Читать книгу Vanad meistrid - Thomas Bernard - Страница 1

Olles kohtumise Regeriga Kunstiajaloo Muuseumis alles kella poole kaheteistkümneks kokku leppinud, olin ma juba pool üksteist seal, et võiksin teda, nagu mul oli juba pikemat aega kavas olnud, ükskord võimalikult ideaalsest vaatenurgast häirimatult silmitseda, kirjutab Atzbacher. Kuna Regeri ennelõunapaik on niinimetatud Bordone saalis Tintoretto Valge habemega mehe vastas sametkattega pingil, millel istudes ta eile pärast niinimetatud Tormisonaadi seletamist jätkas mulle ettekannet Fuugakunsti kohta, ajast enne Bachi kuni ajani pärast Schumanni, nagu tema seda nimetab, ja seejuures oli tal ikka rohkem tuju rääkida Mozartist kui Bachist, pidin ma jääma niinimetatud Sebastiano saali; seega tuli mul täiesti oma maitse vastaselt leppida Tizianiga, et võiksin silmitseda Regerit Tintoretto Valge habemega mehe ees ja teha seda seistes, mis polnudki halb, sest parema meelega ma seisan kui istun, eeskätt inimesi silmitsedes, ning eluaeg olen paremini jälginud seistes kui istudes, ja kuna ma ju Sebastiano saalis seistes ning Bordone saali sisse vaadates ja lõpuks äärmiselt teraval pilgul võisin tõepoolest näha Regerit tervenisti külgvaates, mida ei kahjustanud isegi pingiseljatugi – eile oli talle kindlasti halvasti mõjunud eelmisel ööl sadanud paduvihm ja ta hoidis oma musta kaabut kogu aeg peas –, niisiis näha Regeri vasakut külge, mis oli tervenisti minu poole pööratud, siis oli mu kavatsus ükskord häirimatult Regerit silmitseda korda läinud. Kuna (talvemantlis) Reger põlvede vahele pistetud kepile toetudes oli, nagu mulle paistis, täielikult keskendunud Valge habemega mehe vaatlemisele, siis ei pidanud ma Regerit silmitsedes mingit hirmu tundma, et ta mind märkaks. Saalivalvur Irrsigleri (Jenö!), kellega Regerit seob juba üle kolmekümneaastane tutvus ja kellega ma ise olen kuni tänaseni (samuti juba üle kahekümne aasta) ikka heas kontaktis – Irrsigleri tähelepanu olin ma käega märku andes juhtinud sellele, et tahan ükskord häirimatult Regerit silmitseda, ja iga kord, kui Irrsigler kellavärgi korrapäraga esile ilmus, tegi ta näo, justkui poleks mind üldse seal, nagu ta näitas välja sedagi, otsekui poleks ka Regerit üldse seal, sellal kui tema, Irrsigler, oma ülesannet täites uuris harjumuspärasel ja igaühe jaoks, kes teda ei tunne, ebameeldival pilgul muuseumikülastajaid, keda polnud arvukalt – mis sel tasuta laupäeval oli arusaamatu. Irrsigleril on see tüütu pilk, mida kasutavad muuseumivalvurid, et ajada hirmu peale muuseumikülastajatele, kellele teadagi on omased kõik halvad kombed; tema viis ootamatult ja täiesti hääletult astuda järelevaatamiseks sisse ükspuha millise saali nurga tagant on tõepoolest vastik igaühele, kes teda ei tunne; oma hallis, halvasti õmmeldud, kuid ometi igaviku jaoks mõeldud mundris, mis suurtest mustadest nööpidest koos hoitult tolkneb tema kõhetul kehal nagu riidepuul, ja sellestsamast hallist kangast õmmeldud mütsiga peas meenutab ta rohkem järelevaatajaid meie vanglates kui riigi poolt ametisse pandud kunstiteoste hoidjat. Sellest ajast peale, kui ma Irrsiglerit tunnen, on ta ikka ühteviisi kahvatu, kuigi pole haige, ja Reger nimetab teda juba aastakümneid riigisurnuks, kes töötab juba kolmkümmend viis aastat Kunstiajaloo Muuseumis. Juba üle kolmekümne kuue aasta Kunstiajaloo Muuseumis käiv Reger tunneb Irrsiglerit tema ametisseastumise esimesest päevast peale ja on temaga igati sõbralikus vahekorras. Läks vaja ainult päris väikest pistist, et kindlustada endale alatiseks pink Bordone saalis, nii ütles Reger kord aastaid tagasi. Reger sõlmis Irrsigleriga suhte, mis on neile mõlemale juba üle kolmekümne aasta harjumuseks saanud. Kui Reger tahab, nagu üsna sageli juhtub, Tintoretto Valge habemega mehe vaatlemisel üksinda olla, siis Irrsigler lihtsalt suleb Bordone saali külastajatele, ta astub siis lihtsalt sissepääsule ette ega lase kedagi läbi. Regeril pruugib ainult käega märku anda ja Irrsigler suleb Bordone saali ega kohku isegi tagasi Bordone saalis seisvaid külastajaid Bordone saalist välja ajamast, kuna Reger seda soovib. Irrsigler lõpetas tislerikooli Brucki-äärses Leithas, kuid loobus juba enne tisleriselliks saamist tisleriametist, et hakata politseinikuks. Ent füüsilise nõrkuse tõttu lükkas politsei Irrsigleri tagasi. Üks emapoolne onu, kes oli juba kahekümne neljandast aastast valvur Kunstiajaloo Muuseumis, hankis talle selle koha Kunstiajaloo Muuseumis, kõige vähem makstud, aga kõige kindlama koha, nagu Irrsigler ütleb. Ka politseisse oli Irrsigler tahtnud ju minna ainult sellepärast, et koos politsei elukutsega paistis talle lahendatuna ka riietuse probleem. Eluaeg samu riideid kanda ja selle eluaegse riietuse eest koguni mitte ise maksta, kuna see kuulub riigile, paistnud talle ideaalina; nii mõelnud ka onu, kes viis ta Kunstiajaloo Muuseumi, ja seda ideaali silmas pidades polevatki ju vahet, kas ta on ametis politseis või Kunstiajaloo Muuseumis, politsei maksvat küll rohkem, Kunstiajaloo Muuseum vähem, kuid see-eest ei saavat ka võrrelda teenistust Kunstiajaloo Muuseumis politseitööga, vastutusrikkamat, ühteaegu aga ka kergemat ametit kui Kunstiajaloo Muuseumis ei suutvat tema, Irrsigler, ette kujutada. Politseiteenistus on ju iga päev eluohtlik, ütles Irrsigler, teenistus Kunstiajaloo Muuseumis mitte. Tema ameti üksluisuse pärast ärgu tuntagu muret, talle meeldivat see üksluisus. Päevas käib ta oma neli- kuni viiskümmend kilomeetrit maha, see on tema tervisele parem kui näiteks politseiteenistus, kus põhitegevus on kõval kantseleitoolil istumine, terve elu otsa. Ta valvab parem muuseumikülastajaid kui normaalseid inimesi, sest muuseumikülastajad on siiski kõrgemat sorti inimesed, kellel on kunstimeelt. Ta ise olevat ajapikku sellise kunstimeele omandanud, ta on igal ajal suuteline tegema ekskursiooni läbi Kunstiajaloo Muuseumi, igatahes läbi maaligalerii, ütleb ta, kuid tal pole seda vaja. Inimesed ei kuula ju üldse, mida neile räägitakse, ütleb ta. Aastakümnete kaupa räägivad muuseumigiidid ikka ühte ja sama ning loomulikult väga palju jama, nagu härra Reger ütleb, ütleb Irrsigler mulle. Kunstiajaloolased kallavad külastajatele üksnes oma loba kaela, ütleb Irrsigler, kes aja jooksul on sõna-sõnalt üle võtnud paljud Regeri laused, kui koguni mitte kõik. Irrsigler on Regeri kõnetoru, peaaegu kõike, mida Irrsigler ütleb, on öelnud Reger, üle kolmekümne aasta räägib Irrsigler seda, mida on öelnud Reger. Täpselt kuulates kuulen ma Regerit Irrsigleri suu kaudu rääkimas. Giide kuulates kuuleme ikka ju ainult kunstiloba, mis käib meile närvidele, seda kunstiajaloolaste talumatut kunstiloba, ütleb Irrsigler, kuna Reger seda nii sageli ütleb. Kõik need maalid on suurepärased, kuid mitte ainuski pole täiuslik, ütleb Reger Irrsigleri suu läbi. Inimesed lähevad ju muuseumi ainult seepärast, et neile on öeldud, et kultuuriinimene peab seal käima, mitte huvist, inimestel pole huvi kunsti vastu, igatahes üheksakümne üheksal protsendil inimkonnast pole kunsti vastu mingit huvi, ütleb Irrsigler sõna-sõnalt Regeri järgi. Temal, Irrsigleril, olnud raske lapsepõlv, vähihaige ja juba neljakümne kuue aastaselt surnud ema, truudusetu ja terve eluaeg purjus isa. Ja Leitha-äärne Bruck on samuti üks selliseid inetuid paiku nagu enamik paiku Burgenlandis. Kes saab, läheb Burgenlandist minema, ütleb Irrsigler, aga enamik ei saa, nad on eluks ajaks Burgenlandi mõistetud, mis on vähemalt niisama hirmus nagu olla eluks ajaks mõistetud Steini vanglasse Doonau ääres. Burgenlandlased on vangid, ütleb Irrsigler, nende kodumaa on vangla. Nad ise veenavad end, et neil on kaunis kodumaa, kuid tegelikult on Burgenland lääge ja inetu. Talvel upuvad burgenlandlased lumme ja suvel söövad neid sääsed. Ning kevadel ja sügisel sumpavad burgenlandlased vaid omaenda sopas. Kogu Euroopas pole teist nii vaest ega räpast maad, ütleb Irrsigler. Viini elanikud püüavad burgenlandlasi ikka uskuma panna, et Burgenland olevat ilus maa, sest viinlased on armunud Burgenlandi mustusse ja Burgenlandi nürimeelsusse, sest nad tajuvad seda Burgenlandi mustust ja Burgenlandi nürimeelsust romantilisena, kuna oma Viini viisil on nad perverssed. Peale härra Haydni, nagu härra Reger ütleb, pole Burgenland ju ka midagi muud esile toonud, ütleb Irrsigler. Öelda, et ma tulen Burgenlandist, ei tähenda ju midagi muud, kui et ma tulen Austria vanglast. Või Austria hullumajast, ütleb Irrsigler. Burgenlandlased lähevad Viini nagu kirikusse, ütles ta. Burgenlandlase suurim soov on Viini politseisse astuda, ütles ta paari päeva eest, minul see ei õnnestunud, kuna ma olin liiga nõrk, füüsiliselt nõrk. Kuid ma olen siiski valvur Kunstiajaloo Muuseumis ja ühtlasi riigiametnik. Õhtul pärast kella kuut, ütles ta, ei pane ma luku taha kurjategijaid, vaid kunstiteosed. Ma panen luku taha Rubensi ja Bellotto. Tema onu, kes oli kohe pärast Esimest maailmasõda Kunstiajaloo Muuseumi teenistusse astunud, olevat kõik tema suguvõsas kadestanud. Kui nad iga paari aasta järel külastasid teda kord Kunstiajaloo Muuseumis tasuta laupäeval või pühapäeval, siis järgnesid nad talle ikka täiesti aralt läbi saalide täis suuri meistreid ja imetlesid lakkamatult tema mundrit. Muidugi oli tema onu juba varsti ka ülemvalvuriks saanud ning kandnud mundrirevääril väikest messingtähte, ütles Irrsigler. Austusest ja imetlusest polevat nad mõistnud midagi sellest, mida ta neid läbi saalide viies ütles. Polnud ka mingit mõtet olnud neile Veroneset seletada, ütles Irrsigler paar päeva tagasi. Mu õelapsed imetlesid mu pehmeid tuhvleid, ütles Irrsigler, mu õde jäi seisma Reni ette, just selle kõige maitsetuma ette siin välja pandud maalikunstnikest. Reger vihkab Renit, järelikult vihkab ka Irrsigler Renit. Irrsigler on saavutanud juba väga suure meisterlikkuse Regeri lausete omaksvõtul, ta ütleb neid juba ka peaaegu perfektselt iseloomulikul Regeri-toonil, mõtlen ma. Mu õde külastab mind ja mitte muuseumi, ütles Irrsigler. Mu õel pole kunstist sooja ega külma. Tema lapsed aga imestavad kõige üle, mida näevad, kui ma neid saalidest läbi juhin. Velázqueze ette jäävad nad seisma ega taha edasi minna, ütles Irrsigler. Kord kutsus härra Reger minu ja mu perekonna Praterisse, ütles Irrsigler, see suurejooneline härra Reger, ühel laupäevaõhtul. Kui ta naine veel elas, ütles Irrsigler. Ma seisin seal ja silmitsesin Regerit, kes oli ikka veel Tintoretto Valge habemega mehe vaatamisse süvenenud, nagu öeldakse, ja ühteaegu nägin Irrsiglerit, kes polnud ju üldsegi Bordone saalis, mulle oma elust rääkimas, seega pilte Irrsigleriga, pärit möödunud nädalast, ühtaegu Regeriga, kes istus sametpingil ja loomulikult polnud mind veel märganud. Irrsigler ütles, et juba väikese lapsena olnud tema ülim soov astuda Viini politseisse, saada politseinikuks. Ta polevat kunagi mõnda muud elukutset tahtnud. Kui ta Rossaueri kasarmus – ta oli just kahekümne kolme aastaseks saanud – füüsiliselt nõrgaks tunnistati, olevat tõepoolest tema maailm kokku varisenud. Kuid selles äärmise väljapääsmatuse seisundis hankinud onu talle siis valvurikoha Kunstiajaloo Muuseumis. Ta tulnud ainult väikese kulunud kotiga Viini oma onu korterisse, too lasknud tal neli nädalat enda pool elada, siis kolinud tema, Irrsigler, allüürnikutuppa Mölkeri bastioni juures. Selles allüürnikutoas elanud ta kaksteist aastat. Esimestel aastatel polevat ta Viinist üldse midagi näinud, läinud juba varahommikul kell seitse Kunstiajaloo Muuseumi ja õhtul kell kuus koju tagasi, tema lõunasöök koosnenud kõik need aastad ikka vaid vorsti- või juustuvõileivast, mille juurde ta joonud kraanist lastud vett väikeses riietusruumis üldise garderoobi taga. Burgenlandlased on kõige vähenõudlikumad inimesed, ma ise töötasin ju nooruses koos burgenlandlastega mitmetel ehitustel ning elasin koos burgenlandlastega mitmesugustes ehitusbarakkides ja ma tean, kui vähenõudlikud burgenlandlased on, nad vajavad ainult kõige hädatarvilisemat ja hoiavad kuu lõpuni tõepoolest kaheksakümmend protsenti või enamgi oma palgast kokku. Sellal kui ma Regerit nägin ja ka tõepoolest põhjalikult silmitsesin, nagu ma polnud teda veel kunagi silmitsenud, nägin ma Irrsiglerit eelmisel nädalal koos minuga Battoni saalis seismas ning Regerit kuulamas. Ühe tema vanavanaema mees pärinevat Tiroolist, sealt see Irrsigleri nimi. Tal olnud kaks õde, noorem olevat alles kuuekümnendatel koos ühe juuksuriabilisega Mattersburgist Ameerikasse välja rännanud ja surnud seal kolmekümne viie aastaselt koduigatsuse kätte. Tal olevat kolm venda, kõik elavat praegu abitöölistena Burgenlandis. Kaks neist tulnud nagu temagi Viini, et politseiteenistusse astuda, aga neid polnud võetud. Ja muuseumitöö jaoks olevat ju tingimata nõutav teatav intelligents. Regeri käest olevat ta palju õppinud. Olevat inimesi, kelle meelest Reger on hull, sest ainult hull võivat aastakümneid läbi igal teisel päeval peale esmaspäeva Kunstiajaloo Muuseumi maaligaleriis käia. Aga tema seda ei uskuvat, härra Reger on arukas haritud inimene, nagu Irrsigler ütles. Jah, ütlesin mina Irrsiglerile, härra Reger pole mitte ainult arukas ja haritud, vaid ka kuulus mees, kes ikkagi on Leipzigis ja Viinis muusikat õppinud ja kirjutanud Times’ile muusikaretsensioone ning kirjutab neid Times’ile praegugi veel, ütlesin ma. Mitte mingi tavaline kirjutaja, ütlesin ma, mitte mingi lobamokk, vaid muusikateadlane selle sõna tõelisimas mõttes ja suure isiksuse täie tõsidusega. Regerit ei saa võrrelda kõigi nende muusikaföljetonistlike lobamokkadega, kes siin iga päev päevalehtedes oma lobamustust laiali laotavad. Reger on tõepoolest filosoof, ütlesin ma Irrsiglerile, filosoof selle mõiste täies selguses. Juba üle kolmekümne aasta kirjutab Reger Times’ile arvustusi, neid väikesi muusikafilosoofilisi artikleid, mis ühel päeval kindlasti ilmuvad raamatusse koondatuna. See Kunstiajaloo Muuseumis viibimine on kahtlemata üks eeldusi, et Reger oskab niiviisi Times’ile kirjutada, nagu ta Times’ile kirjutab, ütlesin ma Irrsiglerile, ükspuha, kas Irrsigler sai minust aru või mitte, tõenäoliselt ei mõistnud Irrsigler mind üldse, mõtlesin ma ja mõtlen täpselt samuti ka nüüd. Seda, et Reger kirjutab Times’ile muusikaarvustusi, ei tea Austrias keegi, parimal juhul teab seda paar inimest, ütlesin ma Irrsiglerile. Võiksin ka öelda, et Reger on erafilosoof, ütlesin ma Irrsiglerile, hoolimata tõsiasjast, et oli lollus seda Irrsiglerile öelda. Kunstiajaloo Muuseumis leiab Reger seda, mida ta mujal kusagilt ei leia, ütlesin ma Irrsiglerile, kõike tähtsat, kõike kasulikku oma mõtlemise ja töö jaoks. Inimesed võivad nimetada Regeri käitumist hullumeelseks, seda see ei ole, ütlesin ma Irrsiglerile, siin Viinis ja Austrias ei panda Regerit tähele, ütlesin ma Irrsiglerile, kuid Londonis ja Inglismaal ja koguni Ühendriikides teatakse, kes see Reger on, millise kapatsiteediga Regeri puhul tegu on, ütlesin ma Irrsiglerile. Ja ärge unustage seda ideaaltemperatuuri: kaheksateist kraadi Celsiuse juures, mis valitseb siin Kunstiajaloo Muuseumis aasta läbi, ütlesin ma taas Irrsiglerile. Irrsigler noogutas ainult pead. Reger on kogu muusikateaduse maailmas kõrgesti austatud isiksus, ütlesin ma Irrsiglerile eile, ainult siin, tema kodumaal ei taha keegi sellest midagi teada, vastupidi, siin, kus ta kodus on, tema kodumaal Austrias vihatakse, ei midagi vähem kui vihatakse Regerit, kes on ju kõik teised oma alal endast kaugele maha jätnud, kogu selle vastiku provintsliku käpardlikkuse, ütlesin ma Irrsiglerile. Regeri-taolist geeniust vihatakse siin, ütlesin ma Irrsiglerile, arvestamata sellega, et Irrsigler ei saanud üldse aru, mida ma sellega mõtlesin, kui ütlesin talle, et Regeritaolist geeniust siin vihatakse, ja arvestamata sellega, kas on tõesti õige rääkida Regerist kui geeniusest– teaduse geenius, jah, koguni inimgeenius, mõtlesin ma, on Reger kindlasti. Geenius ja Austria ei sobi omavahel kokku, ütlesin ma. Austrias tuleb olla keskpärasus, et saada sõna ja et sind tõsiselt võetaks, käpardlikkuse ja provintsliku valskuse mees, absoluutselt väikeriigiajuga mees. Geenius või ka üksnes erakordne vaim tapetakse siin varem või hiljem alandaval viisil, ütlesin ma Irrsiglerile. Ainult Regeri-taolised inimesed, keda võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, jäävad ellu selles alanduse ja vihkamise seisundis, rõhumise ja ignoreerimise, üldise vaimuvaenuliku labasuse seisundis, mis valitseb siin Austrias kõikjal, ainult Regeri-taolised inimesed, kellel on suurepärane iseloom ning tõepoolest terav ja äraostmatu mõistus. Ehkki härra Reger on selle muuseumi direktrissiga mitte just õnnetus läbisaamises ja ehkki ta direktrissi hästi tunneb, ütlesin ma Irrsiglerile, poleks talle iial uneski pähe tulnud paluda sellelt direktrissilt midagi, mis puudutab teda ja seda muuseumi. Just siis, kui härra Regeril oli kavas teatada direktsioonile, see tähendab, direktrissile pingikatete halvast seisukorrast saalides ning viia ta ehk niikaugele, et ta laseks uued pingikatted teha, kaeti pingid uuesti; ja igati maitsekalt, ütlesin ma Irrsiglerile. Ma ei usu, ütlesin ma Irrsiglerile, et Kunstiajaloo Muuseumi direktsioon teab seda, et härra Reger käib juba rohkem kui kolmkümmend aastat ülepäeviti siin muuseumis, et võtta istet pingil Bordone saalis – ma ei usu seda. See oleks ju mõnel Regeri kohtumisel direktrissiga kindlasti ka jutuks tulnud, aga niipalju kui mina tean, ei tea direktriss sellest midagi, kuna härra Reger pole sellest kunagi rääkinud ja kuna teie, härra Irrsigler, olete sellest alati vaikinud, sest härra Regeri sooviks on, et te vaikiksite tõsiasjast, et juba rohkem kui kolmkümmend aastat käib Reger igal teisel päeval, esmaspäev välja arvatud, Kunstiajaloo Muuseumis. Teie tugev külg on vaitolemine, ütlesin ma Irrsiglerile, mõtlesin ma Regerit silmitsedes, kes silmitses Tintoretto Valge habemega meest, mida omakorda vaatas ka Irrsigler. Reger on ebatavaline inimene ja ebatavalisi inimesi tuleb ettevaatlikult kohelda, ütlesin ma eile Irrsiglerile. On mõeldamatu, et meie, nimelt Reger ja mina, tuleksime muuseumi kohe kahel päeval jutti, ütlesin ma eile Irrsiglerile, ja ometi tulin ma siia just nimelt täna, kuna Regergi just nimelt seda soovis; mis põhjusel Reger täna siin on, seda ma ei tea, mõtlesin ma, aga saan varsti teada. Irrsigler oli ka päris imestunud mind täna nähes, sest alles eile olin ma talle ju öelnud, et on välistatud, et ma kord kohe kaks päeva jutti Kunstiajaloo Muuseumi tulen, nii nagu see seni oli Regeri jaoks välistatud olnud. Ja nüüd oleme me mõlemad, Reger ja mina, täna jällegi Kunstiajaloo Muuseumis, kus me alles eile viibisime. See oli Irrsiglerit ilmselt ärritanud, mõtlesin ma, mõtlen ma. Et on võimalik ükskord ka eksida ja seega kohe järgmisel päeval taas Kunstiajaloo Muuseumi tulla, mõtlesin ma, kuid kaalusin, et ainult Reger eksib või ainult mina eksin selles tõsiasjas, aga ometi mitte, et me mõlemad, Reger ja mina, selles tõsiasjas eksiksime. Reger ütles mulle eile selge sõnaga, tulge homme siia, ma ju kuulen veel, kuidas Reger seda ütleb. Kuid muidugi pole Irrsigler sellest midagi kuulnud ega teadnud sellest midagi, ja loomulikult pani ta imeks, et Reger ja mina täna juba taas muuseumis oleme. Kui Reger poleks mulle eile öelnud, et tulge homme siia, siis poleks ma täna Kunstiajaloo Muuseumi tulnud, võib-olla alles tuleval nädalal, sest erinevalt Regerist, kes käib tõepoolest ülepäeviti Kunstiajaloo Muuseumis ja seda juba aastakümneid, ei käi mina Kunstiajaloo Muuseumis ülepäeviti, vaid ainult siis, kui mul on tahtmist ja tuju. Ja Regerit kohata tahtes ei pea ma ju tingimata Kunstiajaloo Muuseumi minema, mul pruugib ainult üles otsida hotell Ambassador, kuhu ta läheb ju alati pärast Kunstiajaloo Muuseumist lahkumist. Ambassadoris kohtan ma Regerit tahtmise korral ju iga päev. Ambassadoris on tal oma aknanurk ja nimelt see laud niinimetatud juudilaua kõrval, mis seisab ungari laua ees, mis seisab araabia laua taga, kui vaadata Regeri laua juurest halliukse poole. Muidugi lähen ma palju parema meelega Ambassadori kui Kunstiajaloo Muuseumi, aga kui ma ei suuda ära oodata, kuni Reger Ambassadori tuleb, lähen juba kella üheteistkümne paiku Kunstiajaloo Muuseumi, et kohata teda, oma mõtteisa. Hommikupooliku veedab Reger Kunstiajaloo Muuseumis, pärastlõuna Ambassadoris, kella poole üheteistkümne paiku läheb ta Kunstiajaloo Muuseumi, kella poole kolme paiku Ambassadori. Lõunani on talle meeldiv kaheksateistkümnekraadine temperatuur Kunstiajaloo Muuseumis, pärastlõunal tunneb ta ennast paremini soojas Ambassadoris, kus on alati kakskümmend kolm kraadi. Pärastlõunal ei mõtle ma enam nii meelsasti ja nii intensiivselt, ütleb Reger, nii võin ma endale Ambassadori lubada. Kunstiajaloo Muuseum on minu vaimuloomepaik, ütleb ta, Ambassador on nii-öelda mu mõtte-ettevalmistusmasin. Kunstiajaloo Muuseumis tunnen ma end hüljatuna, Ambassadoris turvalisena, ütleb ta. See vastandlikkus – Kunstiajaloo Muuseum–Ambassador – on see, mida mu mõtlemine vajab nagu ei midagi muud, hüljatus ühelt poolt, turvalisus teiselt poolt, õhustik Kunstiajaloo Muuseumis ühelt poolt ja õhustik Ambassadoris teiselt poolt, hüljatus ühelt poolt, turvalisus teiselt poolt, mu armas Atzbacher; minu mõttesaladus tugineb sellele, ütles ta, et ma veedan ennelõuna Kunstiajaloo Muuseumis ja pärastlõuna Ambassadoris. Ja mida on vastandlikumat kui Kunstiajaloo Muuseum, niisiis Kunstiajaloo Muuseumi maaligalerii, ja Ambassador. Ma olen teinud Kunstiajaloo Muuseumi endale täpselt samaviisi vaimuharjumuseks nagu Ambassadori, ütles ta. Nende arvustuste kvaliteet, mida ma kirjutan Times’ile – ma muide teen sinna kaastööd juba kolmkümmend neli aastat –, ütles ta, tugineb tõepoolest sellele, et ma käin Kunstiajaloo Muuseumis ja Ambassadoris, Kunstiajaloo Muuseumis igal teisel ennelõunal, Ambassadoris igal pärastlõunal. Ainult see harjumus päästis mind pärast mu naise surma. Mu armas Atzbacher, ilma selle harjumuseta oleksin minagi juba surnud, ütles Reger eile. Iga inimene vajab sellist harjumust ellujäämiseks, ütles ta. Ja olgu see kas või kõige jaburam harjumus – ta vajab seda. Regeri olek paistab olevat paranenud, ta kõneviis on jälle seesama nagu enne naise surma. Ta ütleb küll, et on nüüd niinimetatud surnud punktist üle saanud, kuid ometi kannatab ta terve elu selle all, et naine ta üksinda jättis. Ikka jälle ütleb ta, et ta olnud eluaegses eksituses, nagu jätaks tema oma naise maha, nagu sureks tema naisest varem; kuna naise surm oli siiski saabunud nii äkki, oli ta veel paar päeva enne naise surma kaljukindlalt veendunud, et naine elab temast kauem; tema oli terve, mina olin haige, nõnda, selles arvamuses ja selles usus elasime ikka, ütles ta. Ükski inimene pole iial nii terve olnud kui minu naine, ta elas oma elu tervises, sellal kui minu eksistents kulges ikka haiguses, surmahaiguses, ütles ta. Naine oli terve, tema oli tulevik, mina olin alati haige, mina olin minevik, ütles ta. Talle polevat kunagi pähe tulnud, et ta peab ükskord ilma naiseta ja tõepoolest üksinda elama, see polnud minu jaoks mingi mõte, ütles ta. Ja kui naine surebki enne mind, siis järgnen talle võimalikult ruttu, olevat ta alati mõelnud. Nüüd tulevat