Valede kataloog. Inglise aed
Описание книги
Aga igaühel on mingi eesmärk. Kes tahab saada rikkaks, kes surra, kes leida armastuse, kes mingitki tööd, kes elab päevast päeva, sest küll iga päev muretseb ise enda eest. Võib-olla tuleb homme katastroof. Võib-olla õnnestub kellelgi lõpuks internet kokku lasta.Võib-olla tuleb suur vihm või suur põud, suur külm või suur kuum, veeuputus või veepuudus. Aga mis me sinna teha saame? Täna peab reisija saama lennukisse, piloot oma kohale, stjuuardid ja stjuardessid on juba ametis, kakssada, kolmsada inimest on valmis tõusma taevasse, midagi eriti tundmata, mõeldes millelegi hoopis muule. DHL-i kuller peab leidma õige aadressi ja paki kätte andma, india mees, kes töötab meie küla postkontoris, peab lõunatunnini veel kaks tundi ootama. Poolakas Konrad peab lammutama ja ehitama, kuni õhtu kätte jõuab. Kuninganna peab valitsema, kuni jõuab surm.Maailm peab kestma nii kaua, kuni Jumal temast ära tüdineb. Teist valikut pole. Kas kellelgi on?
Отрывок из книги
Sain hiljuti teada, et pean veel sõtta minema. Olin juba tükk aega arvanud, et olen selle jaoks liiga vana, et olen ammugi juba nimekirjast maha tõmmatud. Aga võta näpust! Vaatasin eesti.ee pealt järele, oma isiklikku kaitseväeregistri (või mis see ka polnud) sissekannet. Reamees. Kui tuleb sõda, pean jooksma, tümp-tümp-tümp. Sest jooksen tümp-tümp, ei jookse enam kergelt, kevadiselt. Jooksen tümp-tümp, tääk õieli, vaenlasele vastu, torkan, aah! Surnud.
Kes veel ei tea, kaitseväekohustus kestab kaheksateistkümnendast kuuekümnenda eluaastani. Nagu Vanas Roomas. Üldiselt on kõik nagu Vanas Roomas, kuigi kõik on arenenud. Hea küll, täägiga jooksma mind vist ei lasta, pannakse näiteks suppi keetma. Kirjutajat ju sõjaväes enam vaja pole. Kes hanesulega staabis üle paberi krabistaks, surnuid kirja paneks. Surnud lähevad arvutisse. Ja ega suppi keeta poleks ka paha. Suppi keeta ja koos katlaga õhku lennata. Supist oleks muidugi kahju, tükk tööd läheks raisku ja mehed peaksid ilma sooja söögita edasi sõdima. Iseenesest on surmasaamise perspektiiv ju vaimustav. Kõik ootavad salaja sõda, sest see lahendaks ühekorraga kõikide kõik probleemid. Mis nad arvavad endil olevat.
.....
See talv oli nii pikk. Võib-olla on kõik talved olnud nii pikad. Ma ei mäleta neid enam. See igatahes oli küll, kuigi teda ju õieti polnudki, polnud lund ega külma. Olid vaid lühikesed päevad, pikad ööd, mõttetuse ja väsimuse ring, viimaste jõuraasude kokkukraapimine, iga päev. Ja mis siis nüüd muutunud on? Päike vupsas välja? Linnud kukkusid kisama? Õhk läks elektrit ja osooni täis, sõjaväed juba kogunevad lippude alla, maailmal on jälle lootust. Otsa saada. Lihavõttepühadeni on jäänud… palju siis on? Ainult neli nädalat. Tant pis. Ma saan oma albumi valmis küll.
Tomatid muide pikeerisin juba üleeile kasti, kahe lehekesega õrnad kasvukesed. Neist peavad tulema pikad jämedad varred, rasked kobarad, vänge hea lõhn, kui murrad lehe või marja (botaaniliselt on tomat mari). See kõik võib olla ja see kõik võib mitte olla, nagu alati. Me ei tea.
.....