Selle raamatu lühikokkuvõte võiks kõlada: 500 lehekülge puhast satiiri. Kirjutatuna kaheksakümnendate keskel on satiir loomulikult tollase ühiskonna aadressil (aru ma ei saa miks autorit pokri ei pistetud?), kuid tegelaskujud nagu demagoog, aktiivne loll, karjerist, pisikorruptant ja mõtteloid inimene on aktuaalsed tänagi. Ka lõualõksutaja tüüp, millised toona punaparteis suuga suurt linna tegid on igapäevased külalised meiegi meediapildis. Nagu lubatud sai: Satiir, kuid ei, tegelikult on tegemist ikka vägagi tempoka seiklusromaaniga mida läbib punase joonena tegelane justkui Ilfi ja Petrovi kelmiromaanist "Kuldvasikas" (millele autor ka vihjab). Kui me toome segaduse tekitamiseks mängu veel miljon rubla, natuke armastust, ja lubame, et romaanis näksatakse neidist rinnast ning et olulist rolli mängib ka labidas ja hullumajastki pole pääsu, siis usute vast küll, et igav see raamat ei ole! Mõnusat lugemist!
Оглавление
Teet Kallas. Kes tõttab öisele rongile
1. EI MIDAGI ERILIST – RÜSINATUND
2. ENERGIA JA ELEGANTS
3. DAAM DUŠI ALL
4. ÖÖSEL KOHEV LUMESADU
5. TASS KOHVI JA TEINE VEEL
6. TUNGID JA TAHTMISED
7. REIPAD INIMESED
8. AETAKSE ASJU
9. ESMASPÄEV ON RASKE PÄEV
10. PÕHILISELT DIALOOGID
11. HAMBURGI ÕHTUD
12. SOSINAD JA UNENÄOD
13. KARLOFFI ISIKLIK ARVAMUS
14. LIHTNE NAGU PÜKSINÖÖP
15. TUISK JA PARADOKSID
16. GRAND GALA
17. POEET JA KELM
18. HAMMUSTAS SEDA ÕUNA
19 „MERCEDES”
20. KLOMP KURGUS
21. ÄRGEM LIHTSUSTAGEM INIMEST!
22. PUNKARID, GEENIUS, KUMMITUS, DIMEDROOL
23. MEHED VAATAVAD KAUGUSSE
24. GONG
25. HETK ENNE MILJONIT
26. KOOSOLEK … KOOSOLEK
27. MILJONÄRI TANGO
28. ÄRGANUD JA ÕNNIS
29. MAI TULEB, LILLED SÜLES
30. HAKKAVAD LIIKUMA
31. TAMBUR
Отрывок из книги
… Kuusk mõrvati — ja linna toodi …
Oli neljas jaanuar. Aga võib-olla juba viies? Pimedus vajus linna peale. V. A. astus akna alla. Tal olid längus õlad ja traagilised kotid titesiniste silmade all. Ta nägi välja nagu vananev luuletaja. V. A. oligi vananev luuletaja. Ta elas viimasel korrusel suure väljaku ääres, ta nägi kaugele, ta nägi paljutki. Ta nägi, ta aimas, ta aistis. Iseäranis talviti adus ta teravalt, kui sünge ja üksluine on igavik, iseäranis talviti aimas ta ohtu — ah, ikka veel, ikka veel. Tegelikult tahtis V. A. olla elutark ja kiretu. Oli juba aeg, ta oli peaaegu vana mees …
.....
Heitmeeleolu sai ravida ainult tööga. Mis muud, kui mikrofon käima.