tal ühelt poolt täpselt niisamuti saada hakkama eksitusega, et naine sureb pärast teda, nagu tõsiasjaga, et ta ennast pärast naise surma ei tapnud, niisiis ei järgnenud talle surma, nagu oli kavatsenud. Kuna ma alati teadsin, et naine on minu jaoks kõik, ei suutnud ma loomulikult mõelda edasielamisele pärast teda, mu armas Atzbacher, ütles ta. Sellest inimlikust ja tõepoolest inimvääritust nõrkusest, sellest argusest ei järgnenud ma talle, ütles ta, ei tapnud ennast pärast naise surma, vastupidi, nagu mulle nüüd paistab (ütles ta eile!), sain tugevaks, mõnikord tundub mulle viimasel ajal, nagu oleksin ma nüüd tugevam kui iial varem. Ma ripun nüüd veelgi enam elu küljes kui enne, uskuge või mitte, ma olen tõesti suurima taltsutamatusega elu külge klammerdunud, ütles ta eile. Ma ei taha seda tunnistada, aga ma elan veelgi intensiivsemalt kui enne naise surma. Tõsi küll, mul võttis rohkem kui aasta, et seda mõtet üldse mõtelda, aga nüüd mõtlen ma seda mõtet täiesti häbenematult, ütles ta. Mis mind nii erakordselt rõhub, on ju see fakt, et nõnda vastuvõtlik inimene, nagu minu naine oli, sureb kõigi nende tohutute teadmistega, mida mina olin talle andnud, nii et võtab need tohutud teadmised surma kaasa, see on see kohutav, veelgi kohutavam kui tõsiasi, et naine surnud on, ütles ta. Me pistame ja topime endast kõik sellisesse inimesse sisse ja ta jätab meid, sureb ära, alatiseks, ütles ta. Ja lisaks tuleb veel see ootamatus, tõsiasi, et me ei näinud selle inimese surma ette, mitte hetkekski ei näinud ma oma naise surma ette, ma vaatasin teda, nagu oleks tal igavene elu, ei mõelnud kunagi tema surmale, ütles ta, nii nagu elaks ta tõepoolest minu teadmistega otsatusse sisse kui otsatus, ütles ta. Tõepoolest ülepeakaela surm, ütles ta. Me võtame sellist inimest igaviku pähe, see on eksitus. Oleksin ma teadnud, et ta mul ära sureb, siis oleksin talitanud täiesti teisiti, nii aga ei teadnud ma, et ta sureb ja veel enne mind ning talitasin täiesti mõttetult, just nagu eksisteeriks ta otsatult otsatusse sisse, sellal kui tema polnud üldse tehtud otsatuse jaoks, vaid lõplikkuse tarbeks, nagu me kõik. Ainult siis, kui me armastame mõnda inimest nii talitsematu armastusega, nagu mina oma naist armastasin, usume tõesti, et ta elab igavesti ja otsatusse sisse. Veel kunagi polnud Regeril Bordone saalis pingil istudes kaabu peas olnud, ja täpselt nii, nagu mind tegi ärevaks tõsiasi, et ta oli mu täna muuseumi kutsunud, kuna see tõsiasi on tõesti kõige ebatavalisem, mida ma mõtelda võin, nagu ma mõtlesin, oli see tõsiasi, et ta Bordone saalis pingil istudes oma kaabu pähe jättis, kõige ebatavalisem, kui välja arvata terve rida muid selles seoses esinevaid ebatavalisi tõsiasju. Irrsigler oli astunud Bordone saali ja Regeri juurde läinult oli talle midagi kõrva sosistanud, et kohe seejärel Bordone saalist lahkuda. Kuid vähemalt väljastpoolt nähtuna polnud Irrsigleri teade Regerile mingit mõju avaldanud, pärast Irrsigleri teadet oli Reger täpselt niisamuti pingile istuma jäänud, nagu enne Irrsigleri teadet. Aga mulle andis ometi mõtlemist, mida Irrsigler võis Regerile öelnud olla. Kuid ma loobusin kohe sellest mõttest, et mida Irrsigler võis Regerile öelnud olla, ning jälgisin Regerit, ühteaegu kuuldes teda mulle ütlevat: inimesed külastavad Kunstiajaloo Muuseumi, sest nii on kombeks, ei mingil muul põhjusel, isegi Hispaaniast ja Portugalist sõidavad nad Viini ja külastavad Kunstiajaloo Muuseumi, et võiksid kodus Hispaanias ja Portugalis öelda, et käisid Viini Kunstiajaloo Muuseumis, mis on ju naeruväärne, sest Kunstiajaloo Muuseum pole Prado ja samuti mitte muuseum Lissabonis, nendest jääb Kunstiajaloo Muuseum kaugele maha. Kunstiajaloo Muuseumil pole ju isegi mõnda Goyat ega ole seal koguni ühtki El Grecot. Ma nägin Regerit ja silmitsesin teda ja samaaegselt kuulsin, mida ta oli mulle päev varem öelnud. Kunstiajaloo Muuseumil pole isegi mõnda Goyat, koguni El Grecot mitte. Muidugi ei pea muuseumil El Grecot olema, sest El Greco pole tõeliselt suur, pole kõige esimene maalikunstnik, ütles Reger, aga see, et pole ühtki Goyat, on sellise muuseumi nagu Kunstiajaloo Muuseum jaoks lausa tappev. Ei ühtki Goyat, ütles ta, see on Habsburgide moodi, kellel, nagu te teate, polnud ju arusaamist kunstist, muusika jaoks oli kõrva küll, aga kujutavast kunstist arusaamist mitte. Beethovenit nad kuulsid, kuid Goyat ei näinud. Goyat nad ei tahtnud. Beethovenile jätsid nad narrivabaduse, sest muusika oli neile ohutu, aga Goya ei tohtinud Austriasse pääseda. Nojah, Habsburgidel on täpselt see kahtlane katoliiklik maitse, mis valitseb selles muuseumis. Kunstiajaloo Muuseum on täpselt see kahtlane katoliiklik kunstimaitse, see kaunishingeline ja vastik. Mida kõike me räägime inimestega, kes ei lähe meile vähimatki korda, ütles ta, sest meil on kuulajaid vaja. Me vajame kuulajaid ja hääletoru, ütles ta. Eluaeg tunneme soovi ideaalse hääletoru järele ega leia seda, sest ideaalset hääletoru pole olemas. Meil on üks Irrsigler, ütles ta, ja ometi oleme kogu aeg otsimas üht Irrsiglerit, seda ideaalset Irrsiglerit. Me teeme täiesti lihtsast inimesest oma hääletoru ja kui oleme selle täiesti lihtsa inimese oma hääletoruks teinud, otsime teist hääletoru, mõnda teist selleks meie hääletoruks sobivat inimest, ütles ta. Pärast oma naise surma on mul vähemalt see Irrsigler, ütles ta. Enne minuni jõudmist oli Irrsigler ju ainult üks Burgenlandi lollpea, nii nagu kõik need burgenlandlased, ütles Reger. Meil on vaja lollpead hääletoruks. Burgenlandi lollpea on täielikult sobiv hääletoru, ütles Reger. Saage minust õigesti aru, ma hindan Irrsiglerit, ma ju vajan teda nüüd nagu leivapalukest, ma olen teda aastakümneid vajanud, kuid üksnes selline lollpea nagu Irrsigler on hääletoruna pruugitav, ütles Reger eile. Muidugi, me kasutame sellise lollpea kui inimese ära, ütles ta, aga teiselt poolt teeme just seeläbi, et me teda ära kasutame, sellisest lollpeast inimese, tehes temast oma hääletoru ja surudes temasse sisse oma mõtted, tunnistan, et alguses üsna hoolimatult; me teeme ühest Burgenlandi lollpeast, nagu Irrsigler seda oli, Burgenlandi inimese. Enne minuga kokku sattumist polnud ju Irrsigleril aimugi näiteks muusikast, ei mingist kunstist, tegelikult mitte millestki, isegi oma lollusest mitte. Nüüd on Irrsigler jõudnud kaugemale kui kõik need kunstiajaloolised lobamokad, kes tulevad päev päeva järel siia ja pasundavad inimestel kõrvad täis oma kunstiajaloolist nõdrameelsust. Irrsigler on jõudnud kaugemale kui need kunstiajaloolised pläralõuad, kes oma lobaga hävitavad iga päev terveks eluks tosinaid kooliklasse, keda nad enda ees ajavad. Kunstiajaloolased on need tegelikud kunstihävitajad, ütles Reger. Kunstiajaloolased lobisevad nii kaua kunstist, kuni on ta surnuks lobisenud. Kunstiajaloolased lobisevad kunsti surnuks. Jumal küll, mõtlen ma sageli siin pingil istudes, kui kunstiajaloolased oma abituid karjasid minust mööda kihutavad – kui kahju kõigist neist inimestest, kellest just needsamad kunstiajaloolased kunsti välja ajavad, lõplikult välja ajavad, ütles Reger. Kunstiajaloolaste töö on kõige hullem töö, mis olemas, ja lobisev kunstiajaloolane – ning kunstiajaloolased ongi ju ainult lobisejad – tuleb piitsaga välja ajada, kunstimaailmast välja kihutada, ütles Reger, välja kihutada kunstimaailmast tuleb kõik need kunstiajaloolased, sest kunstiajaloolased on need tegelikud kunstihävitajad ja me ei peaks laskma kunstiajaloolastel kui kunstihävitajatel kunsti ära hävitada. Mõnda kunstiajaloolast kuulates läheb meil süda pahaks, ütles ta, kunstiajaloolast kuulates näeme, kuidas hävitatakse kunst, millest ta lobiseb, kunstiajaloolase loba käes tõmbub kunst krimpsu ja hävineb. Tuhanded, kümned tuhanded kunstiajaloolased lobisevad kunsti surnuks ja hävitavad ta, ütles Reger. Kunstiajaloolased on need tegelikud kunstitapjad, mõnda kunstiajaloolast kuulates võtame osa kunsti hävitamisest. Seal, kus üles astub kunstiajaloolane, hävitatakse kunsti – see on tõde. Nii olen ma oma elus vaevalt vihanud midagi sügavama vihaga kui kunstiajaloolasi, ütles Reger. Kuulata Irrsiglerit seletamas mingit pilti mõnele, kel pole asjast aimugi, on puhas rõõm, ütles Reger, sest mõne kunstiteose seletamise seisundis pole ta kunagi lobiseja, pole lobamokk, vaid üksnes tagasihoidlik valgustaja ja reporter, kes jätab vaatajale kunstiteose avatuks ega sulge seda oma lobaga. Temale, Irrsiglerile õpetasin ma aastakümnete jooksul, kuidas seletada kunstiteoseid kui vaatlust. Aga loomulikult pärineb kõik, mida Irrsigler ütleb, minult, ütles Reger siis, loomupäraselt pole tal midagi oma, kuid see minu peast pärit parim, ehkki külge õpitud, käib puhuti ometi asja eest. Niinimetatud kujutav kunst on minutaolisele muusikateadlasele ülimalt kasulik, ütles Reger, mida rohkem ma keskendusin muusikateadusele, ja tõesti, mida rohkem ma end muusikateadusse kinni kiilusin, seda põhjalikumalt tegelesin ma niinimetatud kujutava kunstiga; ümberpöördult mõtlen ma, et näiteks maalikunstnikule on suurimaks kasuks pühenduda muusikale, nii et tema, kes on kavaks võtnud eluaeg maalida, tegeleb eluaeg ka muusikauuringutega. Kujutav kunst täiendab kõige imelisemal viisil muusikakunsti ja üks on alati hea teise jaoks, ütles ta. Ma ei suudaks üldse ette kujutada oma muusikateaduslikke uuringuid ilma suhtluseta niinimetatud kujutava kunstiga, iseäranis maalikunstiga, ütles ta. Ma teen oma muusikatööd sellepärast nii hästi, et tegelen samaaegselt ja mitte vähem entusiastlikult ning intensiivselt maalikunstiga üldse. Mitte ilmaasjata ei käi ma juba rohkem kui kolmkümmend aastat Kunstiajaloo Muuseumis. Teised lähevad ennelõunal kõrtsi ning joovad kolm või neli klaasi õlut, mina võtan istet siin ja vaatlen Tintorettot. Vahest on see hullus, nagu te ilmselt mõtlete, kuid ma ei suuda teisiti. Mõnele on armsaimaks aastakümnetepikkuseks harjumuseks juua ennelõunati kõrtsis kolm või neli klaasi õlut, mina tulen Kunstiajaloo Muuseumi. Mõni käib kella üheteistkümne paiku hommikupoolikul vannis, et päeva ponnistustest üle saada, mina lähen Kunstiajaloo Muuseumi. Kui meil on siis veel ka üks Irrsigler, oleme õnnega koos, ütles Reger. Tegelikult pole ma lapsepõlvest peale vihanud midagi nii väga kui muuseume, ütles ta, loomult olen ma muuseumivihkaja, kuid tõenäoliselt just sel põhjusel astun ma juba üle kolmekümne aasta siia sisse, luban endale seda kahtlemata vaimust tingitud absurdi. Nagu teate, ei käi ma Bordone saalis Bordone pärast, isegi mitte Tintoretto pärast, ehkki pean Valge habemega meest siiski üheks kõige suurepärasemaks maaliks, mis iial maalitud, ma käin Bordone saalis selle pingi pärast ja ideaalse valgusmõju pärast mu vaimuseisule, tõepoolest selle ideaalse temperatuuri pärast just Bordone saalis – ja Irrsigleri pärast, kes ainult Bordone saalis on ideaalne Irrsigler. Ja ausalt öeldes ei peaks ma iialgi vastu näiteks Velázqueze läheduses. Rääkimata hoopiski Rigaud’st ja Largillier’st, keda ma väldin kui katku. Siin Bordone saalis on mul parim mediteerimisvõimalus, ja kui mul peaks ükskord tahtmist olema siin pingil midagi lugeda, näiteks oma armastatud Montaigne’i ja oma vahest veelgi rohkem armastatud Pascali või oma veel palju rohkem armastatud Voltaire’i – nagu näete, on minu armastatud kirjanikud kõik prantslased, ei ainsatki sakslast –, siis siin võin ma seda teha kõige meeldivamal ja kasulikumal viisil. Bordone saal on mulle nii mõtlemis- kui lugemistuba. Ja kui ma tahan kord sõõmu vett juua, siis toob Irrsigler mulle klaasi, mul pole vaja isegi püsti tõusta. Mõnikord inimesed imestavad nähes, kuidas ma siin pingil istudes oma Voltaire’i loen ja sinna juurde klaasist selget vett joon, nad imestavad, raputavad pead ja lähevad edasi, ja tundub, nagu peaksid nad mind hulluks, kel on eriline riiklikult lubatud narrivabadus. Kodus ei loe ma juba aastaid enam ühtki raamatut, siin Bordone saalis olen ma juba sadu raamatuid läbi lugenud, kuid see ei tähenda, nagu oleksin ma kõik need raamatud siin Bordone saalis lõpuni lugenud, ma pole kunagi oma elus ühtki raamatut lõpuni lugenud, suuresti kuulub minu lugemisviis andekale lehitsejale, seega mehele, kes parema meelega sirvib kui loeb, kes niisiis keerab tosinaid, teatud asjaoludel sadu lehekülgi, enne kui neist ainsatki loeb; aga kui see mees mõne lehekülje loeb, siis loeb ta seda nii põhjalikult nagu ei keegi teine ja suurima lugemiskirega, mis mõeldav. Peate teadma, et ma olen rohkem lehitseja kui lugeja, ja lehitsemine meeldib mulle täpselt niisama palju kui lugemine, ma olen oma elus miljoneid kordi rohkem lehti keeranud kui lugenud, aga lehekeeramine pakkus mulle ikka vähemalt niisama palju rõõmu ja tõelist vaimulõbu nagu lugemine. On siiski parem lugeda ühtekokku kolm lehekülge mõnest neljasajaleheküljelisest raamatust tuhat korda põhjalikumalt kui tavaline lugeja, kes loeb kõike, aga mitte ainsatki lehekülge põhjalikult, ütles ta. On parem lugeda mõnest raamatust ülima intensiivsusega kaksteist rida ning läbistada need seega täielikult, nagu võib öelda, kui lugeda terve raamat normaalse lugejana, kes lõpuks tunneb oma loetud raamatut täpselt niisama vähe nagu lennureisija maastikku, millest ta üle lendab. Ta ei adu ju koguni piirjooni. Nii loevad tänapäeval kõik inimesed kõike lennult, nad loevad kõike ega tunne midagi. Mina astun raamatusse sisse ja asun sinna elama koos naha ja karvadega, nagu võite kujutleda, jään paigale mõne filosoofilise töö ühele või kahele leheküljele, nagu oleksin ma astumas maastikule, loodusse, riiki, mõnda maailma üksikasja, kui soovite, et üleni ja mitte ainult poole jõu ning südamega sellesse üksikasja sisse tungida, seda uurida, et siis, kui see on kõige minu käsutuses oleva põhjalikkusega läbi uuritud, teha järeldusi terviku osas. Kes loeb kõike, pole millestki aru saanud, ütles ta. Pole tarvis lugeda kogu Goethet, kogu Kanti, pole ka tarvis lugeda kogu Schopenhauerit; paar lehekülge Wertherit, paar lehekülge Valiksugulusi, ja lõpuks teame mõlemast raamatust rohkem kui neid algusest lõpuni lugenud olles, mis jätab meid igal juhul ilma puhtaimast lõbust. Kuid selle drastilise enesepiiramise juurde kuulub nii palju julgust ja nii palju vaimujõudu, et seda leidub ainult väga harva ja et me ise seda vaid harva ilmutame; lugev inimene nagu lihasööjagi on kõige vastikumal viisil ablas ning lihasööja kombel rikub ta endal kõhu ja tervise üldse, rikub pea ja kogu vaimse eksistentsi. Isegi mõnest filosoofilisest traktaadist saame paremini aru, kui me ei söö seda ühe hooga tervenisti ära, vaid nopime välja ainult ühe detaili, mille kaudu jõuame siis tervikuni, kui meil veab. Suurimat lõbu pakuvad meile ju fragmendid, nagu me tunneme ju elustki suurimat lõbu siis, kui silmitseme seda fragmendina, ja kui õudne on meile tervik ja tegelikult see valmissaanud täiuslikkus. Alles siis, kui meil on õnne teha tervik, midagi valmit, koguni täiuslikku fragmendiks, ja kui me hakkame seda lugema, tunneme sellest suurt, teatud asjaoludel suurimat lõbu. Tervikuna ei saa meie ajastut juba pikka aega enam välja kannatada, ütles ta, ainult seal, kus me näeme fragmenti, on ta meile talutav. Tervik ja täiuslik on meile talumatu, ütles ta. Nii on mulle tegelikult ka kõik need pildid siin Kunstiajaloo Muuseumis talumatud, ja kui aus olla, on nad kohutavad. Nende väljakannatamiseks püüan ma iga üksiku juures leida üles niinimetatud põhilise vea, see menetlusviis on seni alati sihile viinud, nimelt et teha igast niinimetatud täiuslikust kunstiteosest fragment, ütles ta. Täiuslik ei ähvarda meid mitte ainult lakkamatult hävinguga, vaid hävitabki meid, kõik see, mis siin märksõna meistriteos all seintel ripub, ütles ta. Ma lähtun sellest, et täiuslikku, tervikut pole üldse olemas, ja iga kord, kui ma olen sellisest siin seinal rippuvast niinimetatud täiuslikust kunstiteosest fragmendi teinud, olles nii kaua otsinud kunstiteoses seda põhilist viga, seda otsustavat punkti kunstniku äpardumises, kuni olen selle leidnud, jõuan ma sammu võrra edasi. Kõigis neis piltides, niinimetatud meistriteostes, leidsin ja avasin ma põhilise vea, nende äpardunud looja. Üle kolmekümne aasta lahenes see – nagu võite arvata – nurjatu tehe mul jäägitult. Ükski neist maailmakuulsatest meistriteostest, ükspuha kelle tehtud, pole tõesti tervik ja täiuslik. See rahustab mind, ütles ta. Tegelikult teeb see mind õnnelikuks. Alles siis, kui oleme ikka ja jälle jõudnud sinnamaale, et tervikut ja täiuslikku pole olemas, on meil võimalus edasi elada. Me ei kannata tervikut ja täiuslikku välja. Me peame sõitma Rooma ja tegema kindlaks, et Peetruse kirik on maitsetu soperdis, Bernini altar arhitektooniline nürimeelsus, ütles ta. Me peame nägema paavsti palgest palgesse ja selle väljakannatamiseks isiklikult kindlaks tegema, et lõppkokkuvõttes on ta täpselt samasugune abitult groteskne inimene nagu kõik teisedki. Me peame kuulama Bachi ja kuulma tema äpardumist, kuulama Beethovenit ja kuulma tema äpardumist, isegi kuulama Mozart ja kuulma, kuidas temal äpardub. Ja nõnda peame talitama ka niinimetatud suurte filosoofidega, olgu nad kas või meie lemmikvaimukunstnikud, ütles ta. Me ei armasta ju Pascali sellepärast, et ta on nii täiuslik, vaid kuna ta tegelikult on nii abitu, nagu me armastame ka Montaigne’i tema eluaeg otsiva ja mitte leidva abituse pärast, Voltaire’i tema abituse pärast. Filosoofiat ja kogu vaimuteadust ühtekokku armastame ju ainult seetõttu, et see on absoluutselt abitu. Tõeliselt armastame ainult neid raamatuid, mis pole tervikud, vaid on kaootilised ja abitud. Nii on see kõigi ja kõigega, ütles Reger, ka mõnda inimesse oleme ju ainult sellepärast eriti kiindunud, et ta on abitu ja ei mingi tervik, et ta on kaootiline ja ebatäiuslik. Jah, ütlen ma, El Greco, kena on, aga see hea mees ei osanud kätt maalida! Ja ma ütlen: Veronese, hüva, kuid see hea mees ei osanud loomulikku nägu maalida. Ja mida ma teile täna fuuga kohta ütlesin, ütles ta eile, siis ükski kõigist heliloojatest, olgu need või suurimad, pole komponeerinud täiuslikku fuugat, isegi Bach mitte, kes oli ju ometi rahu ise ja puhas kompositsiooniline selgus. Pole ühtki täiuslikku pilti ja pole täiuslikku raamatut ega täiuslikku muusikapala, ütles Reger, see on tõde, mis võimaldab edasi eksisteerida sellisel peal nagu minu oma, mis pole ju eluaeg midagi muud kui meelt heitev pea. Peal tuleb olla otsiv pea, vigu, inimkonnavigu otsiv pea, nurjumisi otsiv pea. Inimpea on ainult siis tõesti inimpea, kui ta otsib inimkonnavigasid. Inimpea ei ole inimpea, kui ta ei hakka inimkonnavigasid otsima, ütles Reger. Hea pea on inimkonnavigasid otsiv pea ja erakordne pea on selline, mis neid inimkonnavigasid leiab, ja geniaalne pea selline, mis pärast sääraste vigade leidmist neile osutab ja kõigi tema käsutuses olevate vahenditega neid vigu näitab. Ka selles mõttes, ütles Reger, osutub tõeks see iseendast ju alati mõttelagedalt välja öeldud lause: kes otsib, see leiab. Kes siin selles muuseumis nende sadade niinimetatud meistriteoste hulgas vigu otsib, see neid ka leiab, ütles Reger. Ükski teos selles muuseumis pole veatu, ütlen mina. Te võite selle peale muiata, ütles ta, see võib teid kohutada, aga mind ennast teeb see õnnelikuks. Ja on ju ka oma põhjus sellel, miks ma üle kolmekümne aasta käin Kunstiajaloo Muuseumis ja mitte Loodusloo Muuseumis siinsamas vastas. Ta istus ikka veel pingil, must kaabu peas, tõepoolest liikumatult, ja oli selge, et nüüd juba pikimat aega ei vaadelnud ta Valge habemega meest, vaid midagi hoopis muud Valge habemega mehe taga, mitte Tintorettot, vaid midagi muuseumist kaugele väljapoole jäävat, sellal kui mina ise silmitsesin küll Regerit ja Valge habemega meest ja nägin nende taga ometi Regerit, kes eile oli mulle fuugasid seletanud. Ma olin kuulnud teda juba nii sageli fuugasid seletamas, et eile polnud mul tahtmist teda tähelepanelikult kuulata, ma küll kuulasin, mida ta ütles, ja see oli ülihuvitav, mida tal oli näiteks öelda Schumanni fuugakatsete kohta, kuid oma mõtetega olin ma ometi olnud kusagil hoopis mujal. Ma nägin Regerit pingil istumas ja Valge habemega meest tema taga ja nägin Regerit, kes püüdis mulle taas kord, palju suurema armastusega asja vastu kui seni, fuugakunsti selgitada, ja ma kuulsin, mida Reger ütles, ja nägin ometi oma lapsepõlve ja kuulsin lapsepõlve hääli, oma õdede-vendade hääli, ema häält, oma vanavanemate hääli maal. Lapsena olin ma maal üsna õnnelik olnud, kuid õnnelikum olin ma siiski ikka ja jälle linnas, nagu ma ka hiljem ja nüüd olen palju õnnelikum linnas kui maal. Nagu ma olen ju alati olnud palju õnnelikum kunstis kui looduses, loodus on minus eluaeg kõhedust äratanud, kunstis olen end alati turvaliselt tundnud. Juba lapsepõlves, mida ma tohtisin eeskätt mööda saata emapoolsete vanavanemate hoole all, ja kus ma kokkuvõttes olin ju tõepoolest õnnelik, sest olin ma seal ju alati kindlas kohas ja heades kätes niinimetatud kunstimaailma näol, mitte looduses, mida ma küll alati uudistasin, kuid mida niisama alati kartsin, ja see pole tänini muutunud, mitte ainsatki hetke ei tunne ma end looduses kodus olevat, vaid ikka kunstimaailmas, kõige turvalisemalt muusikamaailmas. Nii kaugele kui ma suudan tagasi mõtelda, pole ma maailmas armastanud midagi rohkem kui muusikat, mõtlesin ma läbi Regeri, muuseumist välja ja oma lapsepõlve sisse vaadates. Neid läbivaateid ammugi möödunud lapsepõlve armastan ma alati ning andun neile läbinisti ja kasutan neid ära, kuidas vaid suudan, ärgu see lapsepõlve ulatuv pilk iial lakaku, mõtlen ma ikka. Mis lapsepõlv võis küll Regeril olla, mõtlesin ma, ma ei tea sellest palju, lapsepõlve osas pole Reger jutukas. Ja Irrsigler? Ta ei räägi sellest meelsasti ega vaata ka heameelega sellele tagasi. Lõuna paiku tuleb muuseumi ikka rohkem gruppe, viimasel ajal erakordselt palju Ida-Euroopa maadest, mitu päeva järjest nägin ma gruppe Gruusiast, keda venekeelsed giidid galeriist läbi kihutasid, kihutasid on õige sõna, sest need rühmad ei lähe, vaid jooksevad muuseumist läbi, takka aetuna, tegelikult ilma vähimagi huvita, täielikult väsinud kõigist neist muljetest, mida on pidanud oma Viini reisil juba kogema. Eelmisel nädalal vaatasin ühte meest Thbilisist, kuidas ta eraldus ühest Kaukaasia grupist ja tahtis oma muuseumiteed üksinda käia; nagu selgus, oli ta maalikunstnik, kes küsis mult teed Gainsborough’ juurde; vastutulelikult võisin ma talle öelda, kust ta Gainsborough’ leiab. Lõpuks oli tema grupp juba muuseumist lahkunud, kui ta tuli minu juurde, et küsida hotelli Wandl kohta, kuhu ta grupp oli paigutatud. Pool tundi veetnud ta Suffolki maastiku ees, hetkekski oma grupile mõtlemata, ta olevat esimest korda Kesk-Euroopas ja näinud esimest korda Gainsborough’d originaalis. See Gainsborough olevat tema reisi kõrgpunkt, ütles ta tähelepanuväärselt heas saksa keeles, enne kui ümber pöördus ja muuseumist väljus. Ma olin tahtnud talle olla abiks hotelli Wandl leidmisel, kuid tema oli ära ütelnud. Noor, vahest kolmekümneaastane maalikunstnik reisib Thbilisist grupiga Viini ja vaatab Suffolki maastikku ja ütleb, et Gainsborough’ Suffolki maastiku vaatlemine olevat tema reisi kõrgpunkt. See tõsiasi muutis mind terveks järgnenud