Отрывок из книги
Selle raamatu ilmumine tekitas ootamatult ägedaid reaktsioone. Nii mõnigi oli nördinud, et ja kuidas ma kasutan selles sotsiobioloogilisi argumente. Meediasse aga jõudsid mu teesid siiski osaliselt kärbituna, mistõttu mu vaated sootuks pea peale pöörati. See puudutab ennekõike demograafia ja evolutsioonibioloogia koosmõju.
Püüan selles raamatus süstematiseerida oma mõtteid Saksa ühiskonna kohta, mis on mind juba kaua köitnud. Seejuures on teemaks ka areng, mis ulatub palju kaugemasse tulevikku kui see poliitilises diskursuses muidu tavaks on. Näitan oma raamatus, kui problemaatilised on üle mitme põlvkonna ulatuvad demograafilised prognoosid. Selles mõttes on mu arutlused raamatu lõpus, kus räägin Saksa ühiskonnast saja aasta pärast, mõneti spekulatiivsed. Kui ma ka mõnes kohas puudutan isikuomaduste geneetilise päritavuse küsimust, siis annan endale aru, et teaduse praeguses arengustaadiumis ei ole mõtet pidada geneetilisi eeldusi ning keskkonnategureid teisest määravamaks. Geenidesse kätketud potentsiaal ja keskkonnast lähtuvad mõjud on üksteisega keerulises vastastikseoses. Geene me muuta ei saa, aga ühiskondlikku keskkonda peaksime püüdma poliitiliselt võimalikult hästi kujundada. Seetõttu on raamatus pikad peatükid ka vaesusest ja haridusest. Mitte kuskil siin raamatus ei taha ma väita, et ühed etnilised rühmad on geneetilistel põhjustel „rumalamad“ kui teised. Peale selle argumenteerin ma sageli statistika põhjal ja see ei luba juba metoodiliselt väita midagi üksikinimeste kohta.
.....
Kõikide nende küsimuste puhul oleme ümber piiratud paradoksidest, mis on küllap põhimõtteliselt lahendamatud: lähtume enesest mõistetavalt sellest, et isiksus ja identiteet on vaid indiviididel. Seevastu ei ole kogukondadel, ühiskondadel, rahvastel, üldse sotsiaalse korra igasugustel vormidel valitseva arusaama kohaselt mitte mingisugust indiviidist kaugemale ulatuvat väärtust – igatahes mitte siis, kui mõni jumaliku maailmakorra idee või sellele vastav ajaloofilosoofiline ekvivalent vastuvõetav ei ole. Seda paradoksaalsem, et me nii palju keskkonnale mõtleme. Võtame paratamatusena seda, et Saksamaa jääb väiksemaks ja rumalamaks. Me ei taha sellele mõelda, veel vähem sellest rääkida. Küll aga mõtleme maailma kliimast 100 või 500 aasta pärast. Saksamaa poliitilist süsteemi vaadates on see täiesti ebaloogiline, sest praeguse demograafilise arengu juures on Saksamaal 100 aasta pärast 25 miljonit, 200 aasta pärast 8 miljonit ning 300 aasta pärast veel vaid 3 miljonit elanikku. Miks peaks meid huvitama kliima 500 aasta pärast, kui Saksamaa ühiskondlik mudel viib sakslaste mahakäimiseni?3
Ilma jumalata maailmas on looduse seisukorral endal väärtust kõige rohkem inimeste elukeskkonnana, seega indiviidist tuletatud õigustusega. Kuid kui indiviidid kaovad, kaob ka see õigustus. Tegelikult aga on nii, et kõige loogika kiuste omistab enamik meist sotsiaalsetele organisatsioonidele indiviidist kaugemale ulatuvat eneseväärtust: paljud töötajad armastavad ettevõtet, kus nad on aastakümneid töötanud, teised oma jalgpalliklubi, jällegi teised oma linna, maad, rahvast. See, et me arvame, et nendel moodustistel on meist endist kaugemale ulatuv väärtus, motiveerib meid, annab meile üleva tunde, täidab meid uhkusega, annab jõudu ning laseb meil oma väikesed mured ning suuremad hädad unustada. Kuid kui jutt on Saksamaast, kipuvad paljud ennast salgama:
.....
