Отрывок из книги
Udu lainetas külmade soolaste voogude ning hämarusse mattunud kivise ranniku kohal; õhku täitis kõduneva adru imal lehk. Tumehall merevesi mäsles teravate karide ja ajupuude ümber, loksudes kitsaid vahujoomi klibule jättes randa. Vägevate rahnude vahelt kerkisid sünkjad tumedad varjud. Valitses vaikus, mida ei häirinud isegi merelindude kiledad hääled, üksnes näkkide kutsuvad ohked näisid kuuldamatul sosinal mööda veepinda libisevat… Tähed sirasid taevas kui brisingite kalliskivid; kalbe kuu kallas kõik õrnkahvatu kumaga üle. See oli otsekui Niflheim, udude ja salapära maailm, mille peale toetus pimeduse kõhedusttekitav käsi. Rannalõugaste ja kaldapadurate kohal oli tume veeaur, meresoolast kidunenud põõsastelt nirises rõskusepisaraid. Põhjala jahe meri loksus oma kivises sängis.
Ootamatult kerkis udu kohale koletise avali lõugadega viirastuslik lõust. Jõletise merevaigust silmad läiklesid pimedas ning tumedas puus helendasid luust voolitud kihvad. Pikk oskuslikult nikerdatud kael jätkus raske tammise täävina, mis lõikas hääletult läbi mustjate lainete; madala tõrvatud parda kohal välkusid pikad aerud ning veikles värvikirevate kilpide rida. Täävi ehtiva lendmao taga seisis pikk laiaõlgne turvistikus mees, kelle linakarva juukseid kattis kuldpanustega kiiver. Käes hoidis ta pikka lipuoda, mille teraviku all lehvivate värvitud hobusejõhvide keskel ripnes kuivanud hundikäpp. Udu kõledad kombitsad roomasid mööda mehe pihta ja soomustatud rinda üles, kattes naastud veepiiskadega ning ulatudes hõreda auruna isegi õlgadeni.
.....
Veri voolas, kui teritatud raud lihasse tungis, vali ulgumine ja terase kriiskav helin saatsid võitlust, endistviisi kõmasid trummid. Ballimar lasi Gunlaugi lahti ja raius ühele vaenlasele tapriga külge, saades ise piste, mis sügavalt kätte lõikas. Röövel taganes, kaitstes end raevunud preestri odalöökide eest kilbiga, kuid ühe kimbrungi järsk saxilöök paiskas ta omaenese verre pikali. Pika valukarje saatel vajus üks saksidest põlvili – ta kõhu oli lõhestanud laia teravikuga võitlusoda. Grue kiskus verise relva välja ning virutas seda nuiana kasutades teisele vaenajale pähe. Kimbreid muudkui langes Beanstani ümber; maapinna muutsid libedaks veri, väljalöödud ajud ja pahkluude ümber takerduvad soolikad.
Saksilased röökisid ja rõhusid vihasemalt peale, lisaks lähenes neile kantsiõue sügavusest toetust. Röövleid juhtis pikakasvuline jõurikas pealik, kes oli arvatavasti ülikusoost, sest ta kandis helkivat, kuigi vereplekkidest laigulist soomusrüüd ja kiivrit. Tema kõrval tuli traavides karunahka rõivastunud möirgav hiid, kelle pea kohal oli raske pronksotsaga lahinguvasar. Veel üks kimbrite sõjamees langes, rind nagu vitskorv lõhki raiutud.
.....