pärastlõunaks kuni õhtuni välja mõtlikuks. Kuidas maalib see mees Thbilisis, olin endalt kõik see aeg küsinud ja sellest mõttest lõpuks tema mõttetuse pärast loobunud. Viimasel ajal käib Kunstiajaloo Muuseumis rohkem itaallasi kui prantslasi, rohkem inglasi kui ameeriklasi. Itaallased oma kaasasündinud kunstimeelega esinevad ikka nii, nagu oleksid nad sünnist peale asjasse pühendatud. Prantslased käivad muuseumist pigem igavledes läbi, inglased teevad näo, nagu teaksid ja tunneksid nad kõike. Venelased on imetlust täis. Poolakad uurivad kõike kõrgilt. Sakslased vaatavad Kunstiajaloo Muuseumis saalidest läbi käies kogu aeg kataloogi ja vaevalt näevadki seintel rippuvaid originaale, nad järgnevad kataloogile ja muuseumi läbides poevad aina sügavamale kataloogidesse, nii kaua, kuni on jõudnud kataloogi viimasele leheküljele ja seega muuseumist välja. Austerlasi, iseäranis viinlasi käib Kunstiajaloo Muuseumis vähe, kui jätta kõrvale need tuhanded kooliklassid, kes teevad iga aasta oma kohustusliku külastuse Kunstiajaloo Muuseumi. Kooliklasse juhivad muuseumist läbi nende mees- või naisõpetajad, mis avaldab õpilastele laastavat mõju, sest oma koolmeisterliku vaimse piiratusega lämmatavad õpetajad neil Kunstiajaloo Muuseumi külastustel õpilastes igasuguse tundlikkuse maalikunsti ja selle loojate suhtes. Nürimeelsed, nagu nad üldiselt on, tapavad nad nende hoolde usaldatud õpilastes väga ruttu iga tunde mitte ainult maalikunsti vastu, ja nende niinimetatud süütute ohvrite muuseumikülastus õpetajate juhtimisel jääb iga üksiku õpilase jaoks enamasti viimaseks muuseumis käiguks tänu õpetajate nürimeelsusele ja seetõttu nürimeelsele lobale. Kord oma õpetajatega Kunstiajaloo Muuseumis käinud – ja need õpilased ei astu enam eluaeg sinna sisse. Kõigi nende noorte inimeste esimene külastus on ühtlasi viimne. Neil külastustel hävitavad õpetajad nende hoolte usaldatud õpilaste kunstihuvi alatiseks, see on fakt. Õpetajad rikuvad õpilased ära, see on tõde, see on sajanditevanune tõsiasi, ja eriti austria õpetajad rikuvad kohe algusest peale oma õpilaste kunstimaitse; kõik noored inimesed on ju algul avatud iga asja, seega ka kunsti suhtes, aga õpetajad ajavad neist kunsti põhjalikult välja; austria õpetajate valdavalt nürimeelsed pead astuvad ka praegu ikka hoolimatult vastu oma õpilaste igatsusele kunsti ja üldse kõige kunstilise järele, mis alguses kõige loomulikumal viisil kõiki noori inimesi köidab ja vaimustusse viib. Õpetajad on aga läbi ja lõhki väikekodanlased ning tõrjuvad vaistlikult oma õpilaste kunstikiindumust ja kunstivaimustust, surudes kunsti ja üldse kõik kunstilise alla omaenda masendava nüri diletantismi tasandile ning muutes koolides kunsti ja kõik kunstilise üldse oma jäledaks flöödimänguks ja niisama jäledaks ning käpardlikuks koorilauluks, mis ilmselgelt tõukab õpilasi eemale. Nii sulevad õpetajad juba algusest peale oma õpilastele ligipääsu kunstile. Õpetajad ei tea, mis kunst on, nii ei saa nad ka oma õpilastele öelda ega õpetada, mis kunst on, ja nad ei juhi õpilasi mitte kunsti poole, vaid tõrjuvad neid kunstist eemale oma vastikusse, sentimentaalsesse laulu- ja instrumentaal-kunstkäsitöösse, mis ilmselgelt peletab nende õpilasi tagasi. Pole labasemat kunstimaitset kui õpetajatel. Juba algkoolis rikuvad õpetajad õpilaste kunstimaitse, algusest peale ajavad nad oma õpilastest kunsti välja, selle asemel, et neile kunsti ja iseäranis muusikat selgitada ja elurõõmuks teha. Kuid mitte ainult selles osas, mis kunsti puutub, pole õpetajad takistajad ja hävitajad, kokkuvõttes on ju õpetajad alati olnud eluja eksistentsitakistajad; selle asemel, et noortele inimestele elu õpetada, neile elu dešifreerida, teha neile elu nende enda loomuse tõeliseks ammendamatuks rikkuseks, tapavad nad selle neis, teevad kõik, et seda neis tappa. Enamik meie õpetajaid on armetud tegelased, kelle eluülesanne paistab seisnevat selles, kuidas noortel inimestel elu barrikadeerida ning teha sellest lõpuks kohutav masendus. Õpetajaametisse kipuvad ju ka üksnes sentimentaalsed ja perverssed pisiajud alumisest keskklassist. Õpetajad on riigi käepikendused ning kus selle näol nagu tänapäeva Austria riigi puhul on tegu vaimselt ja moraalselt täiel määral sandistunud riigiga, mis ei õpeta muud peale toorestumise ja mandumise ning ühiskondlikult ohtliku kaose, on loomulikult ka õpetajad vaimselt ja moraalselt sandistunud ja toored ja mandunud ja kaootilised. Sellel katoliiklikul riigil pole kunstimeelt ja järelikult pole või ei pea olema kunstimeelt ka selle riigi õpetajatel – see on see, mis masendab. Need õpetajad õpetavad seda, mis on see katoliiklik riik ja mida see neil õpetada käsib: kitsalaubalisust ja brutaalsust, labasust ja alatust, nurjatust ja kaost. Neilt õpetajatelt pole õpilastel oodata midagi muud peale katoliikliku riigi ja katoliikliku riigivõimu valelikkuse, mõtlesin ma Regerit silmitsedes ja samaaegselt läbi Tintoretto Valge habemega mehe taas oma lapsepõlve tagasi vaadates. Mul endalgi olid ju need kohutavad süümevabad õpetajad, algul maakoolis, siis linnakoolis, ja ikka vaheldumisi linna- ja maaõpetajad, ning kõik need õpetajad ruineerisid mind kuni kaugele keskikka välja, aastakümneteks ette ruineerisid mind minu õpetajad, mõtlen ma. Nad ei andnud ka mulle ja minu põlvkonnale muud peale riigi ja selle riigi poolt rikutud ning hävitatud maailma jubeduste. Nad ei andnud ka mulle muud peale riigi ja selle riigi poolt märgistatud maailma vastikuste. Nad ei andnud ka mulle nagu tänapäeva noortele inimestele midagi muud peale oma arulageduse, oma suutmatuse, oma nürimeelsuse, oma vaimuvaesuse. Mullegi ei andnud mu õpetajad muud peale oma võimetuse, mõtlen ma. Nad ei õpetanud ka mulle muud peale kaose. Aastakümneteks ette hävitasid nad minuski suurima hoolimatusega kõik, mis algselt oli minus olemas sel eesmärgil, et arendada mind koos kõigi mu mõistuse võimalustega tõepoolest minu maailma meeleheaks. Mul endal olid need jubedad kitsalaubalised allakäinud õpetajad, kellel on läbinisti madal arusaamine inimesest ja inimkonnast, kõige madalam riigi poolt ette kirjutatud arusaam, nimelt see, et riigi eesmärgil tuleb uutes noortes inimestes nende loomust igal juhul ikka alla suruda ja see lõpuks tappa. Minulgi olid need perversse flöödimängu ja perversse kitarriplõnksutamisega õpetajad, kes sundisid mind nõmedat kuueteistkümnesalmilist Schilleri luuletust pähe õppima, mida ma olen alati tajunud ühena kõige kohutavamatest karistustest. Minulgi olid need õpetajad nende salajase inimpõlguse kui meetodiga oma võimetute õpilaste suhtes, need sentimentaal-pateetilised riigi käepikendused, nimetissõrm püsti. Ka minul olid need nõrgamõistuslikud riigivahendajad, kes lõid mul iga nädal mitu korda sarapuukepiga sõrmed paiste või tirisid mind kõrvupidi üles, nii et ma ei pääsenud enam salajastest nutukrampidest. Praegu ei kisu õpetajad enam kõrvust ega tao enam ka sarapuukepiga näppude pihta, kuid nende nõmedus on samaks jäänud, ma ei näe midagi muud, nähes õpetajaid oma õpilastega siin muuseumis niinimetatud vanadest meistritest möödumas, need on needsamad, mõtlen ma, kes olid minulgi, needsamad, kes lõhkusid ja hävitasid mu elu. Nii peab olema, nii on, ütlevad õpetajad ega salli vähematki vasturääkimist, kuna see katoliiklik riik ei salli vähematki vasturääkimist, ning nad ei jäta oma õpilastele midagi alles ja kindlasti mitte vähematki oma. Neisse õpilastesse topitakse sisse ainult riigiprügi, just samamoodi kui maisiteri hanedesse, ja riigiprügi topitakse peadesse nii kaua, kuni need pead on lämbunud. Riik mõtleb, et lapsed on riigi lapsed, ning talitab sedamööda ja avaldab juba sajandeid oma laastavat mõju. Tegelikult sünnitab riik lapsi, sünnivad ainult riigilapsed, see on tõde. Pole ühtki vaba last, on ainult riigilaps, kellega riik võib teha, mida tahab, riik toob lapsi ilmale, emasid pannakse ainult uskuma, nagu tooksid nemad lapsi ilmale, lapsed tulevad riigi kõhust, see on tõde. Sajad tuhanded tulevad iga aasta riigi lastena riigi kõhust, see on tõde. Riigilapsed tulevad ilmale riigikõhust ja lähevad riigikooli, kus nad saavad õpetust riigiõpetajatelt. Riik sünnitab oma lapsi riiki, see on tõde, riik sünnitab oma riigilapsi riiki ega lase neid enam välja. Kuhu me ka ei vaataks, näeme ainult riigilapsi, riigiõpilasi, riigitöölisi, riigiametnikke, riigivanureid, riigisurnuid, see on tõde. Riik teeb ja võimaldab ainult riigiinimesi, see on tõde. Loomulikku inimest ei ole enam, on veel üksnes riigiinimene, ja kus veel esineb loomulikku inimest, seal teda jälitatakse surmani ja/või tehakse temast riigiinimene. Minu lapsepõli oli täpselt niisama ilus kui julm ja õudne, mõtlen ma, mil ma vanavanemate pool tohtisin olla loomulik inimene, sellal kui koolis pidin olema riiklik, kodus vanavanemate juures olin loomulik, koolis riiklik, pool päeva olin loomulik, teise poole riiklik, pool päeva ja seega pärastlõunal olin loomulik ja seeläbi õnnelik, pool päeva ja seega hommikul olin riiklik ja seeläbi õnnetu inimene. Pärastlõunal olin kõige õnnelikum, hommikupoolikul aga kõige õnnetum inimene, keda mõelda annab. Palju aastaid olin ma õhtupoolikul kõige õnnelikum, ennelõunal kõige õnnetum inimene, mõtlen ma. Kodus vanavanemate pool olin ma loomulik õnnelik, all väikelinna koolis olin ebaloomulik õnnetu inimene. Alla väikelinna minnes läksin ma (riigi!) õnnetuse sisse, mäest üles vanavanemate poole koju minnes läksin õnne sisse. Mäest üles vanavanemate poole minnes läksin loodusse ja õnne, alla väikelinna ja kooli minnes läksin loomuvastasusse ja õnnetusse. Varahommikul läksin otsejoones õnnetuse sisse ja lõuna paiku või varasel ennelõunal pöördusin õnne sisse tagasi. Kool on riigikool, milles noored inimesed tehakse riigiinimesteks ja niisiis ei millekski muuks kui riigi käepikendusteks. Kooli minnes läksin riiki ja kuna riik inimesi hävitab, siis läksin inimeste hävitamise asutusse. Palju aastaid olen käinud (vanavanemate!) õnnest (riigi!) õnnetusse ja tagasi, loodusest loomuvastasusse ja jälle tagasi, kogu mu lapsepõli polnud muud kui see sinna-ja-tagasi. Selles lapsepõlve sinna-ja-tagasis kasvasin ma üles. Kuid selles kuratlikus mängus ei võitnud loodus, vaid loomuvastasus, kool ja riik, mitte vanavanemate maja. Riik sundis mind nagu ka kõiki teisi endasse sisse ja tegi mind enda, riigi jaoks kuulekaks ja tegi minust riigiinimese, reglementeeritud ja registreeritud ja treenitud ja diplomeeritud ja perverteeritud ja deprimeeritud riigiinimese nagu kõik teisedki. Inimesi nähes näeme ainult riigiinimesi, riigiteenreid, nagu täiesti õigesti öeldakse, me ei näe loomulikke inimesi, vaid läbi ja lõhki ebaloomulikuks muutunud riigiinimesi riigiteenritena, kes kogu elu teenivad riiki ja niisiis kogu elu teenivad loomuvastasust. Inimesi nähes näeme ainult riigiinimesi kui ebaloomulikke inimesi, kes on langenud riiginüriduse osaks. Inimesi nähes näeme ainult riigi kätte jäänud ja riiki teenivaid inimesi, kes on riigi ohvriks langenud. Inimesed, keda näeme, on riigiohvrid, ja inimkond, mida näeme, pole muud kui riigisööt, millega toidetakse ikka aplamaks muutuvat riiki. Inimkond on üksnes veel riigiinimkond ja on juba aastasadade eest, niikaua kui riik olemas on, kaotanud oma identsuse, mõtlen ma. Praegune inimkond on üksnes veel ebainimkond, mis on riik, mõtlen ma. Praegu on inimene veel vaid riigiinimene ja järelikult on ta veel üksnes hävitatud inimene ja riigiinimene kui ainus inimvõimalik inimene, mõtlen ma. Loomulik inimene pole üldse enam võimalik, mõtlen ma. Suurlinnadesse kokku pitsitatud miljoneid riigiinimesi nähes hakkab meil sees pöörama, sest meil läheb süda pahaks ka riiki nähes. Iga päev üles ärgates ajab see meie riik meil südame pahaks, ja tänavale minnes hakkab meil süda pööritama riigiinimestest, kes selles riigis elavad. Inimkond on gigantne riik, millest meil ausalt öeldes läheb hommikul ärgates iga kord süda pahaks. Nii nagu kõik inimesed, elan ma riigis, mis ajab mul südame pahaks, kui ma üles ärkan. Õpetajad, kes meil on, õpetavad inimestele riiki ja kõiki riigi kohutavusi ja jubedusi, kõiki riigi valskusi, ainult mitte seda, et riik ise on kõik need kohutavused ja jubedused ja valskused. Juba aastasadu võtavad õpetajad oma õpilased riigipihtide vahele ning piinavad neid aastate ja aastakümnete kaupa ning lömastavad nad. Siis lähevad need õpetajad oma õpilastega riigi ülesandel muuseumi ning teevad oma nürimeelsusega õpilastele kunsti vastikuks. Aga mida on see seintel rippuv kunst muud kui riigikunst, mõtlen ma. Reger räägib kunstist rääkides ainult riigikunstist, ja niinimetatud vanadest meistritest rääkides räägib ta ikka vaid vanadest riigimeistritest. Sest neil seintel rippuv kunst pole ju midagi muud kui riigikunst, vähemalt see, mis ripub siin Kunstiajaloo Muuseumi maaligaleriis. Kõik need siin seintel rippuvad pildid pole ju midagi muud kui riigikunstnike pildid. Katoliiklikule riigikunstile meelepärased, ei muud. Ikka ja jälle üksnes pale, nagu Reger ütleb, mitte nägu. Ikka ja jälle üksnes pää, mitte pea. Kokkuvõttes ikka vaid esikülg ilma tagaküljeta, ikka jälle ju ainult vale ja valskus ilma tegelikkuse ja tõeta. Kõik need maalikunstnikud polnud ju muud kui läbi ja lõhki võltsid riigikunstnikud, kes vastasid oma tellijate edevusele, selles pole isegi Rembrandt erandiks, ütleb Reger. Vaadake seda Velázquezt – ei muud kui riigikunst, seda Lottot, Giottot – ikka ju vaid riigikunst, nagu see natsidele eelnenud ja neile algpildiks olnud kohutav Dürer, kes pani looduse lõuendile ja tappis selle, see õudne Dürer, nagu Reger väga sageli ütleb, sest ta tõepoolest vihkab Dürerit kõige sügavamal kombel, seda Nürnbergi tsiseleerimiskunstnikku. Riigi tellimusel tehtud kunstiks nimetab Reger siin seintel rippuvaid pilte, mille hulka kuulub isegi Valge habemega mees. Need niinimetatud vanad meistrid teenisid ikka vaid riiki või kirikut, mis teeb sama välja, ütleb Reger ikka ja jälle, keisrit või paavsti, mõnda hertsogit või peapiiskoppi. Nõnda nagu on utoopia niinimetatud vaba inimene, nii on alati utoopia, hullumeelsus olnud niinimetatud vaba kunstnik, ütleb Reger sageli. Kunstnikud, need niinimetatud suured kunstnikud, ütleb Reger, mõtlen ma, on lisaks veel kõigist inimestest need kõige süümevabamad, nad on veel palju süümevabamad kui poliitikud. Kunstnikud on need kõige võltsimad, veel palju võltsimad poliitikutest, niisiis kunstikunstnikud on veel palju võltsimad riigikunstnikest, kuulen ma nüüd taas Regerit ütlemas. Kunst pöördub ju alati kõikvõimsuse ja selle ilma vägevate poole ning maailmast ära, ütleb Reger tihti, see on tema alatus. Armetu on see kunst ja muud ei midagi, kuulen ma nüüd Regerit eile ütlemas, sellal kui silmitsen teda täna Sebastiano saalis seistes. Miks kunstnikud õieti maalivad, kui ometi on ju olemas loodus, küsis Reger endalt eile jälle kord. Isegi kõige erakordsem kunstiteos on ju üksnes armetu ning täiesti mõttetu ja otstarbetu vaev loodust järele aimata, jah, järele ahvida, ütles ta. Mis on Rembrandti ema maalitud nägu võrrelduna minu enda ema tegeliku näoga, küsis ta jälle. Mida on Doonau jõeaasad, millest ma võin läbi minna, samas neid nähes, võrrelduna maalitutega, ütles ta. Minu jaoks pole midagi vastikumat, ütles ta eile, kui maalitud võim. Võimumaalikunst, muud ei midagi, ütles ta. Jäädvustada, ütlevad inimesed, dokumenteerida, kuid nagu teame, saab sellest ju ainult midagi võltsi ja tõepäratut, jäädvustatakse ja dokumenteeritakse ainult tõepäratut ja võltsi, järeltuleval maailmal ripub seintel üksnes tõepäratu ja võlts, ainult tõepäratus ja valskus on raamatutes, mille meile on pärandanud niinimetatud suured kirjanikud, ainult tõepäratus ja valskus piltidel, mis ripuvad neil seintel. See, kes seal seinal ripub, pole ju kunagi see, keda kunstnik maalis, ütles Reger eile. See, kes seinal ripub, pole ju see, kes elas, ütles ta. Muidugi, ütles ta, ütlete teie, et see on kunstniku vaatepunkt, kunstniku, kes selle pildi maalis, see peab paika, kuigi on võlts vaatepunkt, vähemalt selles osas, mis puutub siin muuseumis rippuvatesse piltidesse, on see ikka vaid vastava kunstniku katoliiklik riigivaatepunkt, sest kõik, mis siin ripub, pole ju midagi muud kui katoliiklik riigikunst ja seeläbi, nagu ma pean ütlema, labane kunst, olgu ta nii suurepärane kui tahes, see on üksnes labane katoliiklik riigikunst. Niinimetatud vanad meistrid on ennekõike siis, kui neist mitut kõrvuti vaadelda, seega nende kunstiteoseid kõrvuti vaadelda, valskuseentusiastid, kes on katoliiklikule riigile, see tähendab, katoliiklikule riigimaitsele hõlma alla pugenud ja end sellele maha müünud, ütles Reger. Selles mõttes on meil tegu ainult läbi ja lõhki masendava katoliku kunstiajalooga, läbi ja lõhki masendava katoliku maaliajalooga, mis leidis oma teema ikka taevas ja põrgus, ent mitte kunagi maa peal, ütles ta. Kunstnikud ei maalinud seda, mida nad oleksid pidanud maalima, vaid üksnes seda, mida neilt oli tellitud või mis tõi neile raha ja kuulsust, ütles Reger. Kunstnikud, kõik need vanad meistrid, kelle ees ma enamik aega tunnen vastikust nagu ei millegi muu ees ja kes on minus juba alati õudust äratanud, ütles ta, teenisid ikka vaid mõnda isandat, ei kunagi iseennast ja seega inimkonda. Nad maalisid ju ikka vaid seestpoolt teeseldud maailma, mille eest lootsid saada raha ja kuulsust; kõik nad maalisid ainult seda mõttes pidades, raha- ja kuulsushimust, mitte sellepärast, et nad tahtnuks kunstnikud olla, vaid ainult selleks, et saada kuulsaks või raha või kuulsust ja raha koos. Euroopas maalisid nad ikka ainult katoliku jumalale abiks ja talle pihku töötades, ütles Reger, katoliku jumalale ja tema katoliku jumalatele. Iga ükskõik kui geniaalne tõmme nende niinimetatud vanade meistrite pintslist on vale, ütles ta. Maailmaehtimiskunstnikeks nimetas ta eile neid, keda ta tõepoolest vihkas ning kes ühteaegu on teda alati ja kogu tema armetu elu jooksul köitnud. Euroopa katoliiklike valitsejate võltsreligioossed dekoreerimisabilised, ei midagi muud ole need vanad meistrid, te näete seda igast värvilaigust, mille need kunstnikud on häbenematult lõuendile vajutanud, mu armas Atzbacher, ütles ta. Teie peate muidugi ütlema, et see on suurim maalikunst, ütles ta eile, kuid ärge unustage seejuures mainimast ka seda või vähemalt sellele mõtlemast, vähemalt endamisi mõtlemast, et see on ka nurjatu maalikunst, selle kunsti nurjatus on ühteaegu religioossus, see on tema juures vastik. Kui te jääte, nagu mina üleeile, tunniks ajaks seisma Mantegna ette, siis tekib teil järsku tahtmine see Mantegna seinalt maha rebida, sest te tajute teda korraga päris suure maalitud alatusena. Või kui olete mõnda aega seisnud Biliverti või Campagnola ees. Need inimesed maalisid ju ainult elatise ja raha saamiseks ning et pääseda taevasse, mitte põrgusse, mida nad kartsid eluaeg nagu ei midagi muud, ehkki pea oli neil ju väga arukas, kuid iseloom siiski väga nõrk. Maalikunstnikel üldse pole hea iseloom, vaid koguni alati väga halb, ning seepärast oli neil ka ikka väga halb maitse, ütles Reger eile, te ei leia ainsatki niinimetatud suurt kunstnikku või ütleme niinimetatud vana meistrit, kellel olnuks hea iseloom ja hea maitse, ja hea iseloomu all mõistan ma päris lihtsalt äraostmatut iseloomu. Kõik need kunstnikud kui vanad meistrid olid äraostetavad ja see teeb nende kunsti mulle nii vastumeelseks, ütles Reger. Ma mõistan neid kõiki ja nad on mulle ülimalt vastumeelsed. Vastik on mulle kõik, mida nad maalisid ja mis on siia üles riputatud, mõtlen ma sageli, ütles ta eile, ja ometi ei pääse ma juba aastakümneid sellest, et seda uurida. See on see koletu, ütles ta eile, et ma tajun neid vanu meistreid ülimalt vastikutena ja ometi aina uurin neid. Aga nad on eemaletõukavad, see on päris selge, ütles ta eile. Need vanad meistrid, nagu neid nüüd juba sajandeid nimetatakse, peavad vastu üksnes pealiskaudsele vaatlusele; kui me vaatleme neid süvenenult, siis nad aegamööda kaotavad, ja lõpuks, kui me oleme neid tõesti ja päriselt, see tähendab, nii põhjalikult kui võimalik pikemat aega uurinud, siis nad kaovad, on koost pudenenud ning neist jääb meile pähe ainult lääge ja enamasti päris kole maitse. Suurim ja tähtsaim kunstiteos lasub meil lõpuks ometi raskelt peas tohutu alatuse ja valede klombina, otsekui mõni liiga suur lihakamakas kõhus. Kunstiteos köidab meid ja lõpuks on ta ometi naeruväärne. Kui te võtate endale mõnikord aega ja loete Goethet süüvinumalt kui tavaliselt ja palju intensiivsemalt kui tavaliselt ja palju häbematumalt kui tavaliselt, siis tundub loetu teile lõpuks naeruväärsena, ükspuha, mis see on, teil pruugib ainult lugeda seda tihemini kui normaalselt ja see muutub vaieldamatult naeruväärseks ning koguni kõige arukam on lõpuks lollus. Häda teile, kui te süüvinumalt loete, te rikute kõik loetu ära. Ükskõik, mida te loete – lõpuks muutub see naeruväärseks ja pole viimaks midagi väärt. Hoiduge kunstiteostesse sisse tungimast, ütles ta, te rikute endal kõik ära, isegi kõige armsama. Ärge vaadake mõnda pilti kaua, ärge lugege raamatut liiga põhjalikult, ärge kuulake muusikapala suurima sisseelamisega – te rikute endal kõik ära ning koos sellega kõige ilusama ja kasulikuma, mis maailmas on. Lugege, mis teile meeldib, kuid ärge elage täiesti sisse, kuulake, mida armastate, kuid ärge kuulake liiga täielikult, vaadake, mis teile meeldib, aga ärge vaadake seda täielikult. Kuna mina vaatasin ikka kõike täielikult, kuulasin ikka kõike täielikult, lugesin ikka kõike täielikult või vähemalt tegin alati katset kõike täielikult kuulata ja lugeda ja vaadata, siis tegin endale lõpuks kõik vastikuks, ma tegin endale seeläbi kogu kujutava kunsti ja muusika ja kirjanduse vastikuks, ütles ta eile. Nii nagu ma endale selle meetodiga lõpuks kogu maailma vastikuks tegin, lihtsalt kõik. Aastaid tegin ma endale lihtsalt kõik vastikuks ja tegin selle vastikuks ka oma naisele, mida ma kõige sügavamalt kahetsen. Aastaid, ütles ta, suutsin ma eksisteerida üksnes tänu sellele vastikukstegemise meetodile ja selle sees. Nüüd aga tean ma, et kui tahan edasi elada, ei tohi ma täielikult lugeda ja täielikult kuulata ja täielikult vaadata ning silmitseda. See on omaette kunst, kuidas mitte täielikult lugeda ja täielikult kuulata ja täielikult vaadata, ütles ta. Veel ei valda ma seda kunsti päriselt, ütles ta, sest minu soodumuseks on ju kõike täielikult ette võtta ja niisama täielikult läbida ja täielikult lõpule viia, te peate teadma, et see on minu tegelik õnnetus, ütles ta. Aastakümneid tahtsin ma kõike teha täielikult, see oli minu õnnetus, ütles ta. See üliisiklik, ikka totaalsusele suunatud õõnestamismehhanism, ütles ta. Mitte minutaoliste inimeste jaoks ei maalinud ju need vanad meistrid ega komponeerinud suured vanad heliloojad ega kirjutanud suured vanad kirjanikud, loomulikult mitte minutaoliste inimeste jaoks, iial poleks ükski neist maalinud või kirjutanud või komponeerinud minutaolise inimese jaoks, ütles ta. Kunst pole tehtud täielikuks vaatlemiseks ja täielikuks kuulamiseks ja täielikuks lugemiseks, ütles ta. See kunst on tehtud inimkonna armetu osa jaoks, igapäevase, normaalse, pean ütlema – ei muu kui heauskse osa jaoks. Kui ruttu kahaneb mõni suur ehitis minutaolise silma vaatluse all, ütles ta, ja olgu see nii kuulus ja sirge ja täpne kui tahes – varem või hiljem tõmbub see ometi kokku naeruväärseks arhitektuuriks. Ma võtsin ette reise, ütles ta, et näha suurt arhitektuuri, mõistagi kõigepealt reise Itaaliasse ja Kreekasse ja Hispaaniasse, kuid katedraalid kahanesid mu pilgu all peagi ei millekski rohkemaks kui abituteks naeruväärseteks katseteks, et taevale midagi teise taeva taolist vastu seada, ühest katedraalist teiseni ikka veel mõnda suurepärasemat teist taevast, ühest templist teiseni ikka veel midagi suurepärasemat, ütles ta, ja seejuures tuli alati välja vaid midagi käpardlikku. Loomulikult otsisin ma üles suurimad muuseumid, ning seda mitte ainult Euroopas, ja uurisin nende sisu, tegin seda kõige intensiivsemalt, uskuge mind, ja varsti tundus mulle, nagu poleks kõigis neis muuseumides midagi muud peale maalitud abituse, maalitud võimetuse, maalitud luhtumise, peale maailma käpardliku osa, kõik neis muuseumides olev on ju nurjunud ja käpardlik, ütles ta eile, ükskõik millisesse muuseumisse te ka sisse astute ning vaatlema ja uurima hakkate – te uurite ainult midagi nurjunut ja käpardlikku. Jumal küll, Prado, ütles ta, kindlasti maailma tähtsaim muuseum, mis vanadesse meistritesse puutub, ent iga kord, kui ma istun selle vastas asuvas Ritzis ja joon teed, mõtlen ma ometi, et ka Prado sisaldab ainult ebatäiuslikku, nurjunut, lõppkokkuvõttes üksnes naeruväärset ja diletantlikku. Teatavatel aegadel, kui see moes on, ütles ta, puhutakse mõned kunstnikud lihtsalt kuni kogu maailma erutava üüratuseni üles; siis järsku torkab mõni äraostmatu pea sellesse maailma erutavasse üüratusse augu ja kogu see maailma erutav üüratus plartsatab lõhki ning täpselt niisama järsku ei jää midagi alles, ütles ta.

