Lõhestusjoon

Оглавление

Tiit Tarlap. Lõhestusjoon

I OSA. CHAKUATSO

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

II OSA. PÕHJALA

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

III OSA. VARING

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

Отрывок из книги

Asko surus end täies pikkuses vastu öiselt niisket maapinda ja soovis surra. Et kevadise kõdu järele lõhnav maa põlispuude all ta neelaks. Lõplikult.

Aga maa ei tahtnud teda veel. Siin pidi ise kaasa aitama. Alles noorukiohtu mees ei olnud kindel, kas ta sellega hakkama saaks. See oli ainult üks mõte. Aga juba ammune. Liiga ammune, et ta enam päriselt usuks, nagu võiks ta seda tõeliselt teha. Lihtsalt kõike olevat ja mitte olevat tundus nii neetult raske taluda. Seda tema äraneetud võimet, millega tal elada tuli. Surmast oli lihtsalt hea mõelda. Lohutuseks.

.....

Uue kuuli raudatõmbamise lõksak kostis juba paari sammu jagu vasakult, punanäol oli relv alles vinnastamata. Ta püüdis meeleheitlikult kiirustades kuuli rauda tõmmata, kuid püssi uuesti palge heita enam ei jõudnud, langedes nähtamatu vaenlase kiiremast lasust just niisamuti selili nagu Karl de Paris ennist.

Näis, et rahulikust paigalseisust oli möödas üksainus silmapilk, aga nüüd äkki lamasid kõik neli punanägudest sõdurit elutult maas.

.....