Оглавление
Tiit Sepa. Dialogose õpetus
1. Enne äikest
2. Fekalaarium
3. Nelja Õe saarel
4. Dialogos
5. Jumaluse hommik
6. Lõputu Linna Laamendaja
7. Meie kõik ja.. veel keegi
8. Liana
9. Unistus lennata
10. Piima Ema ja Arnoldo
11. Edasi
12. Kolme Torni Maja
13. Mets
14. Eelmäed
15. Mägiröövlid
16. Vaikivad sõjamehed
17. Kolmanda Silma Tempel
18. Aja Tee Õpetaja Ema
19. Mägede needus
20. Rhea
21. Ethel
22. Kolmekesi Lõputusse Linna
23. Lõputu Linna eskort
24. Enesetapja
25. Kus oled sa mu arm?
26. Liivalosside kindralid
27. Isa haud
Dialogose õpetus
Отрывок из книги
Jah. Nüüd olin saanud kõik, mida igatsesin. Istusin oma luksuslikus rannamajas ja vaatasin merele. Läbi suurte, avatud klaasakende, uhas sisse sumbjat soojust. Ajuti vilkus pilvede vahelt päike, nagu tuletades ennast oma olemasoluga meelde. Ilm oli pilves ja oodata võis äikest. Mina aga istusin mugavas korvtoolis, nautisin soojust ja viskit. Mu ilusas ja mugavas majas oli palju tube; maja ise oli õhuline ja ehitatud veidi kõrgema liivakünka otsa. Kohe palkoni eest algasid hõredad kõrkjad, siis siidina pehme liiv ja varsti oligi meri. Soe, hullutav meri. Ma nautisin seda. Tõesti oli hea. Minu maja eest, kergete tugipostide ja trepi juurest algas käänuline, valkjalt hall asfalteeritud tee, mis viis Suvituslinna. Tee ääres olid majad. Mõned samuti uhked ja luksuslikud: mõned vaesed ja lagunenud. Majad oma aedade, puude ja lillepeenardega. Õues askeldasid inimesed, sulades kokku üheks siblivaks massiks minu erakliku ja suurejoonelise üksildase elu kõrval, mille kuningas ma olin. Sain nautida vabadust vee ja linna piiril, vaadates ülbelt alla pakitsevale eksistentsile – tööle ja pingutustele, mis minule enam ei kuulunud. Teenisin palju raha oma vaimuga ja võisin seda arutult laristada. Jah – ma olin rahul.
Linnas oli palju teid, mis looklevate ussidena kadusid majade vahele. Linnas oli palju varjulisi parke, mille äärde oli ehitatud kodanlastest tänapäevaste pürjelite maju, kes uhkete autodega ringi sõitsid ja rannarajoonis oma kontorites äri ajasid. Majad kadusid roheliste puude igikestvasse rohelusse, sest Suvituslinna sumbjas suvi ei lõppenud mitte kunagi. Rikkad pürjelid vaatasid ise hommikuti kohvi juues uhkelt alla oma raudäärtega sepistatud rõdudelt. Pürjeliprouad hoidsid peente, lakitud sõrmede vahel õrnõhukesest valgest portselanist tasse ja ajasid heledal häälel enda arvates väga tarka juttu. Nad võisid seda teha, sest olid rikkad ja istusid hommikuti kallitesse autodesse, et sõita siis puhkusele, tööle, või muidu aelema. See oli nagu uni, mis talletub ajukäärude vahele ja igal öösel võid võtta sealt uue killukese, et seda nautida ja vaadata jälle uusi lahendusi. Vähemalt oli selline elu tegevusetu ja üksluine. Nad ei osanud isegi mõelda ja viskasid mööda jalutavatele kerjustele rõdult münte nagu saiaraasukesi tuvidele. Seda kutsuti inimliku jumaluse halastuseks. Elumatmise tõe leidmiseks ühtloovuse ajalikus elus. Anna ja sulle antakse. Väga palju. Ja mina olin ka saanud oma. Erakliku maja kõige kallimas ja luksuslikumas asukohas, hea vaatega merele. Ainult ma ei loopinud litsidele ja kerjustele münte. Andsin neile leiba, viina ja kilu. Omamaist.
.....
“Kas sa kuulsid mind?” küsis Mummi teravalt.
“Kuulsin küll. See on nõme. Me oleme kõik kunagi süütud olnud ja oma neitsilikkuse mingil ajal kaotanud. See on inimese saatus, et ta peab paljunema,” pomisesin ja vaatasin rannakabiini, kus kaheksa aastat tagasi oli kõik juhtunud. Juba kaheksa aastat, kui tõmmud noormehed Liana lihaselise alasti keha liivale heitsid. Tüdruk nautis seda, et mitu isast ühekorraga ta kallal askeldasid. Ja ka mina. Me ju tahtsime – kurat võtaks! Ta tagumik oli liivane ja liiva pudenes ta kõhule kui jälle vahetasime. Mina olin kuues. Mäletan seda hästi. Huvitav küll, kuhu hiljem ta riided said, sest viisin ta pärast enda juurde, lasin duši all käia ja tellisin õhtul takso. Andsin tema paljale lihaselisele kehale peale õhukese kleidi, ja kittel oligi ainuke riietus, millega ta läks. Kõhna keha kohta sipelgalikult ahvatlev tagumik vänderdamas järel.
.....