Velázquez, Rembrandt, Giorgione, Bach, Händel, Mozart, Goethe, ütles ta, niisamuti Pascal, Voltaire – puha sellised ülespuhutud üüratused. See Stifter1, ütles ta eile, keda ma ise olen alati nii tohutult austanud, et see oli juba midagi rohkemat kunstisõltuvusest, on põhjalikumal tegelemisel ju täpselt niisama halb kirjanik, nagu Bruckner on süvenenumal kuulamisel halb, kui koguni mitte kehv helilooja. Stifter kirjutab kohutavas stiilis, mis lisaks veel grammatikaliseltki on allpool igasugust arvestust, ja niisamuti hakkas ju Bruckner perutama oma kaootilis-metsikus, veel vanuigi religioosses-puberteetlikus noodijoovastuses. Stifterit austasin ma aastakümneid, ilma temaga õieti täpsemalt ja radikaalsemalt tegelemata. Aasta tagasi Stifteriga täpselt ja radikaalselt tegeldes ei uskunud ma oma silmi ja kõrvu. Nii vigast ja soperdajalikku saksa või austria keelt – kuidas soovite – polnud ma varem kogu oma vaimuelu jooksul lugeda saanud, ja seda autorilt, kes praegu on ju tõepoolest kuulus just oma täpse ja selge proosa poolest. Stifteri proosa on ju kõike muud kui graveeritud ning ühtlasi kõige segasem, mida ma tunnen, topitud täis kiivas kujundeid ning valesid ja vildakaid mõtteid, ja ma panen tõesti imeks, miks seda provintsidiletanti, kes siiski oli koolinõunik Ülem-Austrias, austavad praegu nii kõrgelt just kirjanikud ja ennekõike nooremad kirjanikud ning mitte need kõige tundmatumad ja väljapaistmatumad. Ma arvan, et kõik need inimesed pole Stifterit kunagi tõeliselt lugenud, vaid ikka üksnes pimesi austanud, on Stifterist ikka vaid kuulnud, kuid pole teda iial tõeliselt lugenud nagu mina. Aasta tagasi, lugedes tõeliselt Stifterit, seda proosa suurmeistrit, nagu teda ju samuti nimetatakse, muutusin ma iseendale vastikuks, tunnistades tõsiasja, et ma olin seda käpardlikku kirjameest kunagi austanud, koguni armastanud. Ma lugesin Stifterit oma nooruses ja mul oli temast sellele lugemiselamusele tuginev mälestus. Ma olin lugenud Stifterit kaheteistkümne- ja kuueteistkümneaastaselt, minu jaoks täiesti ebakriitilises vanuses. Kuid seejärel polnud ma Stifterit kunagi üle kontrollinud. Oma proosa pikimates lõikudes on Stifter talumatu lobamokk, tal on käpardlik ja – mis kõige halvakspandavam – lohakas stiil, ning lisaks on ta tõepoolest veel kõige igavam ja võltsim autor, keda saksa kirjanduses leida võib. Stifteri proosa, mis on tuntud täpse ja selgena, on tegelikult laialivalguv, abitu ja vastutustundetu ning täis sellist väikekodanlikku sentimentaalsust ja väikekodanlikku saamatust, et näiteks Witiko või Vaarisa kirjamapi lugemisel pöörab sisikond pahupidi. Just see Vaarisa kirjamapp on juba esimestes ridades käpardlik katse, kuidas kergemeelselt pikaks venitatud sentimentaalset ja lääget proosat, täis sisemisi ja väliseid vigu, pakkuda välja kunstiteosena, mis pole ju ometi midagi muud kui väikekodanlik Linzi soperdis. Oleks ju ka mõeldamatu, et sellisest väikekodanlikust kolkast nagu Linz, mis Kepleri aegadest peale on tõepoolest jäänud taeva poole karjuvaks kolkaks – seal on ooperiteater, kus ei osata laulda, teatrimaja, kus ei osata näidelda, maalikunstnikud, kes ei oska maalida, ja kirjanikud, kes ei oska kirjutada –, peaks korraga olema esile tõusnud geenius, kelleks Stifterit ju üldiselt nimetatakse. Stifter pole mingi geenius, Stifter on krampis filister ja niisama kramplikult kirjutav läpatanud väikekodanlane koolmeistrina, kes ei vastanud isegi vähimatele nõudmistele keele osas, rääkimata sellest, et ta olnuks suuteline kunstiteoseid looma, ütles Reger. Lõppkokkuvõttes on Stifter, ütles Reger, lausa üks minu elu suurimaid kunstilisi pettumusi. Stifteri iga kolmas või vähemalt neljas lause on vale, iga teine või kolmas kujund tema proosas on ebaõnnestunud, ja Stifteri vaim üldse, vähemalt tema kirjanduslikes töödes, on keskpärane. Tegelikult on Stifter üks fantaasiavaesemaid kirjanikke, kes iganes kirjutanud on, ning ühtlasi üks anti- ja ebapoeetilisemaid. Kuid lugejad ja kirjandusteadlased on selle Stifteriga ikka sisse kukkunud. Mehe absoluutses keskpärasuses ei muuda midagi see, et ta end elu lõpul ära tappis. Ma ei tea maailmas ühtegi kirjanikku, kes oleks nii diletantlik ja käpardlik ning lisaks veel piiratult ahtalaubaline nagu Stifter ja ühteaegu nii maailmakuulus. Anton Bruckneriga on samad lood, ütles Reger, tema läks oma perversses jumalakartlikkuses katoliiklusest hullunult Ülem-Austriast Viini ning andis end täielikult keisri ja jumala meelevalda. Brucknergi polnud mingi geenius. Tema muusika on segane ja täpselt niisama sassis ja täpselt niisama käpardlik nagu Stifteri proosa. Aga samas kui Stifter on praegu rangelt võttes veel üksnes germanistide surnud paber, toob Bruckner kõigil inimestel pisara silma. Bruckneri heliuputus on maailma vallutanud, nagu võib öelda, Bruckneris pühitsevad triumfe sentimentaalsus ja võlts pompoossus. Bruckner on täpselt niisama lohakas helilooja, nagu Stifter on lohakas kirjanik, see ülem-austria lohakus on neil mõlemal ühine. Nad mõlemad tegid niinimetatud jumalale meelepärast ja ühiskonnaohtlikku kunsti, ütles Reger. Jah, Kepler oli vahva vend, ütles Reger eile, aga tema polnud ju ka ülem-austerlane, vaid Württembergist; päramises mõttes tootsid Adalbert Stifter ja Anton Bruckner ainult kirjanduslikku ja heliloomingulist prahti. Kes hindab Bachi ja Mozartit ning Händelit ja Haydni, ütles Reger, see peab Bruckneri-taolisi inimesi kõige endastmõistetavamal viisil mitte tunnustama, ta ei pea neid põlgama, küll aga mitte tunnustama. Ja kes hindab Goethet ja Kleisti ja Novalist ja Schopenhauerit, peab mitte tunnustama Stifterit, ilma et tal tuleks Stifterit põlata. Kes armastab Goethet, ei saa ühtaegu armastada Stifterit, Goethe tegi töö endale raskeks, Stifter alati liiga kergeks. Halvakspandav on, ütles Reger eile, et just Stifter oli kardetud koolmeister ja lisaks veel kõrgema positsiooniga koolmeister ning kirjutas nii lohakalt, nagu seda mõne õpilase puhul poleks ealeski läbi lastud. Üks lehekülg Stifterilt, mille mõni tema õpilane oleks Stifteri ette pannud – ja Stifter oleks selle punase pliiatsiga täiesti kirjuks teinud, ütles Reger, see on tõde. Kui hakkame Stifterit lugema, punane pliiats käes, ei pääse me enam parandamisest kaugemale, ütles Reger. Siin ei võtnud sulge kätte mingi geenius, ütles ta, vaid kole käpard. Kui iial on olnud sellist mõistet nagu maitsetu, lääge ja sentimentaalne ning otstarbetu kirjandus, siis käib see täpselt selle kohta, mida Stifter kirjutas. Stifteri kirjatööd pole kunst, ja mis tal öelda on, see on kõige vastikumal viisil ebaaus. Mitte ilmaasjata loevad Stifterit just ennekõike ametnikenaised ja – lesed, kes igavust tundes päev otsa oma korterites haigutavad, ütles Reger, ja halastajaõed oma vabal ajal ja nunnad oma kloostris. Üks tõeliselt mõtlev inimene ei suuda Stifterit lugeda. Ma arvan, et inimestel, kes hindavad Stifterit nii kohutavalt kõrgelt, pole Stifterist aimugi. Eranditult kõik meie kirjanikud räägivad ja kirjutavad praegu ikka vaid vaimustusega Stifterist ning kummardavad teda, nagu oleks ta praegusaja kirjanike jumal. Need inimesed on kas rumalad ja neil pole mingit kunstimaitset ega mõista nad kirjandusest tuhkagi, või nad lihtsalt pole Stifterit lugenud, mida ma kahjuks pean pigem uskuma, ütles ta. Stifterist ja Brucknerist, ütles ta, ärge te mulle rääkima tulge, igatahes mitte seoses kunsti või sellega, mida mina kunsti all mõistan. Proosahägustaja üks, ütles ta, ja muusikahägustaja teine. Vaene Ülem-Austria, ütles ta, mis tõepoolest usub, et on toonud esile kaks suurimat geeniust, sellal kui on ju sigitanud ainult kaks mõõdutult ülehinnatud tossupommi, ühe kirjamehe ja ühe helilooja. Kui ma mõtlen sellele, kuidas austria õpetajannadel ja nunnadel on Stifter katoliku öökapil kunstiikoonina kammi ja varbaküünekääride kõrval, ja kui ma mõtlen sellele, kuidas riigipead mõnda Bruckneri sümfooniat kuulates pisaraid valavad, siis ajab see mind iiveldama, ütles ta. Kunst on ülim ja vastikuim asi ühtaegu, ütles ta. Me peame end aga uskuma panema, et on olemas kõrget ja kõrgeimat kunsti, ütles ta, muidu haarab meid meeleheide. Ka teades, et iga kunst lõpeb abituses ja naeruväärsuses ja ajaloo prügis nagu kõik muugi, peame lausa enesekindlalt uskuma kõrget ja kõrgeimat kunsti, ütles ta. Me teame, mis see on – käpardlik, nurjunud –, kuid me ei tohi seda teadmist alati aduda, sest siis leiame vältimatult otsa. Et veel kord Stifteri juurde tagasi tulla, ütles ta, siis praegu on suurel arvul kirjanikke, kes viitavad Stifterile. Need kirjanikud viitavad absoluutsele kirjutamisdiletandile, kes kogu oma kirjanikuelu jooksul ei teinud midagi muud kui kuritarvitas loodust. Stifterile tuleb ette heita absoluutset looduse kuritarvitamist, ütles Reger eile. Kirjanikuna tahtis ta olla nägija ja oli tegelikult pime, ütles Reger. Stifteri juures on kõik emalikult hoolitsev, neitsilikult kohmakas, ta kirjutas talumatut provintslikku nimetissõrmeproosat, ütles Reger, ei muud. Kiidetakse Stifteri looduskirjeldusi. Iial pole loodus nii valesti konstrueeritud, nagu Stifter seda kirjeldab, ja samavõrd vähe on loodus nii igav, nagu ta tahab meid oma kannatlikul paberil uskuma panna, ütles Reger. Stifter pole muud kui üks kirjanduslik olmeslikerdaja, kelle kunstipäratu sulg halvab loodust ja seeläbi loomulikult ka lugejat isegi seal, kus loodus tegelikult ja tõesti on elus ja sündmusterohke. Stifter kattis kõik oma väikekodanlaselooriga kinni ja peaaegu lämmatas selle, see on tõde. Tegelikult ei oska ta kirjeldada ühtki puud, ühtki laulvat lindu, ühtki tormakat jõge, see on tõde. Ta tahab meile midagi piltlikuks teha ja üksnes halvab selle, ta tahab luua sära ja ainult nüristab, see on tõde. Stifter teeb meile looduse üksluiseks ning inimesed tuimaks ja vaimulagedaks, ta ei tea midagi ega mõtle ka midagi välja, ja mida ta kirjeldab, sest ta on ainumalt üks kirjeldaja, seda kirjeldab ta piiritu ausameelsusega. Tal on halbade maalikunstnike kvaliteet, ütles Reger, kes on teab mis kätteleidmatul põhjusel kuulsaks saanud ja kes ripuvad ju igal pool seintel ka siin selles majas, mõtelge vaid Dürerile ja neile sadadele keskpärastele piltidele, mille raam on palju rohkem väärt kui nad ise. Kõiki neid pilte imetletakse, kuid imetlejad ei tea, miks, nagu ka Stifterit loetakse ja imetletakse, ilma et lugejad teaksid, mispärast. Kõige mõistatuslikum Stifteri juures on tema kuulsus, ütles Reger, sest tema kirjandus on kõike muud kui mõistatuslik. Niinimetatud suurmehed me kaotame ära, lagundame nad üles, tühistame nad, ütles ta – suured maalikunstnikud, suured muusikud, suured kirjanikud –, sest me ei suuda nende suurusega elada, sest me mõtleme ja mõtleme kõik ka lõpuni, ütles ta. Kuid Stifter ei olnud ega ole suurmees ja niisiis pole ta ka mingi näide selle protsessi jaoks. Stifter on näide ainult sellest, kuidas mõni inimene, tõepoolest austamise ja armastuse järele janunev inimene võib aastakümneid austada, koguni armastada suurmeest, kes pole ometi iial suur olnud. Me tajume tüssatu hoolimatut valu pettumuses, mida tunneme siis, kui oleme aru saanud, et selle austatu ja imetletu ja armastatu suurus pole üldse mingi suurus ja pole seda iial olnudki, vaid on üksnes kujuteldud suurus ja tegelikult väiksus, koguni madalus. See paraku maksab end kätte, ütles Reger, kui oleme nõus mõnda objekti lihtsalt pimesi aktsepteerima, lisaks veel aastate ja aastakümnete jooksul ning võib-olla eluaeg, seda koguni austama ja armastama, ilma aina uuesti korrakski proovile panemata. Kui ma oleksin Stifteri vaid korraks, ütleme, kolmkümmend või kakskümmend või vähemalt viisteist aastat tagasi proovile pannud, siis oleksin sellest hilisest pettumusest säästetuks jäänud. Me ei tohi üldse öelda, et see või too on seda ja et ta on seda siis alatiseks, me peame kõiki kunstnikke aina uuesti proovile panema, sest me ju arendame oma kunstiteadust ja kunstimaitset, selles pole kahtlust. Ainult Stifteri kirjad on head, ütles Reger, kõik muu pole midagi väärt. Kuid kirjandusteadus tegeleb kindlasti veel kaua Stifteriga, olles ju täiesti lummatud säärastest kirjutamisiidolitest nagu Adalbert Stifter, kes, kui nad ei sisenegi proosaigavikku, aitavad neil teadlastel siiski veel pikka aega kõige meeldivamal kombel oma nätsket leiba teenida. Mõnikord olen näinud seda vaeva ning andnud erinevatele inimestele, väga arukatele ja vähem arukatele, väga ergu kuulmisega ja vähem ergu kuulmisega inimestele mõne Stifteri raamatu lugeda, näiteks Kirjud kivid, Kondori või Brigitta või sellesama Vaarisa kirjamapi, ja küsisin neilt siis, kas loetu neile meeldis, nõudes ausat vastust. Kõik need inimesed, keda ma sundisin ausalt vastama, ütlesid, et see ei meeldinud neile, et see valmistas neile otsatu pettumuse ega öelnud neile tegelikult midagi, üldse mitte midagi, nad kõik imestasid ainult, et mees, kes kirjutab nii mõttelagedaid asju ja kel lisaks pole veel ka midagi öelda, võib nii kuulus olla. See Stifteri eksperiment pakkus mulle mõnda aega ikka jälle lõbu, ütles Reger, nii et ma tegingi selle Stifteri proovi, nagu ma seda kutsun. Täpselt niisamuti küsin ma mõnikord inimestelt, kas neile tõesti meeldib Tizian, näiteks Madonna kirssidega. Mitte ainsalegi küsitletuist pole see pilt iial meeldinud, kõik panid ainult imeks selle kuulsust, ühelegi ei öelnud see midagi. Kuid ma ei taha öelda, et võrdlen Stifterit Tizianiga, see oleks ju täiesti absurdne, ütles Reger. Kirjandusteadlased on Stifterisse mitte ainult armunud, vaid temast lausa jaburalt sisse võetud. Ma arvan, et mis Stifterisse puutub, siis kasutavad kirjandusteadlased absoluutselt küündimatut mõõdupuud. Nad kirjutavad Stifterist ikka nii palju, nagu ei ühestki teisest tema aja kirjanikust, ja kui me loeme, mida nad Stifterist kirjutavad, siis peame oletama, et nad pole Stifterilt üldse midagi lugenud või vähemalt kõike üksnes täiesti pealiskaudselt. Loodust hinnatakse nüüd kõrgelt, ütles Reger eile, see on ka põhjus, miks Stifterit hinnatakse nüüd kõrgelt. Kõik loodusega seostuv on nüüd ülimalt moes, ütles Reger eile, järelikult on Stifter praegu ülim, see ülimatest ülim mood. Mets on nüüd ülimalt moes, mägiojad on nüüd ülimalt moes, niisiis on Stiftergi nüüd ülimalt moes. Stifter paneb kõiki tapvat igavust tundma ja täbaral viisil on ta nüüd ülimalt moodne, ütles Reger. Kohutav on see, et nüüd on ülimalt moes sentimentaalsus üldse nagu ka kogu kitš; alates seitsmekümnendate aastate keskelt kuni tänaseni, kaheksakümnendate aastate keskpaigani, on sentimentaalsus ja kitš ülimalt moes kirjanduses, maalikunstis ja ka muusikas. Veel kunagi pole kirjutatud nii palju sentimentaalset kitši nagu praegu kaheksakümnendatel aastatel, veel kunagi pole maalitud nii kitšilikult ja sentimentaalselt, ning heliloojad ületavad üksteist kitšis ja sentimentaalsuses, te minge ainult teatrisse, seal ei pakuta praegu midagi muud peale ühiskonnaohtliku kitši, ei muud peale sentimentaalsuse, ja isegi siis, kui teatris käivad asjad brutaalselt ja metsikult, on see siiski vaid labane kitšilik sentimentaalsus. Minge kunstinäitustele – teile näidatakse ainult äärmist kitši ja kõige vastikumat sentimentaalsust. Minge kontserdisaalidesse ning ka seal kuulete ainult kitši ja sentimentaalsust. Raamatud on praegu täis topitud kitši ja sentimentaalsust, see on Stifteri viimastel aastatel nii moodi toonud. Stifter on kitšimeister, ütles Reger. Igal suvalisel Stifteri leheküljel on nii palju kitši, et sellega võib rahuldada mitu luulejanuste nunnade ja halastajaõdede põlvkonda, ütles ta. Ja tõepoolest on ju ka Bruckner üksnes sentimentaalne ja kitšilik, ei muud peale nürida monumentaalse orkestraalse kõrvapalsami. Noored ja nooremad kirjanikud, kes praegu kirjutavad, kirjutavad suurelt jaolt ainult vaimu- ja mõttelagedat kitši ning arendavad oma raamatutes lausa talumatult pateetilist sentimentaalsust, nii et võib igati mõista, et nendegi juures on Stifter suurmood. Stifter, kes tõi suurde ja kõrgesse kirjandusse vaimu- ja mõttelageda kitši ning kes lõpetas kitšiliku enesetapuga, on nüüd ülimoekas, ütles Reger. Pole sugugi raske mõista, et nüüd, kui sõnad mets ja metsade suremine on nõnda moodi tulnud ning mõiste mets on üldse kõige rohkem kasutatud ja väärkasutatud mõiste, ostetakse nii palju Stifteri Kõrgmetsa nagu ei kunagi varem. Tänapäeval on nii nagu ei iial enne inimeste igatsuseks loodus, ja kuna kõik arvavad, nagu oleks Stifter loodust kirjeldanud, siis jooksevad nad kõik Stifteri poole. Kuid Stifter üldsegi ei kirjeldanud loodust, vaid ainult kitšistas seda. Kogu inimeste lollus ilmneb tõsiasjas, et nad kõik lähevad nüüd sadade tuhandete kaupa palverännakule Stifteri juurde ja laskuvad põlvili iga tema raamatu ette, nagu oleks iga tema raamat mõni altar. Just sellises pseudoentusiasmis on inimkond mulle vastik, ütles Reger, on ta mulle absoluutselt eemaletõukav. Lõppude lõpuks langeb viimaks kõik naeruväärsuse või vähemalt armetuse meelevalda, olgu see nii suur ja tähtis kui tahes, ütles ta. Tõepoolest meenutab Stifter mulle aina Heideggeri, seda naeruväärset natsionaalsotsialistlikku puhvpükstes väikekodanlast. Kui Stifter kitšistas totaalselt ja kõige häbematumal viisil kõrge kirjanduse, siis Heidegger, see Schwarzwaldi filosoof Heidegger, kitšistas filosoofia, Heidegger ja Stifter, kumbki omaette, omal viisil, kitšistasid päästmatult filosoofia ja kirjanduse. Heideggeri, kellel sõjaaegsed ja – järgsed põlvkonnad sabas jooksid ning kelle nad juba eluaegu vastikute ja nüride doktoritöödega üle kuhjasid, näen ma ikka istumas pingil Schwarzwaldi maja ees oma naise kõrval, kes perversses kudumisentusiasmis koob talle lakkamatult talvesokke sellest villast, mille ta on ise omaenda Heideggeri-lammaste seljast püganud. Heideggeri ei suuda ma näha teisiti kui istumas Schwarzwaldi maja pingil, tema kõrval naine, kes teda terve elu täielikult valitses ja kudus talle kõik sokid ja heegeldas ta öömütsid ning küpsetas talle leiva ja õmbles voodilinad ja meisterdas talle isegi sandaalid. Heidegger oli kitšipea, ütles Reger, täpselt nagu Stiftergi, kuid ometi veel palju naeruväärsem kui Stifter, kes oli ju tõepoolest traagiline nähtus erinevalt Heideggerist, kes oli alati üksnes koomiline, niisama väikekodanlik kui Stifter, niisama hävitavalt suurushull, see Eel-Alpide nõdermõtleja, minu meelest just see õige mees saksa filosoofiapudru jaoks. Heideggeri lürpisid nad kõik aastakümnete kaupa hundiisuga nagu ei ühtki teist, ning vitsutasid oma saksa germanisti- ja filosoofikõhu teda täis. Heideggeril polnud mingit vaimupalet, vaid tavaline nägu, ütles Reger, ta oli läbi ja lõhki ebavaimne inimene, ilma igasuguse fantaasiata, ilma igasuguse tundlikkuseta, ürgsaksa filosoofiamäletseja, lakkamatult tiine filosoofialehm, ütles Reger, kes sõi saksa filosoofia rohtu ja poetas seal Schwarzwaldis sellele aastakümnete vältel oma koketseid kooke. Heidegger oli nii-öelda üks filosoofiline abielupetis, ütles Reger, kellel õnnestus terve saksa vaimuteadlaste põlvkond pea peale pöörata. Saksa filosoofiaajaloos on Heidegger tülgastav episood, ütles Reger eile, milles osalesid ja veelgi osalevad kõik teadussakslased. Tänapäeval pole Heideggeri ikka veel päriselt läbi nähtud, Heideggeri-lehm on küll kõhnaks jäänud, kuid Heideggeri-piima lüpstakse ikka veel. Heideggerist tema vildistunud puhvpükstes selle võltsi plokkmaja ees Todtnaubergis on mulle jäänud veel ainult üks paljastusfoto – sellest mõttefilistrist, must Schwarzwaldi kaabu peas, milles aina uuesti seda saksa nõdrameelsust keedeti, ütles Reger. Vanaks jäädes oleme ju kaasa teinud juba väga palju mõrtsukalikke moode – kõik need mõrtsukalikud kunstimoed ja filosoofiamoed ja tarbekaubamoed. Heidegger on hea näide sellest, kuidas kunagi kogu Saksamaad haaranud filosoofiamoest ei jää üle muud kui mõned naeruväärsed fotod ja mõned veel palju naeruväärsemad kirjatööd. Heidegger oli filosoofiline laadapröökal, kes tõi turule ainult varastatud kraami. Kõik Heideggerile kuuluv oli juba pruugitud, ta oli ja on selle järelemõtleja prototüüp, kellel puudus kõik, kuid ka tõesti kõik, et ise mõelda. Heideggeri meetod seisnes selles, et teha võõrad suured mõtted ülima süümejõhkrusega omaenda väikesteks mõteteks, nii see ju on. Heidegger pudistas kõik suure nii väikesteks tükkideks, et see sai saksavõimalikuks, kas mõistate, saksavõimalikuks, ütles Reger. Heidegger on saksa filosoofia väikekodanlane, kes tõmbas saksa filosoofiale pähe oma kitšiliku öömütsi, selle kitšiliku musta öömütsi, mida Heidegger ju alati kandis, igal puhul. Heidegger on sakslaste tuhvli- ja öömütsifilosoof, muud ei midagi. Ma ei tea, ütles Reger eile, aga alati, kui mõtlen Stifterile, mõtlen ma ka Heideggerile ja vastupidi. Pole ju mingi juhus, ütles Reger, et nii Heidegger kui ka Stifter on ikka olnud ja on veel praegugi ennekõike krampis naiste lemmikud, ja nii nagu emalikult hoolitsevad nunnad ja emalikult hoolitsevad halastajaõed söövad Stifterit nii-öelda lemmikroana, nii söövad nad ka Heideggeri. Heidegger on veel praegugi saksa naistemaailma lemmikfilosoof. Heidegger on naistefilosoof, saksa filosoofiaisule eriti hästi maitsev lõunalauafilosoof otse õpetlastepannilt. Kui te satute väikekodanlikku või ka aristokraatlik-väikekodanlikku seltskonda, siis serveeritakse teile väga sageli juba enne eelrooga Heideggeri, te pole veel mantlitki seljast saanud, kui teile pakutakse