Hoiad käes kroonikat sellest, kuidas üks soomlannast kalevitüdruk keset nõukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ära armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jäi.
See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist…
Aga eelkõige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on.
Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes on õppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.
Оглавление
Terhi Pääskylä-Malmström. Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika
ESIMEST KORDA TALLINNAS
I. MINU MINEVIK
KUIDAS EESTLASED MINU JAOKS EKSISTEERIMA HAKKASID
TARTU VAIMU PUUDUTUS JA SELLE TAGAJÄRJED
MINGEM ÜLES MÄGEDELE
TALLINN KUI PÄÄSTERÕNGAS
TOOMPEA KUTSE
VIRU TÄNAVA SALADUSED
VIHMAS SEISEV MÖÖBEL JA šOKOLAADIMAIAS KOOMIKSITEGELANE
PURJUS PÕTRADE PARIM SÕBER
KUKEKANNUS JA LAULVAD POLITSEINIKUD
II. MINU OLEVIK
PUTINI KÄSILANE PELDIKUID PILDISTAMAS
„KALEVITÜDRUK“ KAHE LINNA LÕKSUS
TOITUMINE TALLINNA MOODI
EESTLASTE KADUNUD AJATAJU
RAHA, MIDA POLE
VANUSEKRIISI KEERISTES
MEESTEST, NAISTEST JA VÕRDSUSEST
PÕHJANAABRID TALLINNAS
TUNDMATUD EESTIVENELASED
TEATER. MUUSIKA. KÕRVAD
LAULUPEO LUMMUSES
KÄSITÖÖPISIK JA ÜKS HÄSTI HOITUD RIIGISALADUS
HULLJULGED KIHUTAJAD JA KUULITÕUKAJAST KONTROLÖRITÄDI
PANEME PIDU
III. MINU TULEVIK
RÖÖBASTEL KAKSIKLINN
FOTOD
Отрывок из книги
Kõigile mu eestlastest sõpradele ja tuttavatele, Tallinnale ja tallinlastele. Ning mu kallile abikaasale, kes pole ülal mainitute peale kordagi armukade olnud.
Sündisin 1979. aastal Soomes. Mu lapsepõlve kodulinnas, Helsingi ja Tampere vahel asuvas Hämeenlinnas elas umbes sama palju inimesi kui tänapäeval Pärnus. Soome mõõtkavas oli tegemist depressiivse väikelinnaga.
.....
Onu hakkas Eestis äri tegema ja üüris seal endale korteri. Viina järel käinud tädi rääkis aga eesti keelega seotud nalja: „Kuidas kutsutakse telefoniraha eesti keeles? – Ringa ropo.“[3.] Mina jäin seda tükiks ajaks isegi uskuma.
Kui ma läksin seitsmendasse klassi, jagati kõigile kooli õpilastele sügise esimestel koolipäevadel rohekad mereveeteemalise kaanega taskukalendrid. Ma ei tea siiamaani, miks või kelle algatusel, aga kalendrid olid eestikeelsed. Läks pool minutit ja naljaka kõlaga nädalapäevad olid mulle selgeks saanud – ainult reede ei tahtnud teistega mitte kuidagi haakuda. Ma ei võtnud kalendrit kunagi kasutusele, aga hoidsin seda pikalt sahtlis, vahel huvi pärast sirvides.
