Отрывок из книги
Kui ma ärkan, on voodi minu kõrval tühi. Sirutan käe välja ja otsin Primi sooja keha, kuid sõrmede alla jääb ainult kare purjeriidest madratsikate. Ilmselt nägi ta halba und ja ronis ema kõrvale. Muidugi. Käes on lõikuspäev.
Ajan end küünarnuki najale püsti. Magamistoas on piisavalt valge ja ma näen neid hästi. Minu väike õde Prim on end kerra tõmmanud ja magab sügavalt ema kaisus, põsk vastu ema põske. Ema näeb magades noorem välja, väsinud küll, aga mitte nii vaevatud. Primi nägu on värske nagu vihmapiisk, armas nagu priimula. Selle järgi sai ta endale nimegi.* Ka mu ema oli kunagi väga ilus. Nii vähemalt räägitakse.
.....
Gale teab, et ei ole õiglane oma viha Madge'i peale välja valada. On päevi, mil ma kuulan, kuidas ta sügavas metsas kirub, et tessera'd on välja mõeldud selleks, et külvata meie ringkonnas veel rohkem masendust. Vahend vihkamise õhutamiseks Serva nälgivate töötajate ja nende vahel, kes võivad üldiselt oma õhtusöögis kindlad olla, ning vastasleeride igavese vastastikuse usaldamatuse kindlustamiseks. "Kapitooliumile on kasulik, et meie vahel on lõhe," võib ta aeg-ajalt lausuda, kui peale minu pole teisi kõrvu kuulmas. Kui täna ometi ei oleks seda lõikuspäeva. Kui kuldse nõelaga ja tessera'teta tüdruk ei oleks ometi öelnud seda, mida ta ise pidas ilmselt süütuks märkuseks.
Kõnnime edasi ja ma heidan pilgu Gale'ile, kelle kivistunud näo varjus keeb endiselt raev. Minu meelest on tema raevuhood mõttetud, kuigi ma seda kunagi ei ütle. Mitte et ma temaga ei nõustuks. Nõustun küll. Aga mis kasu on keset metsa Kapitooliumi peale karjumisest? See ei muuda midagi. See ei tee elu õiglasemaks. Ei täida kõhtu. Hirmutab hoopis läheduses oleva jahisaagi minema. Aga ma lasen tal karjuda. Parem tehku seda metsas kui inimeste keskel.
.....