juba tükikest Heideggeri, te pole veel istetki võtnud, kui majaperenaine on teile Heideggeri juba niiöelda koos šerriga hõbekandikul sisse toonud. Heidegger on ikka hästi keedetud saksa filosoofia, mida võib serveerida igal pool ja igal ajal, ütles Reger, igas majapidamises. Ma ei tea tänapäeval mõnda degradeeritumat filosoofi, ütles Reger. Filosoofia jaoks on ju Heidegger ka eilne päev; kus ta veel kümne aasta eest oli suur mõtleja, seal kummitab ta praeguseks veel nii-öelda pseudointellektuaalsetes majapidamistes ja pseudointellektuaalsetes seltskondades, lisades kogu nende loomulikule valskusele kunstlikugi. Nii nagu Stifter, on ka Heidegger maitsetu, kuid raskusteta seeditav lugemispuding saksa läbilõikehingele. Vaimuga on Heideggeril niisama vähe pistmist kui Stifteril kirjandusega. Uskuge mind, mis filosoofiasse ja kirjandusse puutub, pole nad mõlemad sama hästi kui midagi väärt, kusjuures ma hindan Stifterit siiski kõrgemalt kui Heideggeri, kes on mind alati eemale tõuganud, sest Heideggeri juures on kõik mulle alati vastik olnud, mitte ainult see öömüts peas ja isekootud talvealuspüksid tema enda köetud ahju kohal Todtnaubergis, mitte ainult ta isenikerdatud Schwarzwaldi kepp, vaid ka tema isenikerdatud Schwarzwaldi filosoofia, kõik selle tragikoomilise mehe juures oli mulle alati vastik, lükkas mind alati kõige sügavamalt eemale, kui ma sellele ainult mõtlesingi; mul pruukis ära tunda vaid ridagi Heideggerilt, et olla eemale tõugatud, rääkimata siis veel Heideggeri lugemisest, ütles Reger; ma tajusin Heideggeri ikka šarlatanina, kes on kõike enda ümber ainult ära kasutanud ja peesitab selles ärakasutamises oma pingil Todtnaubergis. Kui ma mõtlen, et koguni üliarukad inimesed Heideggeriga sisse kukkusid ning et isegi üks mu parimaid sõbratare kirjutas Heideggeri kohta dissertatsiooni ja kirjutas selle dissertatsiooni veel tõsimeeli, siis tuleb mulle veel praegu iiveldus peale, ütles Reger. See miski pole põhjuseta on kõige naeruväärsem väide, ütles Reger. Kuid sakslastele imponeerib säherdune kenitlemine, ütles Reger, sakslastel on kenitlemishuvi, see on üks nende silmatorkavamaid omadusi. Ja mis puutub austerlastesse, siis nemad on kõigis neis punktides veel palju hullemad. Ma olen näinud tervet rida fotosid, mille üks ülimalt andekas naisfotograaf tegi Heideggerist, kes nägi ikka välja nagu mõni pensionil olev paksmaost staabiohvitser, ütles Reger, ja ükskord ma näitan neid teile; neil fotodel tõuseb Heidegger oma voodist ja heidab voodisse tagasi, Heidegger magab, ärkab üles, tõmbab aluspüksid jalga, pistab jalad sokkidesse, võtab lonksu mahla, astub oma plokkmajast välja ja vaatab silmapiiri poole, nikerdab oma keppi, paneb mütsi pähe, võtab mütsi peast, hoiab mütsi käes, ajab jalad harki, kergitab pead, langetab pead, paneb oma parema käe naise vasakusse kätte, naine paneb oma vasaku käe Heideggeri paremasse kätte, Heidegger läheb maja ette, läheb maja taha, läheb maja poole, läheb majast eemale, loeb, sööb, helbib suppi, lõikab endale tüki (iseküpsetatud) leivast, lööb lahti (isekirjutatud) raamatu, paneb (isekirjutatud) raamatu kinni, kummardub, sirutab end ja nii edasi, ütles Reger. See ajab oksele. Kui juba neid wagnerlasi ei saa välja kannatada, mis siis veel heideggeriaanidest rääkida, ütles Reger. Aga muidugi ei saa Heideggeri võrrelda Wagneriga, kes oli ju tõepoolest geenius, kelle kohta peab mõiste geenius tõesti paika nagu ei kellegi teise puhul, samas kui Heidegger oli ju üks väike filosoofiline niiditõmbaja. On selge, et Heidegger oli selle sajandi kõige ärahellitatum saksa filosoof ja ühteaegu kõige tähtsusetum. Heideggeri juures käisid palverännakul eeskätt need, kes ajavad filosoofia segi kokakunstiga, kes peavad filosoofiat millekski praetuks ja küpsetatuks ja keedetuks, mis igati vastab saksa maitsele. Heidegger pidas Todtnaubergis õukonda ja laskis end oma filosoofilisel Schwarzwaldi poodiumil igal ajal just nagu mõnd püha lehma imetleda. Isegi üks kuulus ja kardetud põhja-saksa ajakirjade väljaandja põlvitas hardunult tema ees, suu ammuli, otsekui ootaks ta loojuva päikese all oma majapingil istuva Heideggeri käest nii-öelda vaimuhostiat. Kõik need inimesed käisid palverännakul Todtnaubergis Heideggeri juures ja tegid end naeruväärseks, ütles Reger. Nad tegid palverännaku nii-öelda filosoofilisse Schwarzwaldi ja pühale Heideggeri-mäele ning põlvitasid oma iidoli ees. Seda, et nende iidol oli täielik vaimunull, ei saanud nad oma nürimeelsuses teada. Nad isegi ei aimanud seda, ütles Reger. Kuid Heideggeri episood on siiski kõnekas näitena sakslaste filosoofidekultusest. Ainult et nad klammerduvad alati nende valede, neile kohaste, nüride ja kahtlaste külge, ütles Reger. Kuid kohutav on ju see, ütles Reger siis, et ma olen nende mõlemaga suguluses, Stifteriga ema kaudu, Heideggeriga isa poolt – see on ju lausa groteskne, ütles Reger eile. Isegi Bruckneriga olen ma sugulane, ehkki ümber paljude nurkade, nagu öeldakse, aga ometi sugulane. Kuid muidugi pole ma nii loll, et seda sugulust häbeneda, see oleks ju veel kõige lollim, ütles Reger, kui see sugulustõik ei panegi mind tingimata sellist vaimustust tundma, nagu tundsid alati mu vanemad ja nagu tundis mu suguvõsa. Enamik minu esivanemaid, ükspuha millisest ülem-austria või üldse austria või saksa harust, ütles ta, olid kaupmehed, töösturid nagu mu isa, varasemal ajal muidugi talupojad, rohkem pärit Böömimaalt kui mujalt, vähem Alpidest, enam Eel-Alpidest, ja esines ka tugev juudi lisandus. Minu esivanemate hulgas olid ka üks peapiiskop ja üks kahekordne mõrtsukas. Ei, ütlesin ma endale ikka, ma ei hakka täpsemalt järele uurima, kust ma pärinen, sest siis kaevaksin ajapikku välja ehk veelgi õudsemaid kohutavusi, mille ees, tuleb tunnistada, on mul hirm. Inimesed kaevavad oma esivanemaid välja ning tuhnivad ja tuhnivad oma esivanematehunnikus, kuni on kõik läbi tuhninud ja siis alles õige rahulolematud ning seeläbi kahekordselt puuga pähe saanud ja meeleheitel, ütles ta. Mina pole kunagi olnud niinimetatud esivanematetuhnija, selleks pole mul mingit eeldust, kuid aegamööda astuvad isegi minusugusele inimesele korraga teele ette kõige kummalisemad esivanematekujud, selle asjaolu käest ei pääse ükski inimene, tõrkugu ta niinimetatud esivanemate väljakaevamisele vastu palju tahes, ta kaevab ja kaevab. Ühtekokku olen ma igati huvitavast segust, olen nii-öelda läbilõige kõigest. Selles suhtes olnuks ikka parem teada vähem, kui mina tean, ent vanus toob lihtsalt paljugi päevavalgele, kutsumatult, ütles ta. Kõige rohkem meeldib mulle tisleri õpipoiss, kes tuhande kaheksasaja neljakümne kaheksandal aastal õppis Cattaros lugema ja kirjutama ning teatas sellest uhkelt kirjas oma vanematele Linzi, ütles Reger. See tisleriõpipoiss emapoolsest harust oli olnud suurtükiväelasena Cattaro kindluses, tänapäeva Kotoris, ja mul on veel alles see kiri, mille ta, nagu öeldakse, kirjutas rõõmust särades kaheksateistkümneaastaselt Cattarost oma vanematele Linzi ja millel seisab ametliku keiserliku posti märge, et selle sisu on kahtlane. Me kõik koosneme oma esivanematest, ütles Reger, kõik nad kokku ja lisaks veel see enda poolt lisatud osa. Terve elu oli mulle kallihinnaline ennekuulmatus olla suguluses Stifteriga, kuni ma tulin selle peale, et Stifter pole suur kirjanik või poeet, kuidas iganes, kellena ma olin teda eluaeg austanud. Sedagi teadsin ma alati, et olen Heideggeri sugulane, sest vanemad lobisesid selle igal võimalusel välja. Stifteriga oleme sugulased, ka Heideggeriga oleme sugulased ja Bruckneriga samuti, ütlesid mu vanemad igal võimalusel, nii et see oli mulle sageli piinlik. Igatahes Ülem-Austrias, kuid isegi kogu Austrias võtavad inimesed sugulust Stifteriga alati millegi ennekuulmatuna, ja seltskonna jaoks maksab see ikka vähemalt sama palju, kui keegi ütleks, et ta on keiser Franz Josephi sugulane, aga olla suguluses Stifteri ja Heideggeriga on kõige ebatavalisem ja imekspandavam, mida võib Austrias, kuid ka Saksamaal ette kujutada. Ja kui siis sobival hetkel, ütles Reger, on öeldud veel sedagi, et ollakse suguluses veel ka Bruckneriga, siis inimesed lihtsalt ei pääse enam imestamisest. Kui sul on sugulaste hulgas kuulus kirjanik, on see juba midagi erilist, lisaks aga sugulaseks kuulus filosoof – loomulikult veelgi ennekuulmatum, ütles Reger, kuid sinna juurde olla suguluses veel ka Anton Bruckneriga – see on ülim. Vanemad mängisid selle tõsiasja sageli välja ja said sellest mõistagi oma eeliseid. Tähtis oli ainult see, et esitada neid sugulusi õiges paigas; muidugi oli endastmõistetav, et nad rääkisid oma sugulasest Adalbert Stifterist, kui tahtsid saada mõnda ülem-austria eelist näiteks maakonnavalitsuses, millest iga ülemausterlane ikka ja jälle sõltub, või sugulusest Anton Bruckneriga, kellele nad viitasid enamasti siis, kui neil oli Viinis mõni probleem, ütles Reger, kuid mõne Linzi või Welsi või Eferdingi, seega ülem-austria probleemi puhul, ütlesid nad mõistagi, et on Stifteri sugulased; Viini probleemi puhul aga osutasid nad muidugi Brucknerile kui sugulasele, ja Saksamaal reisides ütlesid nad iga päev sadu kordi, et on suguluses Heideggeriga, ja nad ütlesid siis ikka, et Heidegger on neile lähedane sugulane, ilma ausalt ütlemata, kui lähedale Heidegger neile tõesti jääb, sest Heidegger on tõepoolest nendega ja niisiis ka minuga suguluses, kuid ometi, nagu öeldakse, kaugelt. Stifter aga on meile väga lähedane ja ka Bruckner lähem sugulane, ütles Reger eile. Et nad on suguluses ka topeltmõrtsukaga, kes esimese poole oma küpsemast elust saatis mööda Steinis Doonau ääres ja teise pool Steyri juures Garstenis, seega kahes suurimas Austria vanglas, seda ei öelnud nad loomulikult eales, kuigi oleksid pidanud niisamuti alati ütlema. Mina ise pole kunagi peljanud öelda, et üks minu sugulane istus kinni Steinis ja Garstenis, mis on vist küll see kõige halvem, mida üks austerlane oma sugulastest öelda võib, vastupidi, ma ütlesin seda sagedamini kui vajalik, mida võib muidugi tõlgendada iseloomunõrkusena, ütles Reger. Ma pole ju ka kunagi maha vaikinud, et olin kopsuhaige ja olen alati kopsuhaige olnud, ütles ta, mul pole kunagi elus olnud hirmu oma vigade ja puuduste ees. Ma olen sugulane Stifteriga ja Heideggeriga ja Bruckneriga ja topeltmõrtsukaga, kes kandis karistust Steyris ja Steinis, ütlesin ma väga tihti ka siis, kui mult seda ei küsitud, ütles Reger eile. Meil tuleb oma sugulastega elada, olgu nad millised tahes, ütles ta. Meie ju oleme need sugulased, ütles ta, mina olen ju nad kõik kokku. Regerile meeldib udu ja süngus, ta pelgab valgust, seepärast ta ju lähebki Kunstiajaloo Muuseumi ja seepärast käibki ta Ambassadoris, sest Kunstiajaloo Muuseumis on niisama sünge nagu Ambassadoris, ja sellal kui ta võib ennelõunal nautida Kunstiajaloo Muuseumis talle ideaalset temperatuuri kaheksateist kraadi Celsiuse järgi, naudib ta enda jaoks ideaalset pärastlõunatemperatuuri kakskümmend kolm kraadi Celsiust Ambassadoris, jättes kõrvale kõik muu, mis talle ühelt poolt Kunstiajaloo Muuseumis, teiselt poolt Ambassadoris meeldib, talle midagi väärt on, nagu ta ütleb. Kunstiajaloo Muuseumi võib päike niisama vähe sisse tungida nagu Ambassadori, see on Regeriga vastavuses, sest talle ei meeldi päikesekiirgus. Ta läheb päikesel eest ära, ta ei põgene millegi eest niimoodi kui päikese eest. Ma vihkan päikest, teate, ma vihkan päikest nii nagu ei midagi muud siin ilmas, ütleb ta. Kõige meeldivamad on talle udused päevad, udupäevadel väljub ta juba väga varakult kodunt, käib koguni jalutamas, mida ta muidu ei tee, sest tegelikult vihkab ta jalutamist. Ma vihkan jalutamist, ütleb ta, see tundub mulle mõttetu. Ma käin ja käin jalutuskäigul ja mõtlen vaid aina, et ma vihkan jalutamist, mul pole seejuures muud mõttes, ma ei saa üldse aru, et on inimesi, kes suudavad jalutades mõtelda, mõtelda midagi muud, kui et jalutamine on mõttetu ja otstarbetu, ütleb ta. Kõige parema meelega käin oma tubades edasi-tagasi, ütleb ta, seejuures tulevad mulle parimad mõtted pähe. Ma võin tundide kaupa aknal seista ja alla tänavale vaadata, see on mul harjumus, mille omandasin lapsepõlves. Ma vaatan alla tänavale ja jälgin inimesi ja küsin endalt, kes need inimesed on, mis paneb neid seal all tänaval liikvele, mis neid käigus hoiab, see on nii-öelda mu peamine tegevus. Ma olen alati eranditult inimestega tegelnud, loodus iseendast pole mind ju kunagi huvitanud, kõik minus suhestus ikka inimestega, ma olen nii-öelda üks inimfanaatik, ütles ta, loomulikult mitte inimkonnafanaatik, kuid inimfanaatik küll. Mind on ikka ainult inimesed huvitanud, ütles ta, samas kui nad loomu poolest on mind eemale tõuganud, miski pole mind intensiivsemalt ligi tõmmanud kui inimesed, ja ühteaegu pole miski mind nii põhjalikult eemale tõuganud kui inimesed. Ma vihkan inimesi, aga nad on samaaegselt minu ainus elueesmärk. Kui ma õhtul mõnelt kontserdilt koju jõuan, seisan sageli kuni kella ühe või kaheni öösel aknal ja vaatan alla tänavale ja silmitsen inimesi, kes all mööduvad. Selles silmitsemises arendan ma aegamööda oma tööd. Ma seisan aknal ja vaatan alla tänavale ja ühteaegu töötan oma artikli kallal. Kella kahe paiku öösel ei lähe ma voodisse, ütles ta, vaid istun kirjutuslaua taha ja kirjutan artikli valmis. Kolme paiku heidan voodisse, kuid tõusen taas kella poole kaheksa aegu. Oma eas ei vaja ma loomulikult enam palju und. Mõnikord magan ainult kolm või neli tundi, sellest piisab täiesti. Igal inimesel on leivaisa, ütles ta variserlikult, minu leivaisa on Times. On hea, kui meil on leivaisa, veelgi parem on, kui meil on salajane leivaisa, Times on minu salajane leivaisa, ütles ta eile. Ma silmitsesin teda pikimat aega, ilma teda õieti nägemata. Ta ütles eile, et lapsepõlves ja lapsepõlvele järgnenud nooruses polnud tal loomulikult kõiki võimalusi, kuid ometi väga palju, ja et lõpuks polnud ta elukutse osas mitte ühegi võimaluse kasuks otsustanud. Kuna ta polnud sunnitud elatist teenima, sest oli saanud vanematelt mitte alahinnatava päranduse, elas ta aastaid häirimatult ainult oma ideedele, oma eelistustele, oma kalduvustele. Loodus ei tõmmanud teda algusest peale ligi, vastupidi, loodust ta vältis, kus vaid sai, teda tõmbas ligi kunst, kõik kunstlik, ütles ta eile, igati kõik kunstlik. Maalikunst valmistanud talle juba varakult pettumuse, see oli talle algusest peale kunstide hulgas see ebavaimne. Ta luges palju ja kirglikult, kuid mõttele ise kirjutada polnud ta kunagi tulnud, ta polnud ennast kunagi selleks võimeliseks pidanud. Muusikat armastas ta algusest peale, muusikas leidis ta lõpuks selle, millest maalikunstis ja kirjanduses puudust tundis. Ma ei pärine ju mingist musikaalsest perest, ütles ta, vastupidi, kogu mu pere oli ebamusikaalne ning kokkuvõttes täiesti kunstivaenulik. Alles pärast vanemate surma sain ma anduda kunstile kui oma esimesele eelistusele. Vanemad pidid enne surema, et ma võiksin tõepoolest teha seda, mida tahtsin, nad olid alati tõkestanud mulle ligipääsu minu eelistustele, minu kirgedele. Mu isa oli ebamusikaalne inimene, ütles Reger, mu ema oli musikaalne, arvan, et isegi väga musikaalne, kuid ta mees oli temast ajapikku muusika välja ajanud. Mu vanemad olid õudne abielupaar, ütles ta, nad vihkasid teineteist salamisi, kuid ei suutnud lahku minna. Varandus ja raha hoidsid neid koos, see on tõde. Meie seintel rippus palju ilusaid kalleid pilte, ütles Reger, kuid nad ei vaadanud neid aastakümnete jooksul mitte ainuski kord, meie riiulitel seisis tuhandeid raamatuid, kuid aastakümnete kestel ei lugenud nad ainustki neist raamatuist, meie pool seisis Bösendorfi tiibklaver, kuid sellel ei mängitud aastakümnete vältel. Kui selle klaveri kaas olnuks kinni liimitud, poleks nad seda aastakümneid märganud, ütles Reger. Minu vanematel olid kõrvad, aga nad ei kuulnud midagi, neil olid silmad, aga nad ei näinud midagi, neil oli küllap vist südagi, aga nad ei tundnud midagi. Selles külmuses kasvasin ma üles, ütles ta. Ma ei pidanud puudust kannatama, kuid ma olin ometi iga päev kõige sügavamas meeleheites, ütles ta. Kogu lapsepõlv polnud midagi muud kui meeleheite aeg. Mu vanemad ei armastanud mind ja ka mina ei armastanud neid. Nad ei andestanud mulle, et olid mind teinud, eluaeg ei andnud nad mulle andeks, et olid mind teinud. Kui on olemas põrgu, ja muidugi on põrgu olemas, ütles ta, siis oli minu lapsepõlv põrgu. Tõenäoliselt on lapsepõlv alati põrgu, lapsepõlv on põrgu, ütles ta, ükspuha, milline lapsepõlv, see on põrgu. Inimesed ütlevad, et neil oli ilus lapsepõlv, kuid ometi oli see põrgu. Inimesed võltsivad kõike, nad võltsivad ka lapsepõlve, mis neil oli. Nad ütlevad, et mul oli ilus lapsepõlv, ja ometi oli neil ainult põrgu. Mida vanemaks inimesed saavad, seda kergemini ütlevad nad, et neil oli ilus lapsepõlv, kui see ometi polnud midagi muud kui põrgu. Põrgu ei tule, põrgu oli, ütles ta, sest põrgu on lapsepõlv. Mida mulle küll maksis sellest põrgust väljatulek, ütles ta eile. Niikaua kui mu vanemad elasid, oli see mulle põrgu. Mu vanemad takistasid minus ja minu juures kõike, ütles ta. Lakkamatus rõhumismehhanismis kaitsesid nad mind peaaegu surnuks, ütles ta. Vanemad pidid surnud olema, et mina saaksin elada; kui vanemad surid, tuli mulle eluvaim sisse. Lõpuks oli tõesti muusika see, mis mu ellu äratas, ütles ta eile. Aga ma ei tahtnud ja loomulikult ei saanud olla loov, kuid ka mitte tegev kunstnik, ütles ta, igatahes ei mingi loov või tegev muusikakunstnik, vaid üksnes kriitiline. Ma olen kriitiline kunstnik, ütles ta, ma olen kogu elu kriitiline kunstnik olnud. Juba lapsepõlves olin ma kriitiline kunstnik, ütles ta, mu lapsepõlve olud tegid mind päris loomulikul viisil kriitiliseks kunstnikuks. Ma tajun end ju igati kunstnikuna, just nimelt kriitilise kunstnikuna, ja kriitilise kunstnikuna olen ma muidugi ka loov, selge see, niisiis tegev ja loov kriitiline kunstnik, ütles ta. Ja lisaks veel loov ja tegev kriitiline kunstnik Times’i jaoks, ütles ta. Ma võtan oma lühikesi aruandeid Times’ile igati kunstipaladena ja mõtlen, et nende kunstipalade autorina olen ma ikka ühteaegu ning ühes isikus maalikunstnik ja muusik ja kirjanik. Minu ülimaks naudinguks on teada, et nende Times’i jaoks kirjutatud kunstipalade autorina olen ma ühes isikus maalikunstnik ja muusik ja kirjanik, see on mu ülim nauding. Niisiis pole ma nagu maalikunstnik ainult maalikunstnik, ja nagu muusik pole ma ainult muusik, ja kirjanikuna pole ma ainult kirjanik, olgu teil teada, vaid ma olen maalikunstnik ja muusik ja kirjanik ühes isikus. Seda tajun ma siiski ülima õnnena, ütles ta, olla kunstnik kõigis kunstides ja ometi ühes. Võib-olla, ütles ta, on kriitiline kunstnik see, kes kõigis kunstides tegeleb ainult oma ainsaga ja on sellest teadlik, läbi ja lõhki teadlik. Selles teadmises olen ma õnnelik. Niisiis olen ma juba üle kolmekümne aasta õnnelik, ütles ta, kuigi loomu poolest olen õnnetu inimene. Mõtlev inimene on loomu poolest õnnetu inimene, ütles ta eile. Kuid isegi see õnnetu inimene võib olla õnnelik, ütles ta, ikka jälle sõna ja mõiste tõelises mõttes ajaviiteks. Lapsepõlv on sünge auk, kuhu vanemad on sind sisse tõuganud ja kust tuleb ilma igasuguse abita välja tulla. Enamikul inimestest ei õnnestu ju sellest lapsepõlveaugust välja tulla, eluajaks jäävad nad sellesse auku ega pääse sealt välja ja on kibestunud. Seetõttu on enamik inimesi kibestunud – need, kes oma lapsepõlveaugust välja ei pääse. See lapsepõlveaugust väljatulek nõuab juba üleinimlikku pingutust. Ja kui me lapsepõlveaugust, sellest kõige süngemast august üldse, piisavalt vara välja ei tule, siis ei tule me kunagi välja, ütles Reger. Vanemad pidid surnud olema, et ma saaksin sellest süngest lapsepõlveaugust välja tulla, ütles ta, nad pidid lõplikult surnud olema, tõepoolest alatiseks, mõistate, et ma saaksin lapsepõlveaugust välja tulla. Kõige parema meelega oleksid vanemad mind kohe pärast sündi pannud raudkappi oma ehete ja väärtpaberite juurde, ütles ta. Mul olid kibestunud vanemad, ütles ta, kes eluaeg kannatasid oma kibestuse käes. Kõigil piltidel, mis mul oma vanematest on, näen ma neid vaadates alati nende kibestust. On olemas peaaegu ainult kibestunud vanemate lapsed, seepärast näevad kõik vanemad nii kibestunud välja. Kibestus ja pettumus vermivad kõiki neid nägusid, vaevalt et leiate mõnda teistsugust, näiteks võite tundide kaupa Viinis ringi käia ning näete ainult kibestust ja pettumust kõigis neis nägudes, ja maakohas pole see teistmoodi, ka maanäod on täis kibestust ja pettumust. Mu vanemad tegid minu ja nähes, mida nad teinud olid, nad kohkusid ja oleksid mu kõige parema meelega sündimatuks muutnud. Ja kuna nad ei suutnud mind oma raudkappi pista, lükkasid nad mu süngesse lapsepõlveauku, kust ma nende eluajal enam välja ei pääsenud. Vanemad teevad oma lapsed ikka vastutustundetul viisil, ja nähes, mida on teinud, on nad kohkunud, nii näeme ju alati, kui sünnivad lapsed, üksnes kohkunud vanemaid. Teha üks laps ja kinkida elu, nagu nii silmakirjalikult öeldakse, pole ju midagi muud, kui tuua ilmale raske õnnetus, ja selle raske õnnetuse peale on siis kõik ikka jälle kohkunud. Loodus on vanematest ikka alati narrid teinud, ütles ta, ja neist narridest õnnetuid lapsi süngetes lapsepõlveaukudes. Täiesti häbenematult ütlevad inimesed, et neil olnud õnnelik lapsepõlv, sellal kui neil oli ju see õnnetu, millest nad pääsesid ainult kõige suurema pingutusega, ja sel põhjusel nad ütlevad, et neil oli õnnelik lapsepõlv, sel põhjusel, kuna nad on pääsenud lapsepõlvepõrgust. Olla pääsenud lapsepõlvest ei tähenda ju midagi muud kui olla pääsenud põrgust, ja siis öeldakse, et sellel ja tollel olnud õnnelik lapsepõlv, ja säästetakse niiviisi tema sigitajaid, vanemaid, keda ei tule säästa, ütles Reger. Öelda, et sul oli õnnelik lapsepõlv, ja seejuures vanemaid säästa pole ju midagi muud kui sotsiaalpoliitiline alatus, ütles ta. Me säästame vanemaid, selle asemel et süüdistada neid terve eluaeg inimese sigitamise kuriteos, ütles ta eile. Kolmkümmend viis aastat hoidsid vanemad mind lapsepõlveaugus kinni, ütles ta. Kolmkümmend viis aastat rõhusid nad mind kõigi võimalike vahenditega, piinasid mind oma õudsete meetoditega. Ma ei pea oma vanematega vähimalgi määral arvestama. Nad ei ole vähimatki hoolimist ära teeninud, ütles ta. Nad panid minu kallal toime kaks kuritegu, kaks raskeimat kuritegu, ütles ta, nad sigitasid mu ja nad rõhusid mind, minu käest küsimata sigitasid nad mu, ning olles mu sigitanud ja maailma tõuganud, rõhusid nad mind, panid minu kallal toime sigitamiskuriteo ja rõhumiskuriteo. Ja nad tõukasid mind süngesse lapsepõlveauku suurima võimaliku vanemliku hoolimatusega. Nagu teate, oli mul ju õde, see, kes varakult suri, ütles Reger, kes ainult oma varase surma läbi pääses vanemate käest, teda kohtlesid vanemad sellesama hoolimatusega nagu mindki, oma pettumustraumaga surusid nad mind ja mu õde alla, õde ei kannatanud seda kaua välja, ühel aprillipäeval suri ta neil järsku käest, täiesti ootamatult, nagu see on võimalik ainult teismeliste puhul, ta oli üheksateistkümneaastane, niinimetatud silmapilksesse südamerabandusse, olgu teil teada, sellal kui ema seadis teisel korrusel