Kui Mau jõuab tagasi kodusaarele, avastab ta, et on oma rahvast ainsana alles. Hiidlaine on võtnud temalt kõik lähedased ja pühkinud minema tema koduküla. Jäänud on ainult Esiisad, kes karjuvad Mau peas ja kamandavad teda. Kuid hiidlaine ka tõi midagi: metsa on ilmunud tohutu suur kanuu, mille pardal elutseb kummaline viirastustüdruk. Viirastustüdrukul on väga palju riideid, kuid pole varbaid, ja kohe esimesel kohtumisel kingib ta Maule lahkelt sädemetegija. Daphne, ainus ellujäänu „Armsa Judy” pardalt, kahetseb peaaegu kohe, et püüdis kohalikku poissi maha lasta. Õnneks oli püssirohi märg ja püstol tegi ainult sädeme. Daphne on kindel, et tema isa, kuningliku perekonna kauge sugulane, tuleb teda päästma, esialgu aga paistab, et ta peab leppima ainult Mau ja laeval olnud ropusuise papagoi seltskonnaga. Üheskoos püüavad nad sepistada uue rahva ja saavad seejuures teada mõndagi põnevat ja vajalikku, näiteks kuidas lüpsta siga ja miks maksab õlle sisse sülitada. Terry Pratchett on ise öelnud, et kui on üks raamat, mille kirjutamata jätmist ta oleks kibedalt kahetsenud, siis oleks see just „Rahvas”. Teosel pole seost autori teiste sarjadega, kuid nagu ikka Pratchetti puhul, on tegemist inimliku, targa, põneva ja naljaka raamatuga, mis ei alahinda lugejat.
Оглавление
Terry Pratchett. Rahvas
Terry Pratchett. Rahvas
KUIDAS IMO TEGI MAAILMA, SIIS KUI KÕIK OLI TEISITI JA KUU OLI TEISTSUGUNE
1. PEATÜKK. KATK
2. PEATÜKK. UUS MAAILM
3. PEATÜKK. KUUMAPALAVIK
4. PEATÜKK. KOKKULEPPED, LEPINGUD JA LUBADUSED
„Suure Lõunasaarestiku ookeani linnud, kolonel H.J. Hookwarm, M.R.H., F.R.A. Kuueteistkümne käsitsi värvitud illustratsiooniga autorilt.”
5. PEATÜKK. PIIM, MIS ON PÄRISELT
6. PEATÜKK. TÄHT ON SÜNDINUD
7. PEATÜKK. JUMALATE ÄRATOOMINE
8. PEATÜKK. SUREMA ÕPPIMINE VÕTAB TERVE ELUAJA
9. PEATÜKK. KIVI VEERETAMINE
10. PEATÜKK. USU, SIIS NÄED
11. PEATÜKK. KURITÖÖD JA KARISTUSED
12. PEATÜKK. KAHURID JA POLIITIKA
13. PEATÜKK. VAHERAHU
14. PEATÜKK. KAHEVÕITLUS
15. PEATÜKK. PEA PEALE PÖÖRATUD MAAILM
TÄNA
AUTORI MÄRKUS
1
2
3
4
5
Отрывок из книги
Varsti täitsid inimesed kõik maad ja nende kõhud olid tühjad, niisiis võttis Imo natuke ööd, hõõrus seda käte vahel ja tegi Lokaha, surmajumala.
Imo ei olnud ikka veel rahul ja ta ütles: Ma olen olnud nagu liivaga mängiv laps. See maailm on vigane. Mul ei olnud mingit plaani. Asjad on valesti. Ma hõõrun seda käte vahel ja teen parema maailma.
.....
Mau tõmbas kirve välja ja sai õppetunni kätte. Selle olid selgeks saanud ka paljud teised poisid: ühel õhtul ronis Mau puu otsa ja leidis kõikjalt tüve pealt sadu märke kohtadest, kuhu tänulikud poisid olid jätnud sellesama või samasuguse kirve, nende jaoks, kes tulevad pärast neid. Mõned neist on kindlasti juba Esiisad, üleval koopas, kodusaarel.
Esiisad vaatavad kogu aeg, pilguga, mis näeb miilide kaugusele, ja võib-olla vaatasid nad Maud ka siis, kui ta leidis palgi, mis oli korralikult kuivanud ja väikese saare kaugemas servas mitte liiga hästi pandanipuude alla peidetud. Kui ta koju jõuab, ütleb ta, et leidis selle, ja kõik ütlevad, et tal vedas ja võib-olla pani jumal selle sinna. Kui nüüd mõtlema hakata, siis olid isa ja paar onu ühel hommikul vara selle saare lähedale kala püüdma läinud, ilma et oleksid teda kaasa kutsunud…
