Оглавление
Sven Kullerkupp. Piano pianissimo
Muusa põsemusi
Päästeingel Saksamaalt
Heas seltskonnas
Vabaduse hääl
Pildikesi Põmblast
Sääreväristaja-valu
Laiskuse kasulikkusest
Kunst nõuab ohvreid!
Elus peab õnne ka olema
Pole konflikti, pole muusikat!
Mängi kasvõi ninaga!
Tarkuseteri algajale klaveriõpilasele
Kõrtsimoosekandi elu
Seiklused Gruusias
Armeenia džässi kütkes
Kaks kuud kinnises osakonnas
Ma armastasin sakslast
Kuidas kirjutada muusikat
Moskvasse, Moskvasse!
Raha magus maitse
Tehniline revolutsioon
Kes meid ikkagi juhib?
Piano pianissimo
Отрывок из книги
SUUREM OSA RAAMATU SÜNDMUSTIKUST leiab aset sügaval stagnaajal, mil kerget sula lõhna oli juba õige pisut tunda.
Raamatu algus – lapsepõlv ja muusika algõpingud – hõlmab ajavahemikku 1961–1980. Edasi on juttu õpingutest konservatooriumis ja muust elust-olust aastail 1981–1990 ning lõpetuseks pöörastest üheksakümnendatest.
.....
JUMAL oli tol ajal keelatud. Nad keelasid ta ära. Üks siiski oli, selle nimi oli Brežnev, aga ega ta ikka päris jumal ei olnud. Tema piltidega ikoonid olid küll igal pool üleval. Kirikuskäimine oli keelatud ja seetõttu käisid inimesed igal palgapäeval koos külapoes. Põmbla oli vana kirikuküla, pühakoja olid püsti pannud juba esimesed raudmehed, ometi olid vanad kirikuskäimise traditsioonid minu poisipõlves peaaegu kadunud. Võib-olla ei olnudki nad päris kadunud. Mõni inimene oleks ehk palgapäeval kirikussegi sisse astunud, aga kardeti. Uus jumal ei lubanud kirikusse, vaid ainult külapoodi, ja jutul lõpp. Vanad inimesed teadsid rääkida, et ennevanasti oli ikka kõigepealt kirik ja alles siis külapood. Uuemal ajal oli enne palgapäev ja siis külapood. Kirik jäeti vahele. Võib-olla mõni vaikselt käis ka, aga hoidis seda enda teada.
NIISIIS, Mannu tegi mulle kõik selgeks. Linnatüdrukud juba teavad, mis ja kuidas. Kui vanaisal on palgapäev ja kõik kohustuslikud riitused ja külapoed on jäetud selja taha, siis läheb lahti.
.....