kõike korda mu isa sünnipäevapeoks, jooksis teisel korrusel ringi, et ainult mitte ühtki sünnipäevapeoviga teha, jooksis ringi kõikvõimalike taldrikute ja klaaside ja laudlinade ja küpsetistega ning ajas minu ja mu õe peaaegu hulluks oma sünnipäevapeo ettevalmistustega, millest ta oli juba varahommikust peale segane; kohe pärast seda, kui isa oli majast lahkunud, oli ema kõikvõimaliku hüsteeria saatel alustanud oma sünnipäevamäratsemisega, mis oli ju meile juba tuttav, kihutades mind ja mu õde trepist üles ja trepist alla ja keldrisse ja erinevatesse panipaikadesse sisse ja välja ja taas tagasi, lakkamatult mõeldes sellele, et mitte ühtki viga teha, nii et ta kihutas mind ja mu õde läbi kogu majapidamise siia-sinna neis sünnipäevapeo ettevalmistustes, ja ma mõtlesin kogu aeg, mäletan seda päris täpselt, et kas see on nüüd meie isa viiekümne kaheksas või viiekümne üheksas sünnipäev; kogu aeg jooksin ma majas ringi ja läbi kõigi meie tubade ja mõtlesin, et on see nüüd viiekümne kaheksas või viiekümne üheksas või koguni kuuekümnes, mida see aga siiski ei olnud, see oli minu isa viiekümne üheksas sünnipäev, ütles Reger. Minu ülesandeks oli kõik aknad lahti teha ja värsket õhku sisse lasta. Juba tookord, juba lapsepõlves ja nooruses vihkasin ma tõmbetuult ja meie ema käsul pidin ma kogu aeg kõik aknad lahti tegema ja õhku sisse laskma, ütles Reger, nii et ikka tuli mul teha midagi, mida ma vihkasin, ja ma ei vihanud midagi rohkem kui kõigist akendest värsket õhku majja lasta, ei midagi rohkemat kui igast küljest majja sisse uhkavat tõmbetuult, ütles Reger, aga loomulikult ei saanud ma midagi vanemate käsu vastu, ma viisin kõik vanemate käsud alati punktipealt täide, ma poleks iialgi tihanud mõnda vanemate käsku täitmata jätta, ükskõik, kas oli tegu ema või isa käsuga, ma täitsin automaatselt ja punktipealt iga vanemate käsu, ütles Reger, sest ma tahtsin pääseda vanemliku karistuse käest, ja vanemlik karistus oli ikka see õudne, see julm, ma kartsin vanemlikku piinamist ja nii täitsin ma loomulikult alati ja punktipealt kõik vanemate käsud, ütles ta, ükspuha, mis käsk see oli, olgu see minu meelest ka kõige mõttetum käsk, järelikult seegi, et ma tegin meie isa sünnipäeval kõik aknad lahti ja lasin tõmbetuulel majja sisse lõõtsuda, oli endastmõistetav. Ema pidas kõiki meie sünnipäevi, polnud ainsatki sünnipäeva, mida poleks peetud, ma vihkasin neid sünnipäevapidusid, nagu võite arvata, nagu ma vihkan kõike pidulikku, ma vihkan kõike pidulikku tänaseni, mulle pole miski vastikum kui pidutsemine ja pühitsemine, ma olen pidustustevihkaja, ütles ta, lapsest peale vihkasin ma igasugust pidutsemist ja pühitsemist ja ennekõike vihkasin ma sünnipäevapidu, ükspuha, mis sünnipäev see oli, ja kõige rohkem vihkasin ma seda, kui peeti vanemate sünnipäeva; kuidas võib inimene oma sünnipäeva pidada, mõtlesin ma ikka, kui ometi pole ju muud kui õnnetus üldse ilmas olemas olla, jah, mõtlesin ma ikka, kui inimesed viiksid sisse mälestushetke oma sünnipäeval, nii-öelda mälestustunni sellest kuriteost, mida nende sigitajaid nende kallal toime panid, sellest saaksin ma aru, kuid ometi mitte mingist pidupäevast, ütles ta. Ja meie isa sünnipäevi pühitseti kõige vastikuma toredusega, alati olid külla kutsutud kõikvõimalikud inimesed, keda ma vihkasin, ning söödi ja joodi palju, ja kõige jäledamad olid muidugi toostid, mida öeldi pühitsetule, ja kingitused, mida pühitsetule tehti. Pole ju midagi võltsimat kui need sünnipäevapeod, mida inimesed peavad, pole midagi vastikumat sünnipäevavalskusest ja sünnipäevateesklusest, ütles ta. See oli tõepoolest minu isa viiekümne üheksas sünnipäev, mil suri mu õde, ütles Reger. Mina seisin teisel korrusel ühes nurgas ja jälgisin ennast külma tõmbetuule eest kaitsta püüdes ema, kuidas ta jooksis sünnipäevahüsteerilise kiiruga läbi kõigi tubade, kord viies mõnda vaasi ühest toast teise, kord suhkrutoosi ühelt laualt teisele, ühe laudlina sinna, teise laudlina tänna, ühe raamatu sinna, teise raamatu tänna, üks lillekimp sinna, teine tänna, kui ma järsku kuulsin altpoolt, esimeselt korruselt, tuhmi mütsatust, ütles Reger. Ema oli seisma jäänud, sest temagi oli alt tuhmi mütsatust kuulnud. Ühtäkki, olles kuulnud seda tuhmi mütsatust, jäi ema paigale seisma ja ta nägu läks kahvatuks, ütles Reger. Oli juhtunud midagi hirmsat, see oli samal hetkel selge nii mulle kui emale. Ma läksin teiselt korruselt alla esikusse ja leidsin õe surnult esikus lebamas. Jajah, ütles Reger, silmapilkne südamerabandus on kadestusväärne surm. Tabaks meid ennast kord silmapilkne südamerabandus, oleks see meie suurim õnn, ütles ta. Me soovime kiiret valutut surma ja teatud asjaoludel jõuame pikka, aastaid kestvasse tõbitsemisse, ütles Reger eile, ja siis, et on ju ometi trööstiks, et ta naine ei kannatanud kaua, mitte aastaid, nagu teatud asjaoludel juhtub, ütles ta, vaid ainult nädalapäevad. Kuid muidugi pole mingit lohutust inimese kaotusele, kes on sulle eluaeg see lähim olnud. See on ju ka meetod, ütles ta eile, sellal kui ma teda nüüd, niisiis päev hiljem, kõrvalt silmitsesin ja tema taga Irrsiglerit, kes minust väljagi tegemata oli hetkeks Sebastiano saali pilgu heitnud, sellal kui ma niisiis ikka veel Regerit jälgisin, kes silmitses ikka veel Tintoretto Valge habemega meest – see on ju ka meetod, ütles ta, et kõike karikatuuriks teha. Mõnda suurt tähtsat pilti kannatame välja ainult siis, ütles ta, kui oleme selle karikatuuriks teinud, mõnda suurt inimest, mõnda niinimetatud tähtsat isiksust, me ei talu ühte suure inimesena, teist tähtsa isiksusena, ütles ta, me peame neid karikeerima. Pikemat aega mõnda pilti vaadeldes, olgu see kas või kõige tõsisem pilt, peame olema selle karikatuuriks teinud, ütles ta, et seda välja kannatada, niisiis ka vanemad karikatuuriks, karikatuuriks ülemused, kui meil neid on, kogu maailm karikatuuriks, ütles ta. Vaadake pikemat aega Rembrandti autoportreed, ükskõik millist, ajapikku muutub see teile päris kindlasti karikatuuriks ja te pöördute ära. Vaadake pikemat aega oma isa nägu ja see muutub teile karikatuuriks ja te pöörate end temast ära. Lugege Kanti süvenenult ja ikka veel süvenenumalt ning järsku haarab teid naerukramp, ütles ta. Tegelikult on ju iga originaal iseendast võltsing, ütles ta, te saate ju aru, mida ma mõtlen. Muidugi on nähtusi maailmas, looduses, kuidas soovite, mida me ei suuda naeruväärseks teha, aga kunstis võib kõike naeruväärseks teha, iga inimese võib muuta naeruväärseks ja karikatuuriks, kui tahame, kui meil seda vaja on, ütles ta. Kui oleme võimelised naeruväärseks tegema, alati me pole selleks võimelised – siis haarab meid meeleheide ja seejärel kurat, ütles ta. Ükspuha millist kunstiteost saab naeruväärseks teha, ütles ta, see marsib uhkelt kohale ja teie teete ta silmapilk naeruväärseks nagu inimesegi, kelle te peate naeruväärseks tegema, sest te ei saa teisiti. Kuid enamik inimesi on ju naeruväärsed ja enamik kunstiteoseid on ju naeruväärsed, ütles Reger, ning te säästate end naeruväärseks tegemise ja karikatuuri vaevast. Kuid enamik inimesi pole suutelised karikeerima, nad vaatavad kõike kuni lõpuni kohutava tõsidusega, ütles ta, nad ei tule üldse karikatuuri mõttegi peale, ütles ta. Te lähete paavsti audientsile, ütles ta, ning võtate paavsti ja audientsi tõsiselt ja seda terveks eluks; naeruväärne, paavstluse ajalugu on puha karikatuure täis, ütles ta. Muidugi on püha Peetrus suur, ütles ta, kuid ometi naeruväärne. Eks te minge pühasse Peetrusse sisse ning tehke end täiesti vabaks neist sadadest ja tuhandetest ja miljonitest katoliiklikest ajaloovaledest, teil pole üldse vaja kaua oodata ja kogu püha Peetrus muutub teile naeruväärseks. Minge mõnele eraaudientsile ja oodake paavsti; veel enne kohalejõudmist tundub ta teile naeruväärne ja ta ongi ju naeruväärne, kui ta tuleb seal oma valgeks kitšistatud puhtast siidist rüüs. Vaadake kuhu tahes, Vatikanis on kõik naeruväärne, kui olete teinud end vabaks katoliku ajaloovaledest ja katoliku ajaloomentaliteedist, katoliku maailmaajalooidüllikast, ütles Reger. Teate, katoliku paavst istub nagu mingitud trikitav maailmareisinukk oma kuulikindla klaaskupli all, tema ümber mingitud ja trikitavad ülem- ja alamnukud – kui eemaletõukavalt naeruväärne. Rääkige mõne meie viimase hädaldava kuningaga – kui naeruväärne, mõne meie vaimselt piiratud kommunistide juhiga – kui naeruväärne. Minge meie kõnehimulise, kõike oma seniilse riigiisalobaga pihuks ja põrmuks rääkiva liidupresidendi uusaastavastuvõtule ja teil läheb naeruväärsusest süda pahaks. Kaputsiinide hauakamber, keisriloss – millised vastikud naeruväärsused, ütles ta. Minge Malta ordu kirikusse ja vaadake neid ordulasi, kes lasevad seal kirikulampide all mustades Malta ordu rüüdes sillerdada oma valgetel, pseudoaristokraatsetel lollpeadel – te ei tunne seejuures muud peale naeruväärsuse. Minge mõne katoliku kardinali ettekandele, võtke osa mõnest inauguratsioonist ülikoolis – kui naeruväärne. Kuhu iganes me praegu sellel maal ka vaataks, vaatame naeruväärsuse lampkasti, ütles Reger. Igal hommikul kerkib meile nii suure naeruväärsuse pärast häbipuna näkku, mu armas Atzbacher, see on tõde. Minge mõnele auhinna kätteandmisele – kui naeruväärne; naeruväärsed kujud; mida pompoossemalt nad esinevad, seda naeruväärsem, ütles ta, ei muud peale karikatuuri, ütles ta, lihtsalt ei midagi muud. Te nimetate mõnda head meest oma sõbraks ja siis laseb ta end järsku auprofessoriks teha ning nimetab end sellest peale professoriks ja laseb oma kirjapaberile professor trükkida ja tema naine esineb lihuniku juures järsku proua professorina, et ta ei peaks nii kaua ootama nagu teised, kelle mees pole professor. Kui naeruväärne, ütles ta. Kuldsed trepid, kuldsed toolid, kuldsed pingid keisrilossis, ütles ta, ja neil istumas puha pseudodemokraatlikud idioodid – kui naeruväärne. Ta kõnnite piki Kärnteni tänavat ja kõik tundub teile naeruväärne, kõik inimesed on üksnes naeruväärsed, ei muud, te käite risti-rästi läbi terve Viini ja kogu Viin on teile korraga naeruväärne, kõik inimesed, kes teie poole tulevad, on naeruväärsed, kõik, mis teile läheneb, on naeruväärne, te elate ühes läbi ja lõhki naeruväärses ja tegelikult allakäinud maailmas, ütles ta. Korraga peate kogu maailma karikatuuriks tegema. Teil on jõudu, et maailma karikatuuriks muuta, ütles ta, ülimat vaimujõudu, ütles ta, mis selleks vajalik on, seda ainsat ellujäämisjõudu. Me valitseme ainult seda, mille leiame lõpuks naeruväärse olevat, me jõuame edasi ainult siis, kui leiame maailma ja elu selles naeruväärse olevat, pole muud ega paremat meetodit, ütles ta. Imetlemise seisundis ei pea me kaua vastu ja saame otsa, kui ei katkesta seda õigel ajal, ütles ta. Ma olin ju kogu elu ikka kaugel sellest, et olla mingi imetleja, imetlemine on mulle võõras; kuna imet pole olemas, on imetlemine mulle alati võõras olnud, ja miski pole mulle nii eemaletõukav, kui vaadelda inimesi, kes imetlevad, kes on mingisse imetlemisse haigestunud. Te lähete mõnda kirikusse ja inimesed imetlevad, te lähete mõnda muuseumi ja inimesed imetlevad. Te lähete mõnele kontserdile ja inimesed imetlevad – eemaletõukav on see. Tegelik mõistus imetlemist ei tunne, ta võtab teadmiseks, ta respekteerib, ta peab lugu, see on kõik, ütles Reger. Inimesed lähevad kõigisse kirikuisse ja kõigisse muuseumidesse otsekui imetlust täis seljakotiga ja seepärast on neil alati selline vastik küürus kõnnak, mis kirikutes ja muuseumides on ju neil kõigil, ütles ta. Ma pole veel näinud ühtki inimest täiesti normaalselt kirikusse või muuseumi astumas, ja kõige vastikum on vaadelda inimesi Knossoses või Agrigentos, kui nad on jõudnud oma imetlusreisi sihile, sest need inimesed pole mujal kui imetlusreisil, ütles ta. Imetlemine teeb pimedaks, ütles Reger eile, ta teeb imetleja nürimeelseks. Kord juba imetlemisse sattunud, ei pääse enamik inimesi sealt enam välja ja on seeläbi nürimeelsed. Enamik inimesi on terve elu ainult seetõttu nürimeelsed, et nad imetlevad. Pole midagi imetleda, ütles Reger eile, ei midagi, üldse mitte midagi. Kuna respekteerimine ja austamine on inimestele liiga raske, siis nad imetlevad, see on neile lihtsam, ütles Reger. Imetlemine on lihtsam kui respekteerimine, kui austamine; imetlemine on omane lollpeale, ütles Reger. Ainult lollpea imetleb, arukas ei imetle, vaid respekteerib, peab lugu, mõistab – see’p see on. Kuid respekteerimise ja lugupidamise ja mõistmise juurde kuulub ju vaim ja vaimu inimestel ei ole, vaimulagedalt ja tõesti täiesti ebavaimselt reisivad nad püramiidide ja Sitsiilia sammaste juurde ja Pärsia templite ette ning kõditavad ennast ja oma nürimeelsust imetlemisega, ütles ta. Imetlemise seisund on vaimunõtruse seisund, ütles Reger eile, selles vaimunõtruse seisundis eksisteerivad peaaegu kõik. Selles vaimunõtruse seisundis sisenevad nad kõik ka Kunstiajaloo Muuseumi, ütles ta. Imetlus on inimestele raskeks koormaks, neil pole julgust, et oma imetlus täpselt samuti garderoobi ära anda nagu mantel. Nii vantsivad nad imetlusega koormatuna vaevaliselt läbi kõigi nende saalide, ütles Reger, nii et sul pöörab sisikond pahupidi. Kuid imetlus pole mitte ainult niinimetatud harimatute tundemärk, otse vastupidi, ta on täiesti kohutaval, tõepoolest hirmuärataval määral omane ennekõike niinimetatud haritutele, mis on veel palju eemaletõukavam. Harimatu imetleb, sest ta on lihtsalt loll, et mitte imetleda, kuid haritu on selleks liiga perversne, ütles Reger. Niinimetatud harimatute imetlus on päris loomulik, niinimetatud haritute imetlus on aga lausa perversne perverssus, ütles Reger. Võtke Beethoven, see püsidepressiivne riigikunstnik, totaalne riigihelilooja – inimesed imetlevad teda, kuid tegelikult on Beethoven ju läbi ja lõhki eemaletõukav nähtus, kõik Beethoveni juures on enam-vähem koomiline, Beethovenit kuulates kuuleme lakkamatult seda koomilist abitust, seda kõmisevat titaanlikkust, marsimuusika nürimeelsust koguni tema kammermuusikas. Beethoveni muusikat kuulates kuuleme rohkem mäsu kui muusikat, nootide riiginüri marssi, ütles Reger. Ma kuulan mõnda aega Beethovenit, näiteks Eroica’t ja ma kuulan tähelepanelikult ning satun tõepoolest filosoofilis-matemaatilisse seisundisse ja olen ka pikka aega filosoofilis-matemaatilises seisundis, ütles Reger, kuni korraga näen Eroica loojat ja minus variseb kõik kokku, kuna Beethovenis tõepoolest kõik marsib, ma kuulan Eroica’t, mis on ju tõepoolest filosoofiline muusika, läbinisti filosoofiline muusika, läbi ja lõhki filosoofilis-matemaatiline, ütles Reger, ja korraga on kõik mulle vastik ja murdunud, sest sellal kui filharmoonikud seda nii endastmõistetavalt mängivad, kuulen ma hetkest teise Beethoveni nurjumist, kuulen tema nurjumist, näen tema marsimuusikapead, saate aru, ütles Reger. Siis on Beethoven mulle talumatu, nagu mulle on ju talumatu seegi, kui kuulen mõnda meie paksmaost või kõrendist lauljat Talvist teekonda2 puruks laulmas, teate küll, sest Lied’i esitav laulja, kellel on frakk seljas ja kes klaverile toetudes Varest laulab, on mulle ju alati talumatu ja naeruväärne, ta on juba ette karikatuur, pole ju midagi naeruväärsemat, ütles Reger, mõnest frakis ja klaveri najal seisvast Lied’i- või aarialauljast. Kui oivaline on Schuberti muusika, kui me ei näe, mismoodi seda ette kantakse, kui me ei näe seda põhjatult nõdrameelset, edevalt lokkis peaga interpreeti, aga muidugi me näeme teda, kui oleme kontserdisaalis, ja see teeb kõik vaid piinlikuks ja naeruväärseks ning kuulmis- ja nägemiskatastroofiks. Ma ei tea, ütles Reger, kas klaverimängijad on naeruväärsemad ja piinlikumad kui lauljad klaveri ääres, see on küsimus vaimuseisundist, milles me parasjagu oleme. Muidugi on see, mida me näeme, kui muusikat tehakse, naeruväärne, on karikatuur ja seetõttu piinlik, ütles ta. Laulja on naeruväärne ja piinlik, laulgu ta kuidas tahes, olgu ta tenor või bass, kõik lauljannad on alati vaid naeruväärsed ja piinlikud, olgu nad riides ja laulgu kuidas tahes, ütles ta. Mõni pillikeelitaja või – näppija laval – ja see on juba liiga naeruväärne, ütles ta. Isegi paks haisev Bach toomkiriku oreli taga oli üksnes naeruväärne ja sügavaimalt piinlik nähtus, selle üle pole mõtet vaieldagi. Ei-ei, kunstnikud – olgu nad ka need tähtsaimad ja nii-öelda suurimad – pole muud kui kitšilikud ja piinlikud ja naeruväärsed. Toscanini, Furtwängler, üks liiga väike, teine liiga suur – naeruväärne ja kitšilik. Ja kui te teatrisse lähete, hakkab teil süda naeruväärsusest ja piinlikkusest ja kitšist läikima. Mida ja kuidas nad räägikski – teil hakkab süda läikima. Rääkigu nad klassikalist teksti – teil hakkab süda läikima, rääkigu nad rahvalikult – teil hakkab süda läikima. Ja mida kõik need klassikalised ja tänapäevased niinimetatud kõrged ja rahvalikud näidendid muud on kui teatraalsed naeruväärsused ja kitšilikud piinlikkused, ütles ta. Tänapäeval on kogu maailm naeruväärne ning lisaks sügavaimalt piinlik ja kitšilik, see on tõde. Irrsigler astus Regeri juurde ja sosistas talle jälle midagi kõrva sisse. Reger tõusis püsti, vaatas ringi ja läks koos Irrsigleriga Bordone saalist välja. Mina vaatasin kella, see oli kakskümmend minutit üksteist läbi. Põhjus, miks ma olin juba kella poole üheteistkümneks muuseumi läinud, oli ju selles, et tõepoolest olla täpne, sest midagi ei nõudnud Reger rohkem kui punktipealsust. Nagu ma ka ise ei nõua midagi rohkem kui punktipealsust, punktipealsus on mulle inimsuhtlemises tõepoolest see kõige tähtsam. Ma talun ainult punktipealseid, ma ei kannata ühtki ebatäpset. Punktipealsus on nii Regeri kui ka minu oluline tundemärk; kui mul on kokku lepitud kohtumine, siis pean ma sellest tõesti punktipealt kinni, nagu ka Reger peab kõigist oma kokkulepetest punktipealt kinni, punktipealsusest on ta mulle juba palju loenguid pidanud, niisamuti usaldusväärsuse kohta, punktipealsus ja usaldusväärsus on inimese juures see kõige tähtsam, ütles Reger väga sageli. Ma võin öelda, et olen läbi ja lõhki punktipealne inimene, ebatäpsust olen ma alati vihanud ega ole suutnud seda endale ka kunagi lubada. Reger on kõige punktipealsem inimene, keda ma tunnen. Ta pole veel kunagi elus hiljaks jäänud, vähemalt mitte oma süül, nagu ta ütleb, nii nagu minagi pole oma elus, igatahes mitte täiskasvanuelus, iial oma süül hiljaks jäänud, ebatäpsed inimesed on mulle need vastikuimad, ebatäpsete inimestega pole mul midagi ühist, ebatäpsete inimestega ma ei suhtle, ebatäpsetega pole mul mingit asja, ma ei taha nendega mingit tegemist teha. Ebatäpsus on jõhkerhooletu omadus, mida ma põlgan ja jälestan, mis ei too inimestele muud peale allakäigu ja õnnetuse. Ebatäpsus on haigus, mis viib ebatäpse inimese surmani, ütles Reger ükskord. Reger tõusis püsti ja läks Bordone saalist välja just siis, kui Bordone saali tuli rühm vanamehi, venelasi, nagu tegin kohe kindlaks, keda juhtis, nagu ma niisama kiiresti kindlaks tegin, üks ukrainlannast tõlk; ta juhtis nad minust mööda ja veel niiviisi, et surus mind kõrvale ja nurka. Inimesed trügivad saali ja tõukavad sind eest ega vabandagi, mõtlesin ma, ja leidsingi end juba vastu seina surutult. Kui Irrsigler oli Regerile midagi kõrva sosistanud, oli too Bordone saalist välja läinud, ning ühteaegu oli Bordone saali sisenenud ja Bordone saalis koha sisse võtnud vene rühm, kes oli nõnda Bordone saali astunud ja seal koha sisse võtnud, et ma ise ei saanud enam üldse Sebastiano saalist Bordone saali vaadata, vene rühm oli Bordone saali mu pilgu eest täiesti kinni katnud. Ma nägin ainult vene rühma selgi ja kuulsin, mida rääkis ukrainlannast tõlk; nagu kõik teised giidid Kunstiajaloo Muuseumis, rääkis ta jama, see polnud muud kui tavaline kole kunstiloba, mida ta oma vene ohvritele pähe toppis. Vaadake sinna, ütles ta, vaadake seda suud, näete, ütles ta, seal need suured kõrvad, vaadake seda õrna roosat inglipõsel, kas näete tagapõhjal seda silmapiiri, nagu poleks igaüks näinud seda kõike Tintoretto maalidel ka ilma nende lollide märkusteta. Muuseumigiidid kohtlevad nende hoolde usaldatuid ju ikka vaid lollpeadena, ikka kui suurimaid lollpäid, sellal kui nood ometi kunagi pole sellised lollpead, giidid seletavad neile eelistatult ikka seda, mis on ju loomulikul moel täiesti selgelt näha ja mida seega pole üldse vaja seletada, aga nemad seletavad ja seletavad ja näitavad ja näitavad ja räägivad ja räägivad. Muuseumigiidid pole midagi muud kui puha lobamasinad, mille nad ise on nii kauaks käima pannud, kuni juhivad mõnda rühma läbi muuseumi, see lobamasin räägib aastast aastasse ikka ühte ja sama juttu. Muuseumigiidid pole midagi muud kui puha kunstlobisejad, kellel pole kunstist õrna aimugi, kes oma vastikul lobisemisviisil kunsti süümevabalt ära kasutavad. Muuseumigiidid kraaksuvad aasta läbi oma kunstiloba ja kasseerivad selle eest hunniku raha. Vene rühm oli mind nurka surunud ja ma ei näinud enam muud peale vene selgade, see tähendab, ei muud peale vene talvemantlite, millest kõigist õhkas läbitungivat naftaliinilõhna, sest ilmselt oli see vene rühm tulnud maaligaleriisse läbi uduvihma otse bussist. Kuna ma kannatan aastakümneid õhupuuduse käes ja niigi mitu korda päevas arvan, et pean lämbuma, isegi vabas õhus, siis olid need silmapilgud, mis tegelikult olid ju minutid, vene rühma taga vastikud, Bordone saali nurka surutult hingasin ma pidevalt sisse naftaliinist lehkavat õhku, mis mu nõrkade kopsude jaoks oli liiga raske. Mul on juba iseendast väga raske Kunstiajaloo Muuseumis hingata, rääkimata siis sellistel asjaoludel, nagu vene rühma ilmudes. Ukrainlannast giid rääkis vene rühmale niinimetatud klassikalises moskoviitide vene keeles, ja suurelt jaolt ma mõistsin seda, naisel oli küll kohutav, suisa torkav hääldus, kui ta ütles midagi saksa keeles, see, kuidas ta ütles sõna Engelskopf, oli ju lihtsalt õudne. Algul ei osanud ma öelda, kas giid oli tulnud koos vene rühmaga Venemaalt või oli tema näol tegu ühega neist vene emigrantidest, kes pärast sõda Viini tulid ja keda tuleb Viini veel praegugi, nonde vene-juudi naisemigrantidega, kes on väga intelligentsed ja kes on Viinis ikka tagaplaanil tooni andnud, mis on Viini vaimuseltskonnale alati kasuks tulnud. Need vene-juudi naispagulased on ju Viini seltskonnaelu tegelik intellektuaalne vürts, nad on seda alati olnud, ilma nendeta poleks Viini seltsielu huvitav. Hakkab peagi ka närvidele käima, kui see rahvas muutub nii-öelda suurushulluks ning püüab valitseda kõike ja kõiki, kuid see giid polnud ju musternäide mitte just sedalaadi vene pagulastest, keda ma silmas pean, kui ta, nagu öeldud, üldse oli selline vene pagulane, pigem paistis ta siiski olevat tulnud Viini koos vene rühmaga Venemaalt, see viis, kuidas ta vene rühma ees oma vene keelt pruukis, räägib vastu oletusele, et ta oli vene pagulane, ja selle poolt, et ta oli tulnud Viini koos vene rühmaga ja võib-olla tulnud Viini alles sel päeval Venemaalt, vähemalt oli mul kohe see arvamus, kui olin silmitsenud ta riietust, ennekõike saapaid, tal polnud tõepoolest mitte vähematki läänelikku seljas, tõenäoliselt on ta kunstiajaloolise koolituse saanud kommunist, mõtlesin ma, uurides teda ülalt alla sel hetkel, kui mul selleks võimalust oli. Need vene naispagulased