Отрывок из книги
Sadama hakkas lõuna ajal ning vespriks oli maa lumest valge. Vagad vennad olid jahmunud ega teadnud, kuidas seda tõlgendada, kas taevase ettehoole, hoiatuse või mõne muu varjatud sõnumina. Munkade maailm ongi ähmane ja kõikvõimalikke märke ja hääli täis. Kõiksugu sosinaid… Lõpuks läksid nad priori juurde nõu küsima ja tulid sealt niisama targalt tagasi. Tuleb vähem kahelda ja rohkem palvetada, oli kloostriülem neile öelnud. See oli hea soovitus. Sõjamehelik.
Võtsin labida ja hakkasin kloostriõue puhtaks rookima. Minu arvates oli lumi lihtsalt lumi. Ning päev oli tõesti harjumatult külm olnud. Ma kühveldasin, kuni käsivarred tundetuks muutusid. Pidin seda tegema, töötades ei mõelnud ega mäletanud ma midagi. Mustatiibsed seisid lumevaalude ääres ja jälgisid mind. Aga ma olin õppinud nendega koos elama. Me palvetasime koos ja teenisime koos. Igal inimesel on omad deemonid, ütles mulle kord Konstantinoopoli mees Diades. Neid on kergem ühe laua ümber saada kui neist vabaneda. Vähemalt ei ole sa kunagi üksi, oli ta lisanud.
.....
„Jah,” ütleb Léon vaikselt. „Mina jäin ellu.” Ta keerab pea kõrvale.
Päike lõõskab, õhk on täis hõõgust, kõik särtsub nagu õli kuumal raudplaadil. Kummaline on mõelda, et mõne kuu eest värisesime Süüria jäises vihmas, mille piisad olid peened ja nõelteravad, tugevamad kui soomussärk, tugevamad kui õlitatud telgiriie ja vahatatud mantel. Tuul keerutas neid, nad imbusid saabastesse, sadulasse, mõõgapideme ümber mähitud nahkribadesse. Maailm meie ümber oli nätske, pehkinud ja hallikate plekkidega kaetud nagu leeprahaige ihu. Maailm ongi pehkinud, mõtlen. Üksainus jalahoop ja see pudeneb laiali. Kõigepealt on vesi, rõskus ja määndumine ning seejärel põrgukuumus ja leegid, Lunastaja heidetud tõrvik. Ja siis ei tule enam midagi. Kui Jumal meile halastab, siis avaneb taevas ja kuus päeva sajab vihma, mis langeb tuha peale, ja sellest sünnib uus maailm. Ja alles pärast kõiki neid mõtteid julgen ma Mariale mõelda. Ma mõtlen: Jumal, tee nii, et temaga oleks kõik hästi selles pimeduses, mille sa oled loonud ja mis jääb sureliku pilgule võõraks. Võõraks ja läbitungimatuks, samamoodi nagu su hiilgus, mis meid ainult pimestab. Ja ära hooli minust, minu tee on lindprii tee, keset jäänõelu ja vihmavalinguid, sinna oled sa mind saatnud ja sinu tahtmine sündigu. Aga kui sa tõesti oled armastus, saada Mariale oma leebet valgust, hoia teda, ära vii meid lahku, sest siis on tõesti ainult tuhk ja vihm.
.....
