Отрывок из книги
Kuigi püüdlus tuua maailma rahu läbi inimeste sisemise muutumise on keeruline, on see ainus tee. Ma räägin sellest kõikjal, kuhu lähen, ja mind julgustab, et inimesed paljudelt erinevatelt eluradadelt saavad sellest hästi aru. Rahu peab välja kujunema kõigepealt inimeses eneses. Ning ma usun, et armastus, kaastunne ja altruism on rahu fundamentaalsed alustalad. Kui need väärtused on inimeses välja kujunenud, siis on ta võimeline looma rahu ja harmoonia atmosfääri. See atmosfäär levib inimeselt tema perekonnale, perekonnalt kogukonnale ja lõpuks tervele maailmale. „Meelerahu igas sammus“ on juhendiks teekonnale just selles suunas. Thich Nhat Hanh alustab hingamise teadvustamisest ja õpetab igapäevaelulisi askeldusi teadlikult tegema. Seejärel näitab ta meile, kuidas kasutada teadvelolekut ja keskendumist, et välja tulla keerulistest psühholoogilistest seisunditest. Lõpuks näitab ta meile, kuidas on omavahel seotud isiklik sisemine rahu ja rahu Maa peal. See on väga väärtuslik raamat. See aitab inimestel muuta oma elu ja kogu elu meie ühiskonnas.
Rahu igas sammus.
.....
1961. aastal tuli Nhat Hanh Ameerika Ühendriikidesse, et õppida ja õpetada võrdlevat religiooniteadust Columbia ja Princetoni ülikoolides. Kuid 1963. aastal saatsid tema Vietnami munkadest kolleegid talle telegrammi, milles paluti tal koju tulla, et ühineda nende tegevusega sõjaväehunta vastu, mis oli alanud pärast president Diemi režiimi kukutamist. Ta naases kohe Vietnami ning aitas juhtida üht sajandi suurimat vägivallavaba vastupanuvõitlust, mis tugines täielikult vaid gandhilikele põhimõtetele. 1964. aastal asutas Thich Nhat Hanh koos grupi Vietnami ülikooli õppejõudude ja üliõpilastega organisatsiooni School of Youth for Social Service, mida kutsuti Ameerika meedias „väikeseks rahukorpuseks“. Organisatsiooni kuuluvad noored sõitsid ringi maapiirkondades, et rajada koole ja haiglaid ning hiljem ka taastada külasid, mida oli pommitatud. Saigoni alistumise ajaks tegi korpuse heaks tööd üle kümne tuhande munga, nunna ja noore sotsiaaltöötaja. Samal aastal aitas Hanh aluse panna kirjastusele La Boi Press, millest on saanud üks kõige hinnatumaid kirjastusi Vietnamis. Oma raamatutes ja Vietnami Ühendatud Budistliku Kiriku ametliku väljaande peatoimetajana kutsus ta sõdivaid pooli üles leppima ning seetõttu püüdsid ametkonnad tema kirjutisi tsenseerida.
1966. aastal võttis ta munkade tungival palvel vastu Fellowship of Reconciliation´i ja Cornelli ülikooli kutse tulla Ameerika Ühendriikidesse ja „kirjeldada (meile) Vietnami inimeste hääletuid püüdlusi ja agooniat” (New Yorker, 25 juuni, 1966). Tal oli väga tihe graafik, täis esinemisi ja erakohtumisi, kus ta kõneles veenvalt vajadusest kehtestada vaherahu ja alustada rahuläbirääkimisi. Martin Luther King juunior oli Nhat Hanhist ja tema ettepanekutest nii liigutatud, et esitas ta 1967. aastal Nobeli rahupreemia kandidaadiks, öeldes: „Ma ei tea kedagi teist, kes oleks rohkem väärt Nobeli rahupreemiat kui see õilis munk Vietnamist.“ Paljuski tänu Thich Nhat Hanhi mõjule astus ka King avalikult sõja vastu üles koos Nhat Hanhiga ühiselt peetud pressikonverentsil Chicagos. Kui Thomas Merton, tuntud katoliku munk ja müstik, kohtus Thich Nhat Hanhiga oma Gethsemani kloostris, Louisville’i lähedal Kentuckys, ütles ta oma õpilastele: „Ainuüksi see, kuidas ta avab ukse ja tuppa astub, näitab tema teadlikkust. Ta on tõeline munk.“ Merton kirjutas isegi essee „Nhat Hanh on mu vend“ – kirgliku palve kuulata Nhat Hanhi rahuettepanekuid ja anda Nhat Hanhi rahutaotlustele täielik toetus. Pärast tähtsaid kohtumisi senaatorite Fullbrighti, Kennedy, kaitseminister McNamara ning teistega suundus Thich Nhat Hanh Washingtonist Euroopasse, et kohtuda riigipeade ja katoliku kiriku esindajatega. Sellel reisil külastas ta ka kaks korda paavst Paulus VI, et esitada tungiv palve koostööks katoliiklaste ja budistide vahel rahu saavutamiseks Vietnamis. 1969. aastal pani Thich Nhat Hanh Ühendatud Budistliku Kiriku palvel kokku Vietnami budistliku rahudelegatsiooni Pariisi rahuläbirääkimisteks. Pärast seda, kui rahulepingud olid 1973. aastal allakirjutatud, keeldus ta loast Vietnami naasta ning rajas sadu kilomeetreid Pariisist edelas väikese kommuuni, mida kutsuti „Maguskartuliks“.
.....