Viinis, kellest ma enne rääkisin, riietuvad ju ülekaalukalt lääne stiilis, kui ka mitte nii läänelikult nagu päris läänlased, kuid siiski läänelikult. Ei, see giid pole mingi vene pagulane, mõtlesin ma, ta tuli öösel koos vene rühmaga üle piiri ja pole eelmisel ööl isegi maganud, nagu ka tema hoolde usaldatud vene rühm mitte, nii-öelda otse Venemaalt ja otse räpasest autobussist marssis rühm muuseumisse, mõtlesin ma, nii näeb see välja, nii näeb giid välja, nii näeb rühm välja. Kuna vene rühm varjas mul vaadet, ei suutnud ma nüüd enam näha isegi seda sametpinki Bordone saalis, niisiis ei saanud näha, kas Reger on ikka veel väljas või oli ta ehk siiski juba sisse tulnud. Sebastiano saal, kus ma olin vastu seina surutud, on kõige halvemini ventileeritud saal kogu Kunstiajaloo Muuseumis, just Sebastiano saalis pidi vene rühm mind seina ligi suruma, mõtlesin ma, lisaks veel sellised küüslaugu ja rooja ja niiskuse järele lehkavad inimesed, mõtlesin ma. Rahvakogunemisi olen ma alati vihanud, ma olen neid eluaeg vältinud ega ole kunagi läinud ükspuha millisele koosolekule oma viha pärast massi vastu, nagu muuseas Regergi mitte, ma ei vihka midagi sügavamalt kui massi, rahvahulka, pidevalt arvan ma ju, et ka ilma teda üles otsimata litsub mass või summ mind puruks. Juba lapsena läksin ma massil teelt eest, vihkasin rahvasumma, rahvakogunemisi, alatuse ja mõttelageduse ja vale kontsentratsiooni. Nii väga kui me peaksime armastama igat üksikisikut, mõtlen ma, nii väga vihkame massi. Kuid muidugi polnud see vene rühm esimene, keda ma Kunstiajaloo Muuseumis kogesin ja kes mind Kunstiajaloo Muuseumis nii-öelda ründas ja vastu seina surus, viimasel ajal sagenevad vene rühmad Kunstiajaloo Muuseumis ning paistab, nagu tuleks nüüd Kunstiajaloo Muuseumi isegi rohkem vene kui itaalia rühmi. Venelased ja itaallased käivad Kunstiajaloo Muuseumis alati rühmadena, sellal kui inglased ei tule kunagi rühmades, vaid ikka ainult üksi, ka prantslased on alati üksi. Mõnel päeval kisavad vene giidid itaalia giididega võidu ja see teeb Kunstiajaloo Muuseumi kisamajaks. Muidugi on see nii enamasti laupäeval, just sel päeval, millal Reger ja mina ei lähe kunagi Kunstiajaloo Muuseumi, sest see, et mina ja Reger täna, laupäeval, Kunstiajaloo Muuseumi tulime, on ju erand reeglist, ja nagu näha, oleme teinud alati hästi, et ei külasta laupäeviti Kunstiajaloo Muuseumi, kuigi laupäeval võib seda teha tasuta nagu pühapäevalgi. Parem maksan need kakskümmend šillingit pileti eest, ütles Reger ükskord, ja ma ei pea laskma neil jubedatel külastajarühmadel endast üle käia. Lasta muuseumikülastajate rühmadel endast üle käia on jumala karistus, ma ei tea midagi koletumat, ütles Reger kord. Kindlasti oli talle jumala karistus, olgugi ta selles nii-öelda ise süüdi, et ta oli just sellele laupäevale määranud minuga kohtumise Kunstiajaloo Muuseumis, mõtlesin ma ja küsisin endalt, mis eesmärgil? Ma ei suutnud sellele vastust anda. Samuti oleksin ma muidugi meelsasti teada tahtnud, mida Irrsigler oli nüüd juba teist korda Regerile kõrva sosistanud, esimesel korral midagi, mis teda nähtavasti vähimalgi määral ei puudutanud, aga teisel korral küll midagi sellist, mis pani Regeri otsekohe Bordone saali pingilt püsti tõusma ja Bordone saalist väljuma. Irrsigler ütleb igal võimalusel, et tal on usaldusamet, see liigutab meelt, kui ta nii ütleb, ja ta ütleb seda nii tihti, et ajapikku läheb see aina liigutavamaks. Kui Reger tuleb ja Irrsigler teda märkab, siis ta noogutab – ta ei tee seda minu tulles ja mind nähes. Irrsigler sai Regerilt juba kolm korda korterisisustamise eesmärgil mitmeaastast laenu, mida ta ei pidanud siis Regerile tagasi maksma. Reger on juba mitu korda kinkinud Irrsiglerile riideid, mida ise enam ei kanna, tõesti esmaklassilisi asju kõige oivalisemast tviidist – nagu Reger mulle kord ütles, on kõik, mida ma kannan, Hebriididelt pärit. Kuid Irrsigleril on vaevalt võimalust neid Regeri kallihinnalisi riideid kanda, sest ta on kogu nädala tööl Kunstiajaloo Muuseumis, kus kannab oma vormiriietust, välja arvatud esmaspäeval, aga esmaspäeval käib ta kodus ringi ainult lukksepatunkedes, sest tema esmaspäev on alati täidetud kodustest töödest. Ta teeb kõik ise. Ta värvib ise, ta teeb ise puutööd, ta naelutab ja puurib ja koguni keevitab kõik ise. Kaheksakümmend protsenti austerlastest käib vabal ajal lukksepatunkedes, väidab Reger, ning enamik neist koguni püha- ja vabadel päevadel, suurem osa austerlasi käib püha- ja vabadel päevadel ringi tööriietes ning värvib ja naelutab ja keevitab. Austerlaste vaba aeg on nende tegelik tööaeg, väidab Reger. Enamik austerlasi ei oska oma vaba ajaga midagi peale hakata ning töötab siis nürimeelselt. Terve nädala istuvad nad oma ametipostil ja seisavad oma töökohtadel, ütles Reger, püha- ja vabadel päevadel näeb neid eranditult lukksepatunkedes koduseid töid tegemas, nad värvivad omaenda nelja seina või naelutavad katust või pesevad autot. Nõnda olevat Irrsigler tüüpiline austerlane, ütles Reger, ja burgenlandlased on need kõige tüüpilisemad austerlased. Burgenlandlane tõmbab vaid kord nädalas kaheks või kõige rohkem kaheks ja pooleks tunniks oma pühapäevaülikonna selga, et kirikusse minna, ülejäänud ajal kannab ta lukksepatunkesid töörõivastena, ütles Reger, ja seda eluaeg. Burgenlandlane teeb kogu nädala lukksepatunkedes tööd, magab silmatorkavalt vähe, kuid hästi, ning pühaja vabadel päevadel läheb oma pühapäevaülikonnas kirikusse, et Issandale kiitust laulda, ning et kohe seejärel pühapäevaülikond seljast võtta ja lukksepatunked asemele tõmmata. Ka tänapäeva tööstusühiskonnas on burgenlandlane veel ilmselge talupoeg; ka siis, kui ta on juba aastakümneid vabrikus tööl käinud, on ta ometi jäänud talupojaks, nagu olid tema esivanemad, burgenlandlane jääb alati talupojaks, ütles Reger. Irrsigler on juba nii kaua Viinis ja ometi on ta jäänud talupojaks, ütles Reger. Muide, talupojale on munder alati istunud, ükspuha milline, ütles Reger. Talupoeg on kas talupoeg või mundrisse pugenud, ütles Reger. Kui lapsi oli mitu, siis sai üks talupojaks ja jäi talupojaks ning ülejäänud tõmbasid selga riiklikud või kristlik-katoliiklikud mundrid, nii on see alati olnud, ütles Reger. Burgenlandlane on kas talupoeg või ta poeb mundrisse; kui ta ei saa ei talupoeg olla ega mundrisse pugeda, siis läheb ta vältimatult hukka, ütles Reger. Juba sajandeid on talupojad talupojaseisusest väljudes mundrisse pagenud, ütles Reger. Irrsigleri enda arvates oli tal õnne, sest riigiametis valvurikoht Kunstiajaloo Muuseumis antakse vaid kord iga paari aasta järel, nimelt ainult siis, kui mõni valvur pensionile jääb või sureb. Burgenlandlasi võetakse meelsasti muuseumidesse valvuriks, miks, seda ei oska tema, Irrsigler, öelda, kuid see on fakt, suur osa Viini muuseumivalvuritest pärineb Burgenlandist. Tõenäoliselt seepärast, ütles Irrsigler kord, et burgenlandlased on tuntud kui eriti ausad, aga ka kui eriti lollid ja samuti tagasihoidlikud, kuna neil, burgenlandlastel on isegi veel praegu rikkumata iseloom. Vaadates, kuidas politseis asjad käivad, olevat ta rõõmus, et teda politseisse vastu ei võetud. Ta mainis sedagi, et kord olnud tal mõttes kloostrisse astuda, sealgi antakse ju riided selga ja praegu otsivad kloostrid ju järelkasvu nii nagu ei iial varem, kuid ilmikvennana oleks kõrgemal seisjad teda kloostris siiski vaid ära kasutanud, nagu ta end väljendas, preestrid, kellel on kloostrites ju õige ilus elu neile täielikult alluvate ilmikvendade kulul. Seal oleks ta pidanud vaid puid raiuma ja sigu söötma ja suvel kõrvetava päikese käes kapsapäid sorteerima ja talvel kloostriteid lumest puhtaks kühveldama, ütles ta. Ilmikvennad kloostrites on vaesed vennikesed, ütles Irrsigler kord, tema polnud tahtnud vaene vennike olla. Ehkki ta vanemad oleksid seda hea meelega näinud, kui ta oleks kloostrisse astunud, ma oleksin ju võinud otsekohe sinna minna, ütles ta, Tiroolis olla teda juba oodatudki. Ilmikvenna elu olevat veel hullem kui vangil vanglas, ütles Irrsigler. Preestritest munkadel on kena elu, ütles ta, aga ilmikvennad pole muud kui orjad. Mis ilmikvendadesse puutub, ütles Irrsigler, siis valitseb kloostrites ikka veel keskaegne orjandus, ilmikvendade käsi käib kehvasti ja süüagi saavad nad vaid seda, mis üle jääb. Ta polevat tahtnud teenida täissöönud teolooge, nagu Reger ütleb, Jumala kuritarvitajaid, kes naudivad kloostrites külluslikku elu, ta öelnud õigel ajal ei. Reger käinud koos Irrsigleri perega korra Prateris, siis olnud Regeri naine juba raskelt haige. Lastega suhtlemisel olevat tema, Reger, alati tundlik olnud, ta kannatanud lapsi ikka vaid lühimat aega välja, laste juurde minnes ei tohtinud ta olla keset tööprotsessi, ühel päeval Irrsiglerite pere Praterisse kutsuda olnud seiklus, juba pikemat aega, aastaid, nagu ta ütles, olnud temal, Regeril tunne, nagu oleks ta Irrsiglerile midagi võlgu, sest tõepoolest nõuan ma ju Kunstiajaloo Muuseumis midagi, millele mul pole õigust, ma istun tundide viisi Bordone saalis pingil, ütles Reger, et mõelda, et järele mõelda ning isegi raamatuid ja kirjutisi lugeda, ma istun Bordone saalis pingil, mis on sinna pandud normaalsete külastajate jaoks, mitte minule, ja hoopiski mitte minule juba rohkem kui kolmkümmend aastat, ütles Reger. Ma nõuan Irrsiglerilt, et ta laseks mul ülepäeviti Bordone saalis pingil istet võtta, ilma et mul oleks õigust seda nõuda, lõppude lõpuks tahavad inimesed Bordone saalis väga sageli sellele pingile istuda ega saa seda teha, sest mina istun Bordone saali pingil, ütles Reger. See Bordone saali istepink on ju enam-vähem saanud juba lausa eelduseks minu mõtlemisele, ütles Reger eile taas kord; palju rohkem kui Ambassadoris, kus mul on ju samuti ideaalne istekoht mõtlemiseks, sobib mulle Bordone saali istepink, Bordone saali pingil mõtlen ma palju intensiivsemalt kui Ambassadoris, kus ma ju samuti mõtlen, sest ma ei katkesta ju mõtlemist kunagi, ütles Reger; nagu teate, mõtlen ma kogu aeg, isegi unes, kuid Bordone saali pingil mõtlen ma nii, nagu ma mõtlema pean, järelikult istun ma mõtlemiseks Bordone saali pingile. Ülepäeviti võtan ma istet Bordone saali pingil, ütles Reger, loomulikult mitte iga päev, sest see oleks siis tõesti juba hävitav, ja kui ma iga päev istuksin Bordone saali pingile, hävitaksin ma kõik selle, mis on mulle endale midagi väärt, ja loomulikult pole miski mulle rohkem väärt kui mõtlemine, ma mõtlen, seega elan, ma elan, seega mõtlen, ütles Reger, niisiis istun ma iga päev Bordone saali pingile ja jään sinna istuma vähemalt kolmeks või neljaks tunniks, mis ei tähenda aga midagi muud, kui et ma võtan selle Bordone saali pingi kolmeks või neljaks, mõnikord koguni viieks tunniks eranditult enda käsutusse ja ükski inimene ei saa Bordone saali pingil istet võtta. Kurnatud muuseumikülastajate jaoks, kes tulevad täiesti väsinult siia Bordone saali ja tahavad Bordone saali pingile istuda, on muidugi õnnetuseks, et mina Bordone saali pingil istun, aga ma ei saa teisiti, ma ju mõtlen juba kodus ärgates, et istun võimalikult varsti Bordone saali pingil, et mitte ahastusse langeda; kui ma ei saaks ükskord Bordone saali pingil istuda, oleksin kõige sügavamas meeleheites inimene, ütles Reger. Nende rohkema kui kolmekümne aasta jooksul on Irrsigler mulle seda Bordone saali pinki ikka vaba hoidnud, ütles Reger, ainult üks kord tulin ma Bordone saali ja Bordone saali pink oli kinni, keegi puhvpükstes inglane oli Bordone saali pingil istet võtnud ja miski ei viinud teda niikaugele, et ta Bordone saali pingilt üles tõuseks, ka mitte Irrsigleri tungivad palved, ka minu palved mitte, millestki polnud kasu, inglane jäi Bordone saali pingile istuma, ütles Reger, ega teinud välja ei minust ega Irrsiglerist. Ta tulnud ekstra Inglismaalt, täpsemalt Wales’ist, Viini Kunstiajaloo Muuseumi, et vaadata Tintoretto Valge habemega meest, teatas see Wales’i inglane, ütles Reger, ja ta ei saavat aru, miks peaks ta tõusma pingilt, mis on seal ju selleks, et muuseumikülastajad, keda huvitab just Tintoretto Valge habemega mees, sinna istuksid. Ma olin inglast pikka aega veennud, aga lõpuks inglane ei kuulanudki mind enam, järelikult ei huvitanud teda üldse, mida ma ütlesin, et teha talle selgeks, kui tähtis on mulle istumine Bordone saali pingil, mida Bordone saali pink mulle tähendab. Irrsigler ütles inglasele, kellel muide oli seljas esmaklassiline šoti kuub, ütles Reger, mitu korda, et pink, millel ta istub, on reserveeritud minule, mis käis ju täiesti eeskirja vastu, sest ükski pink Kunstiajaloo Muuseumis ei saa ealeski olla reserveeritud pink, seda öeldes polnud Irrsigleril õigus, ütles Reger, kuid ta ütles tõesti, et pink on reserveeritud; aga inglane ei teinud ka seepeale kuulmagi ei Irrsigleri ega minu öeldut Bordone saali pingi osas, rahulikult laskis ta meil rääkida ja tegi endale väikesse märkmikku ülestähendusi, mis tõenäoliselt käisid Valge habemega mehe kohta, nagu ma oletan. Mina mõtlesin, et neil asjaoludel on see Wales’i inglane huvitav mees, ütles Reger, ja ma mõtlesin, et enne kui ma seistes astun temaga ju ammugi mõttetuks ja otstarbetuks muutunud sõnavahetusse Bordone saali pingi asjus, mille tähendust enda jaoks ei saa ma talle ju iial selgeks teha, istun ma parem kohe tema kõrvale pingile, et ma lihtsalt istun, mõistagi täie viisakusega, Wales’i inglase kõrvale pingile, mõtlesin ma, ja ma istusingi lihtsalt tema kõrvale pingile. Wales’i inglane nihkus paar sentimeetrit paremale poole, nii et mina võisin vasakule istet võtta. Ma polnud veel kunagi nii-öelda kahekesi Bordone saali pingil istunud, see oli nüüd esimene kord. Ilmselt oli Irrsigler rõõmus, et oma istumisega Bordone saali pingile olin ma situatsiooni leevendanud, ja ta kaduski kohe minu lühikese märguande peale, ütles Reger, sellal kui meie – mina ja Wales’i inglane – võtsime taas kord vaatluse alla Valge habemega mehe. Kas see Valge habemega mees teid siis tõesti huvitab, küsisin mina inglaselt ja nii-öelda viivitatud vastuseks noogutas tema inglise pea mulle lühidalt. Mu küsimus oli olnud mõttetu ja mul oli silmapilk kahju, et ma olin selle esitanud, nüüd esitasin ühe kõige lollimatest küsimustest, ütles Reger, mida üldse esitada saab, ja ma otsustasin, et ei ütle enam midagi ja ootan täiesti vait olles, et inglane püsti tõuseks ja lahkuks. Aga inglane ei mõelnudki püsti tõusta ja lahkuda, vastupidi, ta võttis kuuetaskust ühe musta nahka köidetud paksema raamatu ja asus seda lugema; vaheldumisi luges ta oma raamatut ja vaatas Valge habemega meest, sellal kui minule oli ninna hakanud, et ta kasutas Aqua brava’t, lõhnavett, mis ei ole mulle vastumeelt. Kui inglane kasutab Aqua brava’t, mõtlesin ma, siis on tal hea maitse. Kõigil inimestel, kes Aqua brava’t kasutavad, on hea maitse, inglane ja lisaks veel Wales’i inglane, kes kasutab Aqua brava’t, on mulle loomulikult sümpaatne, mõtlesin ma, ütles Reger. Aeg-ajalt ilmus välja Irrsigler, et vaadata järele, kas inglane on juba kadunud, ütles Reger, kuid inglane ei mõtelnudki kaduda, ta luges ikka mitu lehekülge oma mustas nahas raamatust ning vaatas siis jälle mitu minutit Valge habemega meest ja vastupidi, ning see nägi välja just nii, nagu oleks tal kavas väga kauaks Bordone saali pingile istuma jääda. Kõike, mida nad ette võtavad, võtavad inglased põhjalikult ette, täpselt nii nagu sakslasedki, kui tegu on kunstiga, ütles Reger, ja mõnda põhjalikumat inglast, mis kunsti puutub, pole ma eladeski näinud. Kahtlemata istus minu kõrval üks niinimetatud kunstispetsialist ja mina mõtlesin, ütles Reger, et kunstispetsialiste oled sa ju alati vihanud ning nüüd istud ühe sellise kunstispetsialisti kõrval ja leiad ta pealegi veel sümpaatse olevat mitte ainult Aqua brava kasutamise tõttu, mitte ainult tema esmaklassilise šoti riietuse pärast, vaid aegamööda üldse sümpaatse, ütles Reger. Lühidalt, ütles Reger, inglane luges vähemalt pool tundi või kauemgi oma mustas nahas raamatut ja vaatas niisama kaua Tintoretto Valge habemega meest, nii et terve tunni istus ta minu kõrval Bordone saali pingil, kuni järsku tõusis püsti ja pöördus minu poole ja küsis, mida siis mina siit Bordone saalist otsin, olevat ju õige ebaharilik, et keegi viibib rohkem kui tund aega Bordone saalis, istub sellel äärmiselt ebamugaval pingil ja vahib Valge habemega meest. Seepeale olin ma muidugi täiesti jahmunud, ütles Reger, ja sel hetkel ei teadnud, mida peaksin inglasele vastama. Jah, ütlesin ma, ma ei tea ise ka, mida ma siit otsin, ütlesin ma Wales’i inglasele, muud ei tulnud mul pähe. Inglane vaatas mulle ärritunult otsa, nagu oleksin ma tema meelest absoluutne narr. Bordone, ütles inglane, tähtsusetu, Tintoretto, nojah, ütles ta. Inglane võttis oma vasakust püksitaskust taskuräti ja pistis paremasse. Tüüpiline kohmetustoiming, ütlesin ma endale, ja kuna inglane, kes oli mulle korraga meeldima hakanud, oli tahtnud lahkuda, olles oma mustas nahas raamatu ja märkmiku ammugi tasku pistnud, siis palusin ma, et ta veel kord Bordone saali pingile istuks ja mulle veel lühikest aega seltsiks oleks, ma ütlesin otse, et ta huvitab mind, minu jaoks lähtuvat temast teatud köitvus, ütlesin ma talle, ütles Reger mulle. Nii tutvusin ma esimest korda Wales’i inglasega, kes oli mulle absoluutselt sümpaatne, ütles Reger, sest üldiselt pole inglased mulle sümpaatsed, nagu muide ka prantslased mitte, nagu ka poolakad ja venelased mitte, hoopiski rääkimata skandinaavlastest, kes on mulle alati ebasümpaatsed olnud. Sümpaatne inglane on kurioosum, olin ma endamisi mõelnud, kui olin inglase püstitõusmise peale koos temaga püsti tõusnud ja koos temaga jälle istet võtnud. Mind huvitas, kas inglane oli tõepoolest ainult Valge habemega mehe pärast Kunstiajaloo Muuseumi tulnud, ütles Reger, ja nii ma siis küsisin talt, kas see on tõepoolest põhjuseks, ja inglane noogutas pead. Muide, ta rääkis inglise keeles, mis oli mulle meeldiv, siis aga korraga saksa keelt, väga konarlikku saksa keelt, mida räägivad kõik inglased, kes arvavad saksa keelt oskavat, mis pole aga kunagi nii, ütles Reger, tõenäoliselt tahtis inglane rääkida saksa ja mitte inglise keelt saksa keeles edasijõudmiseks, miks ka mitte, välismaal räägitakse ju kõige parema meelega välismaa keelt, kui just ei olda lollpea, nii rääkis ta siis oma inglaslikult konarlikus saksa keeles, et oli tõepoolest ainult Valge habemega mehe pärast Austriasse ja Viini tulnud, mitte Tintoretto pärast, ütles ta, ütles Reger, vaid ainult Valge habemega mehe pärast, kogu see muuseum ei huvitavat teda põrmugi, tal polevat muuseumide vastu vähimatki sooja tunnet, ta vihkavat muuseume ja olevat ikka üksnes vastumeelselt mõnda muuseumi sisse astunud, Viini Kunstiajaloo Muuseumi tulnud ta ju ainult sellepärast, et uurida Valge habemega meest, sest tema kodus Wales’is ripub magamistoas kamina kohal üks samasugune Valge habemega mees, tõepoolest seesama Valge habemega mees, ütles inglane, ütles Reger. Ma kuulsin, ütles inglane, ütles Reger, et Viini Kunstiajaloo Muuseumis ripub üks samasugune Valge habemega mees nagu minu magamistoas Wales’is, see ei andnud mulle rahu ja ma sõitsin Viini. Kaks aastat ei saanud ma oma Wales’i magamistoas enam rahu, mõeldes sellele, et võib-olla ripub tõepoolest üks samasugune Tintoretto Valge habemega mees Viini Kunstiajaloo Muuseumis nagu minu magamistoas, ja nii saabusin ma eile Viini. Uskuge või mitte, ütles inglane, ütles Reger mulle, aga seesama Valge habemega mees Tintorettolt, mis ripub Wales’is minu magamistoas, ripub ka siin. Ma ei uskunud oma silmi, ütles inglane endastki mõista inglise keeles, ja kui jõudsin kindlusele, et see Valge habemega mees on seesama nagu minu magamistoas, ehmatas see mind muidugi kõige sügavamalt. Aga seda ehmatust oskasite hästi varjata, ütlesin mina inglasele, ütles Reger mulle. Inglased on ju alati olnud meistrid enesevalitsemises, ütlesin ma Wales’i inglasele, ütles Reger, isegi äärmises erutuses säilitavad nad külmaverelise rahu, ütlesin ma inglasele, ütles Reger mulle. Ma võrdlesin kogu aeg oma Valge habemega meest Tintorettolt, mis ripub mu magamistoas Wales’is, selle Valge habemega mehega Tintorettolt siin selles saalis, ütles inglane ja tõmbas kuuetaskust musta nahka köidetud raamatu ja näitas mulle selles oma Tintoretto reprot. Tõepoolest, ütlesin ma inglasele, see raamatus kujutatud Tintoretto on seesama, mis siin seinal ripub. Jah, näete siis, teiegi ütlete seda, ütles Wales’i inglane. See on kuni pisima üksikasjani seesama pilt, ütlesin mina, see Tintoretto Valge habemega mees siin teie raamatus on seesama nagu siin seinal rippuv. Te võite, nagu öeldakse, tõepoolest pisima detailini minna ja peate ütlema, et kõik kattub kõige jahmatavamal viisil, nagu oleks tõepoolest tegu ühe ja sama pildiga, ütlesin mina, ütles Reger mulle. Kuid inglane polnud üldsegi ärevuses, ütles Reger, mind poleks tõsiasi, et see pilt Bordone saalis on tõepoolest identne pildiga minu magamistoas, nii külmaks jätnud, ütles Reger, inglane vaatas oma mustas nahas raamatusse, kus üle terve lehe ja värviliselt, nagu öeldakse, oli kujutatud Valge habemega meest tema Wales’i magamistoas ja siis jälle Valge habemega meest Bordone saalis. Üks minu nõbu oli kahe aasta eest Viinis ja kuna ta ei tahtnud iga päev kontserdimajja minna, siis läks ta, ilma et see teda päriselt huvitanud oleks, ühel teisipäeval Kunstiajaloo Muuseumi, ütles inglane, ütles Reger, üks minu paljudest nõbudest, kes teevad iga aasta suuri reise läbi Euroopa või Ameerika või Aasia, kuidas kunagi, ja siis nägi ta Kunstiajaloo Muuseumi seinal seda Tintoretto Valge habemega meest, täiesti ähmis tuli ta minu juurde ja ütles, et oli näinud Kunstiajaloo Muuseumis rippumas nii-öelda minu Tintorettot. Seda ma muidugi ei uskunud ja naersin oma nõo välja, ütles inglane, ütles Reger, ma pidasin seda kõike halvaks naljaks, üheks selliseks halvaks naljaks, millega mu nõod mind kogu aasta läbi kostitavad ja mis neile lõbu pakub. Minu Tintoretto Viini Kunstiajaloo Muuseumis, küsisin ma ja ütlesin oma nõole, et ta oli mingile fantoomile õnge läinud, ajagu ta see absurdsus endal peast välja. Kuid nõbu jäi selle juurde, et oli näinud minu Tintorettot Viini Kunstiajaloo Muuseumi seinal rippumas. Muidugi jäi see mu nõo uskumatu teade mind puurima, ütles inglane, ütles Reger, tegelikult ei andnud see mulle rahu. Mu nõbu läks ühe eksituse õnge, mõtlesin ma kogu aeg. Kuid ma ei saanud seda asja enam peast välja. Jumal küll, ütles inglane, te ei suuda ette kujutada, kui palju see Tintoretto väärt on, pärandusvara, selle Tintoretto pärandas mulle üks emapoolne vanatädi, minu niinimetatud Glasgow-tädi, ütles inglane, ütles Reger. Pilt ripub mul magamistoas, sest seal paistab ta mulle kõige kindlamas kohas olevat, seal ripub ta mu voodi kohal, kõige halvemas valguses, mida kujutleda annab, ütles inglane, ütles Reger. Inglismaal varastatakse iga päev tuhandeid vanu meistreid, ütles inglane, ütles Reger, Inglismaal on sadu organiseeritud rühmi, kes on spetsialiseerunud vanade meistrite, ennekõike itaallaste varastamisele, sest on need ju Inglismaal eriti populaarsed. Ma pole kunstitundja, mu härra, ütles inglane, ütles Reger, ma ei mõista midagi kunstist, kuid sellist