Minu maailm. Romantiku(te) heitlused
Описание книги
Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega. Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret. Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult. Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid. Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen. Tegemist on “Minu” sarja sajanda raamatuga.
Оглавление
Tiit Pruuli. Minu maailm. Romantiku(te) heitlused
Miks minnakse reisima?
Viin. Euroopa näivus
Põhjapoolus. Jääkarud ja üksindus
Antarktika. Erilised kaugused
Austraalia. paralleelmaailmad
Myanmar. Õpetaja ja õpilane
Venemaa. Provintsilinna kirg
Tai ja Tonga. paradiisisaarte möödunud algused
Mali. Luhtunud lootused
Kesk-Aasia. Vene autodega Ameerika mägedes
Ladakh. Vabadus sadulas
Miks reisidelt tagasi ei tulda?
VEEL LUGEMIST
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Ma ei tea, kas ma olin Artur Soometsaga enne meie kihlvedu kunagi silmast silma mõne asjaliku lause vahetanud või mitte. Ilmselt mitte. Võimalik siiski, et olime möödudes teineteisele noogutanud ja pobisenud midagi eestlaslikku nagu „tre“ või „mm“. See on pisikeses riigis üsna tavaline, et kui arvamusliidrite enamus mahub Swissôteli suurde konverentsisaali ühisele lõunasöögile, siis ei ole üllatusi. Kõik arvavad, et teavad kõigi arvamusi. Kõik teavad üksteist ajaleheartiklite, saatkondade vastuvõttude või vähemalt kuulujuttude põhjal. Kõigil neil kolmel viisil oli tulevane reisipartner Artur Soomets mulle tuttav.[1.]
Artur Soomets, Eestis tuntud isik, on ettevõtja, kes alustas oma kooperatiividega juba siis, kui ülejäänud 900 000 eestlast õõtsusid lauluväljakul ja kaevasid rahvusraamatukogu ümber kraave. Artur oli selleks ajaks juba lõpetanud algaja nõukogude ärimehe põhitöö – T-särkide ja rahvuslike pisitrükiste müümise. Ta kaevas maad – pani turvast kottidesse ja saatis selle Rootsi potipõllumeestele. Äri oli imeline, Rootsis kasvasid mühinal kõigi proua Karlssonite kummipuud ja Eestis härra Soometsa rahapuu.
.....
Jah, mulle meeldivad ka äärmused. Aga kontrollitavad äärmused.
Ma tahan proovida heameelerohtusid, aga ma ei taha, et mind tulistataks surnuks nagu „Easy Rideri“ Billyt ja Wyatti New Orleansis. BDSMi-seansil Amsterdamis ei tahtnud ma olla ei domineerija ega alluv. Küll aga meeldis mulle kõrval seista ja märkmeid teha. Olen sõitnud kummipaadiga üht maailma raskeimat white water rafting’u rada – mööda Zambezi jõe kärestikke Victoria joast allavoolu. Paat läks ümber, süstadega kaasa sõitnud päästemeeskond tõmbas mu lõpuks välja, aga ma ei taha enam tunda, et ma ei saa aru, kus on taevas ja kus on jõepõhi, kus elu, kus elu lõpp. See polnud surmahirm, see oli pahameel, et ma keerlesin abitult vees nagu pesumasinas ja ei kontrollinud olukorda. Mäletan, kuidas mulle meeldis Teheranis islamipolitsei eest põgeneda, piiritusepudelid kotis, aga ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud siis, kui moraalijüngrid meid kätte oleksid saanud.
.....