Отрывок из книги
Silmitsen oma kingi ja näen, kuidas õhuke tuhakiht järjest paksenedes päevinäinud nahale laskub. Siin seisis voodi, milles magasin koos oma õe Primiga. Seal söögilaud. Söestunud hunnikusse varisenud korstnakivid viitavad ülejäänud maja asukohale. Kuidas ma muidu suudaksin selles hallis tuhameres orienteeruda?
12. ringkonnast ei ole peaaegu midagi järele jäänud. Kuu aega tagasi pühkisid Kapitooliumi tulepommid maamunalt vaeste kaevandustööliste Serval asunud majad, linna poed ja isegi kohtuhoone. Ainus piirkond, mis tuhastamisest pääses, oli Võitjate küla. Miks täpselt, ei tea. Võib-olla sellepärast, et kui keegi on sunnitud tulema siia kanti Kapitooliumi asju ajama, on tal mingi viisakas koht, kus peatuda. Mõnel juhuslikul reporteril. Söekaevanduste olukorda hindaval komisjonil. Põgenike tagasitulemist kontrollival rahuvalvajate salgal.
.....
"Et ma ei oleks tohtinud teda usaldada," sõnab Peeta. "Ei midagi enamat."
Ma ei ole Haymitchi sellest ajast saadik näinud, kui teda hõljukis ründasin ja ta näole pikad küünejäljed kraapisin. Ma tean, et tal on siin halb olnud. 13. ringkonnas on igasuguste joovastavate jookide tootmine ja tarbimine rangelt keelatud, ja isegi määrdepiiritust hoitakse haiglates luku ja trellide taga. Lõpuks ometi on Haymitch sunnitud kaine olema, ilma ühegi salajase peidukoha või kodukootud seguta, mis aitaksid üleminekut kergendada. Nad hoiavad teda eraldi, kuni ta on täielikult võõrutatud, sest praegu ei peeta tema vormi avalikus kohas liikumiseks sobilikuks. Kindlasti on see piinav, aga kogu mu kaastunne Haymitchi suhtes kadus, kui taipasin, kuidas ta on meid petnud. Ma loodan, et ta vaatab praegu Kapitooliumi ülekannet ja näeb, et ka Peeta on temast lahti öelnud.
.....
