Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Märts
Aprill
Mai
Juuni
Juuli
1986. aasta kevadel sõitis Briti ajakirjanik John McCarthy Liibanoni, et teha film mõni kuu varem röövitud iirlasest Brian Keenanist. McCarthy sai võõra kultuuri maitse suhu kohe lennukis koos halaltoiduga – ta oli oma lennul ainuke mittearaablane. Too britt, ainus eurooplane seal lennukis, möönis aastate pärast ka ise, et oli ikka julgust, pealehakkamist ja nahaalsustki, et sõita Lähis-Itta, teades nii vähe selle paiga kultuurist ja kommetest. „Jah, see reis oli suurim viga, mis ma oma elus olen teinud,“ tunnistas McCarthy. Ta kohtuski Keenaniga, kohtus nagu mister Stanley doktor Livingstone’iga – in the middle of nowhere. See kohtumine toimus kusagil Beiruti äärelinnas, lennujaama lähedal, ilmselt mingis vanas laoruumis. Nad ei saanudki täpselt aru, kus nad on. Mõlemad olid ses ruumis vangis. Mõlemad kartsid, et nendega on nüüd läbi.
Napilt kuu pärast Liibanoni jõudmist rööviti ka McCarthy ja ta pidi kinni istuma üle viie aasta. Suure osa nendest aastatest elas ta maa-alustes kongides, oli pikalt aheldatud seinte külge, teda peksti, mõnitati, alandati. Nii nagu veel ligi sadat lääneriikide kodanikku, kes Liibanonis 1982–1992 rööviti. Seal rööviti ja tapeti ka liibanonlasi, araablasi, aafriklasi, asiaate, aga neid ei lugenud vist keegi päris täpselt kokku. Nemad olid lihtsalt „…ja teised“.
.....
Eesti Vabariigi Kaitsepolitseiameti operatiivtöötaja, nimetagem teda Georgiks, tõmbab jopehõlmad kinni ja kapuutsi pähe ning väljub ühest Tallinna vanalinna kohvikust. Mõni minut varem oli samast kohvikust väljunud keegi, kellega Georg oli vene keeles vestelnud. Toda meest tunneb Georg 2007. aasta aprillisündmustest, kui peamiselt venekeelne noorteseltskond Eesti pealinna tänavail märatsedes end välja elas. Georg ei tegutsenud toona uurijana kabinetilaua taga. Ta polnud siis mingi ülemus. Tema mobiilne ja hea tehnilise varustusega kabinet võis paikneda mõnes Lasnamäe korteris, Kalamaja baaris, tänavale pargitud autos või reisisadama D-terminalis. Kolleegid kutsuvad Georgi „114“. Üksuste kaupa on meestel veel hüüdnimesid. Georgi lähemad kolleegid on need, kelle numbrid liiguvad sajast ülespoole. Naaberüksuses tuntakse mehi alates numbrist 200. Numbrite järgi saavad asjassepühendatud aru, kes on sidetehnika, kes tipa-tapa[5.], kes mõne muu üksuse mees. „Mingeid null-null-seitsmeid meil ei ole ega tule,“ on kaitsepolitsei loomisest saadik kõigile selgeks tehtud.
Georg pole ühelgi operatsioonil pidanud relvast inimese pihta laskma. Aga paljud ta tööd on olnud seotud relvadega. Relvade ja narkootikumidega. Alles hiljuti võeti vahele rahvusvaheliselt tegutsenud bande, kus kohtuotsuse on juba saanud või peatselt saavad kokku nelikümmend kriminaali, kelle luigelauluks oli äri 2000 püstolkuulipildujaga, mis kunagi Ida-Euroopast Eestisse toodi ja siin vahejaamas oma aega ootasid. Uurimise edenedes selgus, et võrgustik hargnes Eestist Venemaale, Soome, Rootsi, Hollandisse, Leetu. Selle rühmituse kaudu liigutati üle Euroopa hašišit, marihuaanat, kokaiini, amfetamiini, salasigarette. Narkootikumiäri käivitaja oli Tallinnas elav aserbaidžaani päritolu muslim, kes kinni kukkudes alustas hoogsat PR-kampaaniat, kus võrdles Georgi ja ta kolleege Osama bin Ladiniga. Tema pahameel võis olla õigustatud, sest Georg ja ta ametivennad suutsid kohtus ära tõestada umbes ühe tonni narkootikumide salakaubaveo.
.....