rasmus Kagge pidanud Rock Hoteli pille tassima. Tuntud nimedest võib välja tuua veel Hendrik Toompere. Transamees on see asendamatu tüüp, kes tassib kogu bändi tehnikat ja pille ning seadistab enne kontserti kõik vajaliku, et esinejad tunneksid ennast hästi ja saaksid muretult kontserti anda. Kõigepealt hakkas seda tööd tegema mu vanem vend Silver. Mingil hetkel, kui vanemaks sain, hakkas vend mind appi kutsuma, sest ta ise hakkas juba muude ülesannetega tegelema ja teda huvitas väga ka helirežissööri töö.
Mäletan siiani oma esimest transat. Ma olin umbes kuueteistkümneaastane. Talvisel ajal oli tollases Tombi kultuuripalees, praeguses Salme kultuurikeskuses mingi tantsulka. Kuna tegu oli piduliku üritusega, panin end viisakalt riidesse: ülikonna selga ja kingad jalga. Olin ikka täitsa ähmi täis, aga ka väga põnevil, et sain sellist uut asja proovida. Pärast kontserti panime asjad kokku ja hakkasime neid kärusse tassima. Margus Kappelil oli toona transameeste kõige vihatum pill. Suur ja raske kobakas süntesaator, mis käis kasti, millel oli ülimalt ebamugav sang. Tahtsin ennast heas valguses näidata ja võtsin selle tassimise enda peale. Paarikümnekilone pill pidi mulle äärepealt songa tekitama, aga kuidagi ma sellega uksest välja sain. Salme kultuurikeskuse trepp oli pikk ja äratallatud astmetega ja talvise ilmaga sai sellest põhimõtteliselt jäine kaldtee. Kui ma oma kena piduliku kingaga trepile astusin, prantsatas Kappeli klahvpill mul käest ja mina lendasin suure kaarega otse selle peale. Nagu kelguga libisesin selle kuramuse sündiga trepist alla, otse tolleaegse mänedžeri Heigo Mirka ette. Vana ilme ei olnud just meeldiv, aga ma ei saanud temalt sõnagi möliseda ega vastu pead. Tõstsime selle vastiku kirstu kahekesi kärusse. Mõtlesin paanikas, et kui palju raha ma nüüd selle eest maksma pean või mitu aastat tasuta tööd tegema, aga selgus, et seda pilli ei murra miski ja kõik töötas korralikult edasi. Mind kutsuti isegi järgmisele transale tagasi.
.....
