Отрывок из книги
„Taganeme!” seisis sõnumis ja ei mingit selgitust. Napp sõnakasutus tegi Janekile muret. Mis kuradi „taganeme”? Tavaolukorras olnuks sõber paljusõnaline ja sõnumi asemel helistanuks. Ta püüdis Marti kätte saada, aga too ei vastanud. Kasinat sõnumit ei saanud tõlgendada teisiti, kui et tuli kodust kaduda. Mida kiiremini, seda parem. Seljakott hädatarvilikuga oli Janekil igaks juhuks alati pakitud. Kuna Mart mõistliku aja jooksul kõnedele ei reageerinud, jättis ta kõik pooleli: käivitas arvutis automaatse puhastaja-pilbastaja programmi, rabas asjad ja tormas varahommikusele Kuusalu bussile.
Veidi rohkem kui tunni pärast jõudis Janek palkonni. Mart polnud veel jõudnud – see tähendas, et vastused viibivad. Ta jättis seljakoti onni, tõmbas kalamehesäärikud jalga ja sättis ennast jõe poole varajast tundi kasutama. Janek teadis, et Mart tuleb lähedalolevasse jõekääru niipea, kui näeb, et varustus on kadunud. Magama polnud enam mõtet minna, muidu läheksid päeva ja öö rütm sassi ja seda Janek vihkas. Pealegi oli tal ühe haugiga oma lahing pidada: korra oli pirakas kala tamiili katki rebinud ja paar korda peaaegu et tema nina all narrivalt sulpsu löönud. Muidugi, kui pisut järele mõelda, võis ta olla käpardist kalamees ning haugil polnud selles mingit osa.
.....
Kalle muidugi teadis, et mõnedele vangidele lubati rohkem kui teistele, kuid tema kaliibriga mehi nii naljalt jalutama ei lastud. Muidugi olenes kõik, nagu igal muulgi alal, vajadusest ja õigetest tutvustest. Kallet segas, et ta ei osanud Erkit kuhugi kategooriasse paigutada. Bandiit ta ei tundunud olevat, kuigi mõned jooned sellele viitasid. Politseinik ta samuti polnud. Äkki keegi prokuratuurist?
„Noh, nõus?”
.....