meistriteost oskan ma muidugi hinnata. Ma võinuksin selle juba tihtilugu maha müüa. Kuid veel pole see mulle vajalik, veel mitte, ütles inglane, ütles Reger, aga muidugi võib tulla see hetk, mil ma pean Valge habemega mehe maha müüma. Mul pole ju mitte ainult Tintoretto Valge habemega mees, vaid mitu tosinat itaallast, on Lotto, Crespi, Strozzi, Giordano, üks Bassano, teate ju, igati suured meistrid. Kõik selle Glasgow-tädi käest, ütles inglane, ütles Reger. Ma poleks kunagi Viini tulnud, kui mind poleks pidevalt piinanud kahtlus, et mu nõol võiks selles ehk õigus olla, et minu Tintoretto ripub Viini Kunstiajaloo Muuseumis; Viin pole mind kunagi huvitanud, sest ma pole ju ka muusikatundja, isegi muusikaarmastaja mitte, ütles inglane, ütles Reger, miski peale selle kahtluse poleks mind Austriasse toonud. Ja siin ma nüüd istun ja näen, et mu Tintoretto ripub tõesti Kunstiajaloo Muuseumi seinal. Vaadake ometi ise, see Valge habemega mees, keda siin on kujutatud ja kes ripub Wales’is minu magamistoas, on see Tintoretto, mis ripub siin Kunstiajaloo Muuseumi seinal, ütles inglane, ütles Reger, ja inglane hoidis mul veel kord oma musta nahka köidetud raamatut avatult silme ees. Paistab, et see pole mitte ainult sarnane, vaid absoluutselt seesama, ütles inglane, ütles Reger. Inglane tõusis pingilt üles ja astus Valge habemega mehele päris lähedale ja jäi mõneks ajaks Valge habemega mehe ette seisma. Ma jälgisin inglast ja ühtlasi imetlesin teda, sest ma polnud veel kunagi näinud sellise lausa üleinimliku enesevalitsusega inimest, ütles Reger, ma jälgisin seda Wales’i inglast ja mõtlesin, et ma ise oleksin kaotanud igasuguse enesevalitsuse, nähes sellist koletust, et nimelt Kunstiajaloo Muuseumis ripub karvapealt seesama pilt nagu minu magamistoas mu voodi kohal Wales’is. Ma jälgisin, kuidas inglane läks Valge habemega mehele päris lähedale ja seda vahtis; kuna jälgisin teda ju tagantpoolt, siis ei saanud ma teda muidugi eest näha, ütles Reger mulle, kuid loomulikult teadsin ma ka teda tagantpoolt jälgides, et ta vahtis Valge habemega meest ja tegi seda vähem või rohkem rabatult. Inglane ei pöördunud pikka aega ja kui ta seda tegi, oli ta näost kriitvalge, ütles Reger. Nii kriitvalget nägu olen ma elus harva näha saanud, ütles Reger, üht säärast inglise nägu hoopiski mitte. Enne kui inglane oli püsti tõusnud ja Valge habemega meest vahtima hakanud, oli tal ju see tüüpiline parkunult punane inglasenägu, nüüd oli ta nägu veel üksnes kriitkahvatu, ütles Reger inglase kohta. Raba-tud pole isegi see sobiv sõna, ütles Reger inglase kohta. Irrsigler jälgis kogu aeg seda stseeni, ütles Reger, vaikides seisis Irrsigler selles nurgas, kust läheb tee edasi Veronese piltide juurde, ütles Reger. Inglane istus jälle Bordone saali pingile, kuhu ma olin kogu selleks ajaks istuma jäänud, ja ütles, et see on tõepoolest üks ja sama maal, nimelt see, mis ripub Wales’is tema magamistoas ta voodi kohal, ja see siin Kunstiajaloo Muuseumi seinal Bordone saalis. Ta peatuvat Hotel Imperialis, mida nõbu olevat talle soovitanud, ütles inglane, ütles Reger. Ma vihkan seda luksust, kuid ühtlasi naudin seda, kui mul on selleks tahtmist. Ma peatun ainult parimates hotellides, ütles inglane, ütles Reger, niisiis Viinis endastmõistetavalt Imperialis, nagu Madridis Ritzis, ja kui Taorminas, siis Timeos. Kuid ma lähen väga vastumeelselt reisile, vaid iga paari aasta tagant korra, ja enamasti pole see lõbureis, ütles inglane, ütles Reger. On täiesti selge, et üks neist Tintorettodest on võltsing, ütles inglane siis, ütles Reger, võltsitud on kas see, mis ripub siin Kunstiajaloo Muuseumis, või minu oma, mis ripub Wales’is mu magamistoas voodi kohal. Üks neist kahest peab võltsing olema, ütles inglane ja toetas oma tugeva kere lühidalt Bordone saali pingi seljatoe vastu; aga kohe ajas ta end uuesti sirgu ja ütles, et selles asjas oli mu nõol järelikult siiski õigus. Ma needsin oma nõo ära, sest ma olin ju kindel, et ta on mulle mingit jama ajanud, nagu sel nõol kombeks, et mind aeg-ajalt mingis asjas vihastada või šokeerida; muide, ta on minu lemmiknõbu, kuigi käib mulle eluaeg närvidele ja tegelikult pole midagi väärt. Aga ta on minu lemmiknõbu. Ta on kõigist mu nõbudest see kõige hullem, aga minu lemmiknõbu. Ta nägi õigesti, ütles inglane, tõepoolest, see Tintoretto siin on identne minu omaga Wales’is. Aga on olemas kaks Tintorettot, ütles inglane siis ja nõjatus jälle Bordone saali pingile, et end kohe taas sirgu ajada. Üks kahest on vale, ütles ta, ja muidugi küsin ma endalt, kas vale on minu oma või see siin Kunstiajaloo Muuseumis. Võimalik see ju on, et Kunstiajaloo Muuseumil on võltsing ja minu Tintoretto on ehtne, ning nagu ma tean oma Glasgow-tädi sidemeid, siis on see isegi tõenäoline. Juba varsti pärast seda, kui Tintoretto oli selle Valge habemega mehe maalinud, müüdi see ju Inglismaale, kõigepealt Kenti hertsogi soole, siis minu tädile Glasgow’s. Muuseas, praegune Kenti hertsog on abielus ühe austerlannaga, nagu te ju teate, ütles inglane mulle äkki, ütles Reger, lühidaks kõrvalepõikeks, et kohe seejärel öelda, et kindlasti on see siinne Tintoretto, niisiis see Valge habemega mees Kunstiajaloo Muuseumis võltsing. Suurepärane võltsing, ütles inglane siis. Ma saan väga varsti jälile, milline Tintoretto Valge habemega mees on ehtne ja milline võltsitud, ütles inglane, ütles Reger, ja siis, et on ka täiesti võimalik, et mõlemad Valge habemega mehed on ehtsad, nii et Tintorettolt ja ehtsad. Vaid nii suurel kunstnikul nagu Tintorettol, ütles inglane, ütles Reger, võis tõepoolest õnnestuda maalida teine maal mitte ainult täielikult võrdse, vaid täielikult sellesamana. See oleks siis ikkagi sensatsioon, ütles inglane, ütles Reger, ja läks Bordone saalist minema. Ainult napi Good bye ütles ta mulle hüvastijätuks, sama Good bye’ga jättis hüvasti veel ka Irrsigeleriga, kes oli kogu stseeni tunnistajaks, ütles Reger mulle. Ma ei tea, kuidas asi lõppes, ütles Reger, ma ei hoolinud sellest enam. Igatahes oli inglane see, ütles Reger, kes istus ükskord Bordone saali pingil, kui mina Bordone saali astusin. Ei keegi teine. Reger kujutab Bordone saali pinki üle kolmekümne aasta ette, väites, et ei suuda mõtelda korralikult, tähendab, oma peale vastavalt, kui ei istu Bordone saali pingil. Ambassadoris on mul väga head mõtted, ütleb Reger mõnikord ikka ja jälle, aga Bordone saali pingil Kunstiajaloo Muuseumis on mul paremad, kahtlemata alati parimad mõtted; kui Ambassadoris saab niinimetatud filosoofiline mõtlemine vaevalt hoo sisse, siis Bordone saali pingil on see endastmõistetav. Ambassadoris mõtlen ma nii nagu iga teinegi, igapäevaseid ja igapäevaselt vajalikke asju, kuid Bordone saali pingil mõtlen ma ikka rohkem seda ebatavalist ja erakordset. Näiteks polevat tal Ambassadoris võimalik seletada Tormisonaati sama keskendunud viisil nagu Bordone saali pingil, ja Ambassadoris olevat tal täiesti võimatu pidada selline ettekanne nagu fuugakunstist kõigis selle sügavustes ning kõigis selle eripärades ja kummalisustes, selleks puudub Ambassadoris igasugune eeldus, ütles Reger. Bordone saali pingil olevat tal võimalik kätte saada ja järgida isegi kõige komplitseeritumaid mõtteid ning need lõpuks huvitavaks tulemuseks kokku võtta, Amabassadoris mitte. Aga muidugi on Ambassadoril terve rida eeliseid, mis Kunstiajaloo Muuseumil puuduvad, ütles Reger, kui jätta täiesti kõrvale see, et ma olen iga kord vaimustuses Ambassadori tualetist, sellest peale, kui see tualett hiljuti renoveeriti, sest teate, Viinis, kus ju tõepoolest kõik tualetid on nii käest lastud nagu ei üheski teises Euroopa suuremas linnas, on midagi haruldast, kui sa leiad tualeti, milles sul magu pahupidi ei pööra ja milles sa ei pea kogu see aeg, mil sa seal viibid, tingimata silmi ja nina kinni hoidma; kokkuvõttes on Viini tualetid skandaal, isegi seal Balkani alaosas ei leia te ainustki nii käest lastud tualetti, ütles Reger. Viinis pole tualetikultuuri, ütles ta, Viin on üksainumas tualetiskandaal, isegi linna kuulsaimates hotellides asuvad skandaalsed tualetid, kõige hullemaid käimlaid leiate Viinist, nii hulle nagu ei üheski teises linnas; kui te peate vett viskama, siis saate alles imet näha, ütles ta. Viin on päris pealiskaudselt kuulus oma ooperi poolest, kuid tegelikult kardetud ja jälestatud skandaalsete tualettide pärast. Viinlastel, koguni austerlastel ühtekokku pole tualetikultuuri, mitte kusagil maailmas ei leia te nii määrdunud ja haisvaid käimlaid, ütles Reger. Kui peab Viinis käimlasse minema, on see enamasti katastroof; kui sa just akrobaat ei ole, siis määrid end neis ära ja hais on nii kõva, et jääb sageli nädalateks riietele külge. Üldse, ütles Reger, on viinlased räpased, pole ühtki Euroopa suurlinna, mis oleks räpasem, nagu on ju ka teada, et kõige räpasemad korterid Euroopas on Viini korterid, Viini korterid on veel palju räpasemad kui Viini tualetid. Viinlased ütlevad alalõpmata, et Balkanil on nii räpane, kõikjal kuulete seda juttu, kuid Viinis on veel sada korda räpasem kui Balkanil, ütles Reger. Kui astute mõne viinlasega tema korterisse, ütleb teil enamasti selle räpasuse tõttu mõistus üles. Muidugi on erandeid, kuid reegliks on siiski, et Viini korterid on kõige räpasemad korterid maailmas. Ikka mõtlen ma, et mida mõtlevad küll välismaalased, kui nad peavad Viinis tualetti minema, mida mõtlevad need inimesed, kes on ju harjunud puhaste tualettidega, kui nad peavad minema neisse kogu Euroopa kõige räpasematesse tualettidesse. Inimesed lähevad vaid kähku vett laskma ja tulevad tagasi, täis õudust nii suure mustuse ees pissuaaris. Igal pool see lehk ka kõigis avalikes käimlates, ükspuha, kas lähete käimlasse vaksalites või kui teid ajab sinna metroos – ja te peate üles otsima ühe Euroopa räpaseimatest käimlatest. Samuti ja ennekõike Viini kohvikutes on tualetid nii räpased, et vastik hakkab, ütles Reger. Ühelt poolt see suurushull gigantne kookide kultus, teiselt poolt need kohutavalt räpased tualetid, ütles ta. Paljudes neis tualettides tundub, nagu poleks neid juba aastaid koristatud. Ühelt poolt kaitsevad kohvikuomanikud oma kooke vähimagi tõmbetuule eest, mis muidugi tuleb kookidele kasuks, aga teiselt poolt ei omista nad vähimatki väärtust puhtusele oma käimlates. Häda, ütles Reger, kui ükskord tuleb enne kookide söömisega alguse tegemist tualetti minna mõnes neist suurelt jaolt ju õige kuulsatest kohvikutest – tualetist välja tulles kaob põhjalikult isu süüa kas või suutäitki pakutud või koguni juba serveeritud koogist. Kuid Viini restoranidki on räpased, ma väidan, et need on kõige räpasemad kogu Euroopas. Iga hetk olete silmitsi üleni plekke täis laudlinaga, ja kui te juhite kelneri tähelepanu sellele, et laudlina on plekke täis ja et teil pole kavatsust süüa oma einet üleni plekke täis laudlinal, siis võetakse see täiesti plekke täis laudlina vaid vastumeelselt ära ja asendatakse uuega, räpase laudlina kõrvaldamist nõudes tõmbate endale üksnes vihaseid ja tõepoolest ühiskonnaohtlikke pilke. Enamikus restoranidest ei ole ju isegi laudlina laual ja kui te palute, et pühitagu ometi kas või kõige hullem mustus räpaselt, väga tihti tõepoolest õllemärjalt lauaplaadilt, siis saate kuulda kasvatamatut õiendamist, ütles Reger. Tualetiküsimus ja laudlinaküsimus ei ole Viinis lahendatud, ütles Reger. Igas maailma suurlinnas – ja lõppude lõpuks olen ma peaaegu kõigis neis käinud ja enamikku tunnen rohkem kui pealiskaudselt – pannakse teile endastmõistetavalt lauale puhas laudlina, enne kui te söömisega pihta hakkate. Viinis pole puhas laudlina või vähemalt puhas lauaplaat sugugi mitte endastmõistetav. Ja tualettidega on samad lood, Viini tualetid on kõige vastikustäratavamad mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas. Mis on teil kasu suurepärasest söögist, kui teil juba enne sööma hakkamist kaob tualetis isu, ja mis on teil suurepärasest söögiajast kasu hiljem, kui teil siis tualetis magu pahupidi pöörab, ütles ta. Viinlastel nii nagu austerlastel üldse pole tualetikultuuri, austria käimla on alati olnud katastroof, ütles Reger. Nii kuulus kui Viin ongi oma suurelt jaolt ju tõesti oivalise köögi poolest vähemalt kookide osas, nii halb on tema kuulsus selle koha pealt, mis tualettidesse puutub. Ambassadorilgi oli veel hiljuti selline tualett, mida ei andnud kirjeldada. Ühel päeval võttis aga direktsioon siiski aru pähe ja ehitas uue, erakordselt hästi õnnestunud, tõepoolest mitte ainult arhitektooniliselt, vaid ka sanitaarsotsioloogiliselt pisima üksikasjani täiusliku tualeti. Tegelikult on viinlased Euroopa räpaseimad inimesed ja on teaduslikult kindlaks tehtud, et viinlane kasutab vaid kord nädalas seepi, nagu on niisama teaduslikult kindlaks tehtud, et ta vahetab vaid kord nädalas aluspükse nagu särkigi kõige rohkem kaks korda nädalas, ja enamik viinlasi vahetab voodipesu ainult korra kuus, ütles Reger. Sokid või sukad on viinlasel keskmiselt koguni kaksteist päeva jutti jalas, ütles Reger. Nõnda nähtuna ei tee seebitootjad ja pesuvalmistajad kusagil Euroopas nii halba äri kui Viinis ja mõistagi kogu Austrias, ütles Reger. See-eest kasutavad viinlased pöörases koguses kõige odavamat sorti lõhnavett, ütles Reger, ja juba kaugelt haisevad nad kõik läbitungivalt kannikese või nelgi või maikellukese või pukspuu järele. Ja muidugi on järjekindel teha viinlaste välisest räpasusest järeldus nende seesmise räpasuse kohta, ütles Reger, ja tõepoolest pole viinlased seestpoolt suurt vähem räpased kui väljast ja võibolla, ütles Reger – ma ütlen võib-olla, niisiis mitte täie kindlusega, korrigeeris ta end – on viinlased seestpoolt veel palju räpasemad kui väljast. Kõik räägib selle poolt, et nad on seestpoolt veel palju räpasemad kui väljast. Kuid selle üle pole mul tahtmist järele mõelda, ütles ta siis, oleks igati niinimetatud sotsioloogikute ülesanne selle kohta uurimus kirjutada. Selles uurimuses tuleks tõenäoliselt siiski kirjeldada viinlasi Euroopa kõige räpasemate inimestena, arvas Reger. Kui rõõmus ma olen, ütles ta, et Ambassadoris on uus tualett, Kunstiajaloolises Muuseumis on ikka veel see vana. Kuna ma saan ikka vanemaks ja ei lähe nooremaks, pean ma viimasel ajal ka Kunstiajaloo Muuseumis üha sagedamini tualetti minema, ütles Reger; neil asjaoludel, mis siin ikka veel valitsevad, on see mulle iga päev närvidele käiv ebameeldivus, sest Kunstiajaloo Muuseumi tualett ei kannata mingit kriitikat. Nagu ju ka Muusikaühingu käimla ei kannata mingit kriitikat. Kord lubasin ma endale isegi seda nalja, et poetasin ühte oma Times’i arvustusse, et tualett Muusikaühingus, seega ülimas kõigis ülimatest Viini muusikatemplitest, on kirjeldamatu ja et sel põhjusel, sel skandaalsel klosetipõhjusel nõuab Muusikaühingusse minemine mult iga kord eneseületamist, ütles Reger, ja et ma väga sageli juba kodus mõtlen, kas lähen Muusikaühingusse või ei, sest oma vanuses ja oma neerudega pean ma ju vähemalt kaks korda ühe Muusikaühingu õhtu jooksul käimlasse minema. Kuid ma läksin siiski ikka jälle Muusikaühingusse Mozarti ja Beethoveni pärast, Bergi ja Schönbergi, Bartóki ja Weberni pärast ning sain oma käimlahirmust jagu. Kui erakordne peab olema Muusikaühingus mängitav muusika, ütles Reger, et ma sinna ikkagi lähen, ehkki pean vähemalt kaks korda õhtu jooksul Muusikaühingu käimla üles otsima. Kunst ei tunne halastust, ütlen ma endale iga kord, kui lähen ja sisenengi Muusikaühingu käimlasse, ütles Reger. Kinnisilmi ja võimalust mööda nina kinni pigistades viskan ma Muusikaühingu käimlas vett, ütles ta, see on iseendast täiesti eriline kunst, mida ma aga juba pikemat aega virtuoosselt valdan. Peale selle, et Viini tualetid ja Viini käimlad ühtekokku on kõige räpasemad maailmas, niinimetatud arengumaad välja arvatud, ei funktsioneeri neis ka midagi sanitaarsusse puutuvat, kas ei voola vesi peale või ei voola vesi ära või ei voola ta ei peale ega ära, vahel ei hooli keegi kuude kaupa sellest, kas tualetid ja käimlad töötavad, ütles Reger. Tõenäoliselt saab seda Viini tualettide ja üldse kõigi Viini käimlate õudset olukorda parandada ainult siis, kui linn või riik, kes iganes, annab välja kõige rangemad tualeti- ja käimlaseadused, nii äärmiselt ranged, et hotelliomanikel ja restorani- ning kohvikupidajatel tuleb oma tualette ja käimlaid tõesti korras hoida. Hotelliomanikud ning restorani- ja kohvikupidajad ei muuda seda olukorda, nad pikendavad kogu seda tualeti- ja käimlasigadust kindlasti igaveseks ajaks, kui linn või riik ei sunni neid tualette ja käimlaid korda tegema. Viin on muusikalinn, kirjutasin ma kord Times’ile, kuid ka kõige rohkem vastikust äratavate tualettide ja käimlate linn. Londonis seda praegu juba teatakse, Viinis loomulikult mitte, sest viinlased ei loe Times’i, nad piirduvad kõige primitiivsemate ja jälgimate lehtedega, mida maailmas trükitakse ainult nõmestamise eesmärgil, seega lehtedega, mis sobivad lausa ideaalselt Viini perversse tunde- ja vaimuseisu juurde. Vene rühm oli läinud, istepink Bordone saalis oli tühi. Pärast seda, kui Irrsigler oli talle midagi kõrva sosistanud – seda olin ma ju veel näinud –, oli Reger püsti tõusnud ja välja läinud, peas must kaabu, mida ta polnud kõik see aeg peast võtnud. Nüüd oli kell üksteist kakskümmend kaheksa. Vene rühm seisis niinimetatud Veronese saalis, ukrainlannast giid rääkis nüüd Veronesest, aga seda, mida ta Veronese kohta rääkis, oli ta varem juba rääkinud Bordone ja Tintoretto kohta, needsamad tühiasjad, seesama loba, selsamal toonil ja sellesama ebameeldiva häälega, ta ei rääkinud mitte ainult tavalise ebameeldiva vene naishäälega, mis käib põhimõtteliselt alati närvidele, vaid ennekõike lakkamatult mulle peaaegu talumatul niinimetatud lõiketoonil, nii et ma pidin tõepoolest kogu aeg kannatama torkavat valu oma kuulmekäikudes. Minutaolise inimese kuulmine on tundlik ja ennekõike kannatab ta vaevu välja inetuid naishääli sel teataval lõikekõrgusel. Ma ei teadnud sedagi, miks polnud ka Irrsiglerit nüüd juba pikemat aega enam näha olnud, ehkki ta muidu ju ikka iga hetk, täiesti eeskirja kohaselt, pidi ka Bordone saali sisse vaatama, mulle tundus siiski väga kummaline olevat, et tema ja Reger olid üheskoos Bordone saalist välja läinud ja polnud ikka veel tagasi tulnud. Aga kuna mul oli Regeriga kella poole kaheteistkümneks sellessamas Bordone saalis kohtumine kokku lepitud ning Reger on kõige punktipealsem ja usaldusväärsem inimene, keda ma tunnen, siis tuleb Reger täpselt kella poole kaheteistkümneks Bordone saali tagasi, mõtlesin ma, ja vaevalt olin seda mõelnud, kui Reger oligi juba Bordone saalis tagasi, jätmata enne seda, kui ta siis lõplikult Bordone saali pingile istus, igas suunas ringi vaatamata. Seda ette nähes olin ma ju kohe, kui kuulsin teda Bordone saali tagasi tulemas, Sebastiano saali tagasi tõmbunud, ma astusin Sebastiano saalis taas sinna nurka, kuhu rüsiv vene rühm oli mu surunud, aga kus ma võisin hästi silmitseda Bordone saali tagasi pöördunud Regerit, seda kahtlustavat Regerit, nagu ma mõtlesin, kes vaatas ikka igas suunas ringi, et olla kindel, ja kes muu hulgas on ju eluaeg kannatanud lausa tapva jälitusmaania käes, mis loomulikult on talle alati kasuks tulnud, ilma talle ja teistele päriselt ohtlikuks muutumata. Reger istus nüüd jälle Bordone saali pingil ja silmitses Tintoretto Valge habemega meest. Täpselt kell pool kaksteist vaatas ta välkkiirelt taskust tõmmatud kella, samal hetkel astusin ma ise Sebastiano saalist välja ja sisenesin Bordone saali ning jäin Regeri ette seisma. Kui hirmsad on need vene rühmad, ütles Reger, kui hirmsad. Ma vihkan neid vene rühmi, kordas ta. Ta lausa käskis mul Bordone saali pingile istuda, istuge rahulikult minu kõrvale, ütles ta. Ma olen õnnelik iga täpse inimese üle, ütles ta. Enamik inimesi on ebatäpsed, see on kohutav. Aga teie olete ju alati täpne, ütles ta, see on üks teie suuri eeliseid. Ah, ütles ta seepeale, kui te teaksite, milline halb öö mul seljataga on, ma neelasin kaks korda rohkem tablette kui muidu ja magasin nii halvasti. Lakkamatult nägin unes oma naist, ma ei pääse enam välja neist luupainajatest, milles näen oma naist. Ja ma mõtlesin ka teie peale, et kuidas te viimastel aastatel arenenud olete. Kummaline, kuidas te olete arenenud, ütles ta. Tegelikult elate haruldast elu, enam-vähem täiesti sõltumatut, kuigi ma loomulikult arvestan sellega, et maailmas pole üldse ühtki sõltumatut inimest, juba hoopiski mitte täiesti sõltumatut. Kui mul poleks Ambassadori, ütles ta, siis ma pärastlõunaid üle ei elaks. Viimasel ajal tuleb sinna nii palju araablasi, varsti saab sellest araablaste hotell, kui see ometi on alati olnud juutide hotell, juudid ja ungarlased, ennekõike Ungari juudid, see teeb selle hotelli mulle juba aastakümneid nii meeldivaks, ütles ta, mulle pole tüütud isegi need pärsia vaibakaupmehed, kes Ambassadoris oma vaipu müüvad. Aga kas teiegi ei arva, et ajapikku läheb Ambassadoris istumine ohtlikuks, kas Ambassadoris ei võiks iga hetk pomm plahvatada, kui te kujutate ette, et majas elavad pidevalt Iisraeli juudid ja Egiptuse araablased. Jumal küll, ütles ta, on ju ka täiesti ükspuha, kui ma õhku lendan, sündigu see ainult silmapilkselt. Hommikupoolik Kunstiajaloo Muuseumis, pärastlõuna Ambassadoris ja hea lõunasöök Astorias või Bristolis, ütles ta, seda ma hindan. Ainult Times’ist ei saaks ma endale loomulikult sellist elu lubada, teeskles ta, Times ju saadab mulle Austriasse enam-vähem vaid mu taskuraha. Kuid aktsiate seis pole hea, aktsiaturg on katastroof. Ja elu Austrias muutub päev-päevalt kallimaks. Teiselt poolt arvutasin välja, et kui ei puhke niinimetatud Kolmas maailmasõda, võiksin ma pikemata ja rahulikult elada veel oma kaks aastakümmet sellest, mis mul on. See rahustab, kuigi kõik tõmbub iga päev rohkem kokku. Te olete tüüpiline eraõpetlane, Atzbacher, ütles ta mulle, jah, te olete ühe eraõpetlase kvintessents, te olete üleüldse erainimese kvintessents, läbi ja lõhki ajakohatu, ütles Reger. Täna taas vaevaliselt sellest kohutavast trepist üles siia Bordone saali tulles mõtlesin ma, et teie olete see tegelik ja tüüpiline erainimene, tõenäoliselt ainus, keda ma tunnen, ja ma tunnen nii paljusid inimesi, kes kõik on erainimesed, aga teie olete see tüüpiline, see tegelik. Et te suudate vastu pidada, teha aastakümneid tööd ühe teose kallal ja sellest mitte vähematki avaldada. Mina seda ei suudaks. Ma pean vähemalt kord kuus saama nautida mõne oma töö avaldamist, ütles ta, see harjumus on mulle tingimatuks vajaduseks ja seepärast kiidan ma Times’i, et ta tuleb mulle selles harjumuses korrapäraselt vastu ja mulle selle eest veel maksabki. Kirjutamine pakub mulle ju sõnaselgelt lõbu, ütles ta, need lühikesed kunstipalad, millest ükski pole üle kahe lehekülje pikk, aga Times’is on see siiski kolm ja pool veergu, ütles ta. Kas te pole kunagi mõelnud sellele, et vähemalt mõni väike lõik oma tööst välja anda, küsis ta, mingi katkend, nii suurepärane on kuulda seda kõike, millele te oma töö koha pealt osutate, teiselt poolt on ka sulaselge nauding ei midagi avaldada, üldse mitte midagi, ütles ta. Ent millalgi tahate siiski teada seda mõju, mida teie töö avaldab, ütles ta, ja te publitseerite vähemalt osa oma tööst.