Отрывок из книги
Kui olin üheksa-aastane, viisid vanemad mu silmaarstile, kes ütles, et pean hakkama prille kandma. Olin kohutavalt õnnetu ja valasin pisaraid. Mu süda oli murtud, sest olin kindel, et mulle ei öelda enam iial, et ma olen ilus. Viieteistaastasena veensin isa, et ma pean saama läätsed. (Ja ma ei häbene tunnistada, et kasutasin ilmselt oma tahtmise saamiseks ära ka vanemate süümepiinad, mis olid seotud nende hiljutise lahutusega.) Minu maailmas valitses taas rahu, kuigi pean tunnistama, et kontaktläätsed on üks igavene nuhtlus.
Pärast LASIK-protseduuri ei vajanud ma enam ei kontaktläätsi ega ka prille. Aga ajapikku läks nägemine taas pisitasa halvemaks ja nüüd vajan prille autojuhtimisel ja et inimesi näha. Praegusel ajal ei häiri prillide kandmine mind enam, kuigi olen murdnud ikka pead, miks küll pole rohkem prille kandvaid armastusromaanide kangelannasid, miks neid pole romaanide esikaantel. Noh, nüüd on vähemalt üks olemas. Nii et see romaan on kõigile teile, kes te samuti prille kannate. Te olete ilusad!
.....
„Selles pole mul vähimatki kahtlust. Nüüd mine duši alla.“
„Ära kamanda mind. Ma tegin suure heateo, kui sõitsin üles mäkke, et kontrollida, ega sa ole surnud. Ja mul pole aimugi, mida ma oleksin siis teinud, kui oleksin leidnud eest laiba. Nii et tegelikult on see sinu süü. Sa oleksid võinud saata meili.“
.....